Miks me pürgime kõrgustesse?

DAVID NICHOLSON-COLE, NOTTINGHAMI ÜLIKOOLI ARHITEKTUURIÕPPEJÕUD, KOOSTÖÖS VÄLJAANDEGA THE CONVERSATION

26. oktoober 2016, 08:22
Giza püramiidid olid ligi 4000 aastat maailma kõrgeimad ehitised.

Inimesed on alati püüelnud kõrguste poole ja aegade jooksul oleme jõudnud Paabeli tornist Burj Khalifani. Sajandeid on tornehitisi loodud vaatamisväärsusteks ja kultuurikantsideks, aga võib öelda ka – lihtsalt eputamiseks.

Ajalooliselt on kõrghooned olnud tuntud valitsejate, erinevate usulahkude ja impeeriumite viis endast jälg jätta.

Aastail 1300–1549 oli Lincolni katedraal maailma kõrgeim ehitis, mil ta keskmine torn oli arvatavalt 160 meetrit kõrge.

Giza püramiidid, mis ehitati hauakambriks jumal-vaarao Khufule, olid kunagi üle 145 meetri kõrged. Ligi 4000 aastaks jäi see kõrgeimaks, mida inimene on suutnud ehitada ning alles 14. sajandil vandus püramiid alla 160-meetrisele Lincolni katedraalile.

Teised tuntud varased hooned, nagu Dalai Laama koduks olev Potala palee või Athose klooster, on aga ehitatud mägedesse, et neid taevastele kõrgustele lähemale tuua.

20. ja 21. sajandi pilvelõhkujatega võrreldes kuuluvad sellised mõõdud kääbikutele. Londonis asuva The Shardi tipp on 310 meetri kõrgusel, kuid ka see paistab maailma kõrgeima hoone, 828meetrise Burj Khalifa kõrval pisikese poisikesena. Saudi Araabiasse kerkiv tulevane maailma kõrgeim hoone ületab aga neid mõlemaid. Kingdom Toweri algse planeeringu autoriks oli arhitekt Adrian Smithi ning hoone pidi tulema 1600 meetrit kõrge. Utoopilise kõrguse asemel peaks tegelikkuses aastal 2020 valmima kilomeetrine torn.

Kuidas inimkond selliste suurusteni jõudnud on?

Edu valem

Vastuse saamiseks peame minema tagasi 1880. aastatesse, kui Chicagos ja New Yorgis kerkisid esimesed pilvelõhkujad. 19. sajandi keskpaiga arenev kindlustusäri oli üks esimesi, kes tehnoloogiliste saavutuste poole pöördus ning seeläbi kõrghooned võimalikuks tegi.

Chicago Home Insurance Buildingut peetakse maailma esimeseks kaasaegseks kõrghooneks.

Chicagos valmis 1884. aastal Home Insurance Building, mis konstrueeriti 1871. aastal aset leidnud Londoni suure tulekahju järgses ohutus vaimus. Kohaliku arhitekti William Le Baron Jenney loomingut peetakse esimeseks tööstusajastu kõrghooneks ning sellel oli 12 korrust.

Termini “kõrge kontorihoone” võtsid käibele arhitektid Louis Sullivan ja Dankmar Adler aastal 1896. Nende definitsiooni kohaselt kuuluvad esimesed kaks korrust äripindadele, mille teeninduspinnad on keldris. Ärikorruseid eraldab eluruumidest karniis ning viimaseks korruseks on karniis või pööning. Soojus- ja elektritaristu paigutati vertikaalsetesse sahtidesse. Need täpsustused kehtivad ka tänapäeval.

Tehnoloogia areng andis tõuke

Tehnoloogiline revolutsioon 1880.–1890. aastate Ameerikas tõi kaasa suurenenud loovuse, kuna rida leiutisi abistasid arhitekte kõrghoonete projekteerimisel.

Bessemer meetodil valmistatud teras võimaldas pikemaid ja paindlikumaid karkasse kui varasemalt kasutusel olnud malm, uus patenteeritud sprinkler vabastas nad jäigast 23meetri piirangust, mis oli sätestatud tuleohutuseeskirjades, uued elektrilised lahendused võimaldasid ehitada lifte, mis tõusid kõrgemale kui kümme korrust.

Varased kõrghooned olid mõeldud kontoriteks

Samal ajal ilmusid kirjutusmasinad, telefon ja USA postisüsteem, mistõttu kogu kontoritöö korraldati ümber ja tekkis võimalus kontorid kesklinnas asuvatesse ärirajoonidesse koondada.

Ka muutused linnaelus tingisid kõrgemate hoonete ning tihedama asustuse tekke. Trammid, metrood ja rongid tagasid selle, et sadadel töölistel oli võimalik kaugematest kohtadest kesklinna tööle tulla ajal, kui autosid veel ei tuntud ja äärelinnastumine polnud levinud.

Erinevalt mõnedest Central Parki kõrghoonetest jäid nii Pariisis, Londonis kui ka Manhattanil kodudena valitsema eramud – Hongkongi kõrgemad hooned olid autodele eelneval ajal üheksakorruselised.

Linnakeskusi täitsid kõrged kontorihooned, mis olid planeeritud U-, O- või H-kujuliselt, tagades loomuliku valgustuse ja õhuvoolu igas hoone osas. Nii kadusid aga avalikud alad. Chicagos kehtestati hoonetele 1893. aastal 40 meetri piirang, kuid New Yorgis võis piiramatult kõrgustesse püüelda. Läks käima võistlus kõige kõrgema hoone tiitli nimel.

Teise generatsiooni hiiglased

40korruseline Equitable hoone ähvardas tänavad päikesevalguseta jätta.

40korruselise Equitable hoone valmimise järgselt aastal 1915 tekkis diskussioon, kuidas võidelda linnatänavaid ähvardava pimedusega. New Yorgis tutvustati planeerimisseadusi, mille kohaselt pidid uued hooned olema astmelised, et päikesevalgus jõuaks ka tänavateni. Hoonete astmelisuse tõttu pidid kõik teenindavad vertikaaltorud asuma nüüd hoone keskel. Kadus seni toiminud valguskaev ja kontorid muutusid sõltuvaks kunstvalgusest ja ventilatsioonist. Nii sai alguse pilvelõhkujate teine generatsioon.

Arhitektuuriajaloolane Carol Willis ütles selle kohta, et „vorm järgneb finantsidele“. Varajase 20. sajandi arendajad pidid leidma viisi, kuidas krundi pinda maksimaalselt ära kasutada ning alles siis said arhitektid sellele n-ö seinad ümber planeerida. Sellised suured seinapinnad koos kohustuslike akendega kutsusid mängima geomeetriliste kujunditega. See ja astmelisus sai art deco aegse arhitektuuri sümboliks.

Kasumlikkusest lähtuv maania kõrgemale pürgida 1920ndatel üha süvenes ning kulmineerus aastal 1931 Chrysleri ja Empire State hoonetega. Selleks ajaks oli kõrgeid kontorihooneid liigagi palju ning suur depressioon ja Teine maailmasõda lõpetasid art deco buumi. Kuni aastani 1950 pilvelõhkujaid rohkem ei ehitatud.

Sõjajärgne periood tõi aga kaasa kolmanda generatsiooni: klaasist ja terasest kõrghooned, mida näeb praegugi kõigis maailma linnades.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Ajakirjal on 142 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, 1 aastaks 64 €
Telli Ajakiri