Imelise Ajaloo 2012. aasta oktoobrinumbris oli artikkel maailma kõrgeimatest ehitistest. Meie lugeja Janek kirjutas: “Oleks olnud ääretult tore, kui eestikeelses versioonis oleks juhitud tähelepanu sellele, et pärast Lincolni kiriku tornide kukkumist oli maailma kõrgeimaks ehitiseks pikka aega (põlenguni 1625) Tallinna Oleviste kirik (159 m).” Palusime asja selgitada Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi vanemteaduril Ants Heinal, kelle sõnul pole Oleviste kirik tõenäoliselt kunagi olnud kõrgem kui 115-125 meetrit.
Kui kõrgele Oleviste kiriku torn keskajal täpselt kerkis, pole muidugi täpselt teada. 1778. aastal, kui tornikiivrit järjekordselt remonditi, leidis seal tool olnud plekksepp A. H. Dommeyer ühe suure kiivri jalamil seisnud väiksema torni munast kirja, mille oli sinna rohkem kui saja aasta eest, 1651. aasta augustis, jätnud toonane Oleviste koguduse vanem eestseisja Bernhard Hettling. Selles teadustati, et uus, pärast 1625. aasta tulekahju kerkinud tornikiiver valmis 74 sülla kõrgusena, kuid enne põlengut olevat too olnud kümne sülla jagu kõrgem, küündides lausa 84 süllani.
Hettlingi kiri sai üsna laialt tuntuks. 1782. aastal esitas sellest kokkuvõtte oma ”Liivi- ja Eestimaa topograafiliste teadete” kolmandas köites isegi Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel. Nüüd võis igaüks teha kiire ümberarvutuse: need, kes lähtusid Reinimaa süldadest, arvutasid, et see vastab 504 Reinimaa jalale ehk siis tänapäevaselt öelduna umbes 159 meetrile. Rääkimata siis neist, kes pidasid õigemaks teha oma transponeeringud Hamburgi või ka Vene sülla põhjal – esimesel juhul olnuks Oleviste torni kõrgus enne põlengut olnud 161 meetrit, teiste järgi aga lausa 179 meetrit. Seega pidanuks Tallinna Oleviste näol olema tegemist ühe keskaja kõige kõrgema ehitusega, kõrgemaga kui isegi kuulus Strasbourgi Münster.
Esimene, kes sellele juba ka trükisõnas tähelepanu juhtis, oli Karl Philipp Michael Snell, kes avaldas 1794. aastal Venemaa Läänemere-äärsete provintside kohta Jenas eraldi raamatu, esialgu küll Olevistet ja Tallinna Toomkirikut omavahel segamini ajades. Peagi parandati aga too Snelli näpuviga ning näiteks 19. sajandi keskpaigas ei kahelnud ei siinmail ega ka mujal suurt keegi, et aastail 1448-1625 oli Oleviste olnud terve maailma kõrgeim ehitis. Ilma, et keegi huvi tunneks, kust need andmed üldse pärit või kuivõrd vettpidavad need on, kuuleme seda juttu veel praegugi kõigi Tallinna giidide suust ja loeme peaaegu kõigist selle linna reisijuhtidest.
Tõele au andes peame aastail 1446-1448 valminud Oleviste torni kõrgusest juttu tehes arvestama siiski hoopis väiksemate arvandmetega. Juba too 159 meetrile tehtud ümberarvutus pole millegagi põhjendatud, sest nii keskajal kui ka veel 17. sajandilgi leidis Tallinnas kasutust hoopis oma, nn Tallinna süld, mis vastas umbes 160 sentimeetrile. Õigupoolest oligi kogu Euroopas mõõtude süsteem senikaua, kuni seda 19. sajandi algupoolel lõpuks korrastama hakati, äärmiselt segane ega varieerunud üksnes riikide ja riigikeste, vaid vahel lausa linnade kaupa: näiteks kui Riias ja Pärnus võrdus süld umbes 1,61 meetriga, siis Stockholmis hoopis 1,78 ja Narvas koguni 1,80 meetriga. Võttes aluseks aga Tallinna sülla, ei saaks me toonase Oleviste torni kõrguseks pakkuda küll kuidagi rohkem kui ainult 134 meetrit. Kõnelemata siis sellest, et sedagi kõrgusnumbrit peale eelmainitud Hettlingi kirja veel mõni teine allikas kinnitaks.
Pigem vastupidi. Nõnda on Oleviste kirik oma keskaegse tornikiivriga leidnud üsna usaldusväärset kujutamist vähemalt 16. sajandi Tallinna vaatel: Lambert Glandorpi 1561. aastal maalitud Mustpeade Vennaskonna epitaafil (praegu Tallinna Linnamuuseumi valduses) ja ühel Frankfurdi graafiku Matthäus Merian vanema tehtud Tallinna panoraamil. Viimane ilmus trükist küll alles 1641. aastal, kuid oli tõenäoliselt samuti valmistatud mõne 1590. aastate lõpust pärit joonistuse järgi. Mõlemalt pildilt on selgelt näha, et toonase Oleviste kiriku torn oli enam-vähem sama kõrge kui praegunegi, seega siis 115-125 meetri ringis. Ning mis samuti väga oluline: isegi siis, kui mitte uskuda kõike seda, mida keskaegsete ehitusmeistrite keskis harrastatud proportsiooniõpetuste, eeskätt triangulatuuri ja kvadratuuri kohta vahel kirjutatakse, tuleb möönda, et tolleaegsete inimeste silmis kujutas geomeetria paljuski jumalikku kunsti. Mõte, et maailma luues oli Jumal olnud suurim geomeeter, innustas kõiki ehitusmeistreid. Kooskõlalisus, õiged mõõdusuhted ning kõikide osade omavaheline sobivus pidid iseloomustama iga vähimatki hoonet, siin polnud kohta disharmooniale. Panna aga ühe 60 meetri kõrguse kiviosaga torni otsa veel 100 meetri kõrgune kiiver – isegi mõttevälgatusena tunduks see pentsik...
Ent ka sellisena, umbes 115-125 meetri kõrgusena, mõjus see aastail 1446-1448 puuseppmeister Johan Grunde poolt Oleviste kirikule ehitatud ja sel kuni ühe 1625. aasta juunikuise äikseööni vapralt vastu pidanud tornikiiver jahmatavalt vägevana ja nõnda tunti ja austati seda üle terve Läänemere regiooni. Sellest annab tunnistust nii mõnigi vahejuhtum. Näiteks 1508. aastal, kui seda kiivrit järjekordselt remonditi, olevat kinni võetud üks Taani väinu läbinud laev ja kogu last konfiskeeritud. Kui aga selgus, et sel alusel oli ka Oleviste kiriku torni paikamiseks mõeldud tina, saatis Tallinna raad sellest teate nii Rootsi riigi eestseisjaks olnud Svante Nilsson Sturele kui ka Uppsala peapiiskopile Gustav Trollele – ja kohe lähetatigi laadung taas Tallinna poole teele!