Eesti vanimat raudteed kutsuti apelsiniraudteeks

IMELINE AJALUGU

08. veebruar 2012, 20:40

1870. aastal avati Eesti pinnal esimene raudtee, mida kutsuti muuhulgas naljatlevalt apelsiniraudteeks. Raudteerööpad ühendasid Vene impeeriumi Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid. Neist viimane oli omakorda ühendatud tsaaririigi pealinna Peterburiga.


„Kõige zeitungi sõnumete järrele piddi Tallinna-Peterburgi awwalik raudtee sõitmine mödaläinud laupäewal 24. okt algama, misga mõnnesuggused piddud kous käivad,“ andis 1870. aasta sügisel Eesti Postimees teada raudtee avamisest ja pidustustest.
24. oktoobril (uue kalendri järgi 5. novembril) 1870 avati Vene impeeriumi Eestimaa kubermangu pinnal esimene raudtee, mis ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnad. Viimasest oli ühendus omakorda Peterburiga.
Raudtee ehitust taotles Eestimaa rüütelkond ja selle peamees baltisakslane Aleksander von der Pahlen, kelle nimele tsaarivalitsus lõpuks kontsessiooni ka 1868 kinnitas. Seejärel loodi aktsiaselts nimega Balti Raudtee Selts, mille juhiks valiti Pahlen. Selts jäi raudtee omanikuks kuni selle riigistamiseni 1893.
Pahlen oli omast ajast ettepoole mõtlev mees. Seni oli Vene impeeriumis ehitatud raudteid põhimõtte järgi, et raudteeühenduse saavad linnad, mis juba olid kaubanduslikult aktiivsed. Pahlen uskus aga, et kui geograafiliselt soodsa asukohaga Tallinn saaks raudteeühenduse impeeriumi pealinna Peterburiga, hakkaks siin kaubandus arenema, kasvaks linna tähtsus ning impeerium ise saaks samuti soodsa ühenduse Lääne-Euroopaga.
Raudteeühenduse teke andiski tõuke Eesti tööstuse arengule, tööjõu liikumisele ja kaubavahetuse tihenemisele.
Aga tulu tõusis ka kohalikul tasandil. Näiteks Tallinna Paldiski liinil paiknes Keila jaam, millest kujunes algusest peale oluline peatus Haapsalu kuurorti sõitjatele. Keila jaama tagant hakati supelsaksu hobuveokitega Haapsallu sõidutama ja nii said leiva lauale paljud kohalikud, kes otseselt raudteega seotud ei olnudki. (Keila ja Haapsalu ühendati omavahel raudteega alles 1905. aastal.)
Kuid esialgu leidus uue transpordivahendi suhtes nii mõnigi skeptik. Arvati, et raudtee ehitamine on liiga kallis ning Balti raudteed hakati siin-seal juba enne selle ehitamist apelsiniraudteeks pilkama.
„Kui Baltia raudtee ehituse nõu tõusis, wangutasiwad mitmed oma päid ning ei arwanud asjast midagi saawad, sest ehitusekulu suuremaks pidasiwad, kui edespidist teenistust ja sissetulikut ja nimetasiwad mõned sel ajal naljawiisil tulewast Baltia raudteed "sitroni ehk apelsiini raudteeks", sest nimetatud lõuna maa puuwiljad iga kewade warem laewadega Tallinna ala jõudsiwad, kui Kroonlinna ja Peeterburgi al meri alles kinni oli,“ kirjutas veendunud raudteesõber papa Jannsen Eesti Postimehes viis aastat pärast raudtee avamist (30. aprill, 1875).
„Aga kuida on nüüd lugu? Wähe aastaid on möödaläinud, aga naljameeste nali ja pääwangutamine on ammu kadunud. Mis enne ei ustud, peab nüüd igamees oma silmaga nägema, et Baltia raudtee oma teenistusega tugewama jalge pääl seisab, kui mõned muud raudteed, kellest esiotsa kes teab kui suurt kasu loodeti, kuna pärast rendi kandmisega wäga kiigakääga läks."
Raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel tekkis esimese raudtee avamisest kuus aastat hiljem Tapalt ehitatud uue haru kaudu.

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri