Hitler, I ilmasõja võltssangar

IMELINE AJALUGU

16. mai 2012, 12:50

Ligi 100 aastat on ajaloolased uskunud, et noor Hitler võitles Esimeses maailmasõjas vapralt eesliinil. Hiljuti leitud päevikud ja kirjad paljastavad, et Hitlerist maalitud kangelase pilt on hilisema propagandamasina poolt suureks puhutud.

 

 

Kuulipildujad ragistavad raevukalt, puistates kuulivihma kollakaspruuni gaasiuttu, mis raske vaibana kaitsekraave katab. On 1917. aasta kevad. Flaami alad Põhja-Prantsusmaal Vimy seljandiku läheduses on muudetud trööstituks kuumaastikuks.
Saksa ohvitserid ja nende staap on paigutatud varjendisse kaugel rindejoone taga. Nurgas, oma tavapärasel kohal, istub nooruke käskjalg. Tal on padrunivöö ümber keha ja vintpüss käeulatuses. Sügavalt raamatusse süüvinud, laseb ta oma mõtetel vabalt rännata – kaugele eemale õudustest, millega ta kamraadid rindel iga päev kokku puutuvad. Paarkümmend aastat hiljem saab temast Saksamaa kõige võimsam ja populaarsem mees. Kõhetu sõduri nimi on Adolf Hitler. Rindesõdurid nimetasid teda ja teisi privilegeerituid, kes oma sõjapäevad kaugel rindejoone taga turvaliselt mööda saatsid, tagalarottideks.

Ligi 60 aasta vältel pärast natsirežiimi kokkuvarisemist uskusid ajaloolased, et Hitler võitles vapralt Esimeses maailmasõjas. Temast oli maalitud pilt kui noorest virgatsist, kes, vaenlase kuulid kõrvus vihisemas, tähtsaid teateid ühest lahingukoldest teise toimetas. Kõik uskusid, et sõda oli Hitleri jaoks eluülikool, mille ta tipphinnetega lõpetas. Uurijad toetusid Hitleri enda meenutustele, aga ka raamatutele ja pealtnägijate jutustustele, mis olid valdavalt kirja pandud pärast natside võimuhaaramist 1933. aastal. Kõigi nende allikate puhul oli jäänud märkamata üks oluline detail: avaldatud materjalide ainus eesmärk oli kirjeldada Hitlerit vapra ja ohvrimeelse sõdurina, kes võiks olla eeskujuks saksa rahvale.
Avalikkuse eest siiani varjul olnud kirjad ja päevikusissekanded, mille autorite hulgas on ka Hitleri sõjakaaslasi, samuti seni tähelepanuta jäänud märkmed tema rügemendi kohta, heidavad loole aga hoopis teistsugust valgust. Ei saa öelda, et Hitler oleks olnud vilets sõdur. Briti ajaloolase Thomas Weberi andmetel ei viibinud ta aga peaaegu kunagi rindel ning veetis aega pigem joonistades kui vaenlase suunas granaate pildudes.

Sõda tervitati juubeldades

Hitleri sõjaseiklus algas pühapäeval, 2. augustil 1914. Päev varem oli Saksamaa Venemaale sõja kuulutanud. Noored entusiastlikud hääled täitsid Müncheni tänavad ja väljakud. Inimmassis seisis ka 25aastane Adolf Hitler. Kõhetu kehaehitusega ja vaid 173 cm pikkune Hitler oli aasta varem Austrias sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistatud. Kuid ta ei lasknud end heidutada ja astus vabatahtlikuna saksa armeesse. Seal võeti kõik soovijad avasüli vastu.
Hitler määrati keiserliku Baieri armee reserv-jalaväerügementi „List“. Vabatahtlikud said selga hallikasrohelise mundri, mille vormipükste külgi kaunistas punane triip. Triipu ei tohtinud mingil juhul määrida, kõlas karm käsk. Armeel ei jätkunud kõigile võitlejatele kiivreid. Seetõttu jagati Hitlerile ja tema võitluskaaslastele peakatted, mille hall puuvillane pealiskangas meenutas terast. Vabatahtlikud saadeti Müncheni lähedal asuvasse treeninglaagrisse. Rügement pingutas kogu hingest, et end võitlusvormi viia. Õpiti telke püsti panema ja tulistama. Hitler kurtis pikkade marsside üle. Kirjas oma majaomaniku naisele Anna Popile kirjutas ta: “Esimesed viis Lechi orus veedetud päeva on olnud kõige kurnavamad minu senises elus.” Ta ei olnud ainus, kes seda väitis. Peatselt selgus, et vaatamata agarusele ja õpihimule ei olnud noorsõdurid sõjakatsumusteks veel kaugeltki valmis.

Rügement „List“ tulistab alla oma lennuki

Vahepeal olid nii Prantsusmaa kui Suurbritannia venelaste poolel sõtta astunud. 1914. aasta septembris asusid saksa väed pealetungile, lootes prantslastest ja brittidest kiiresti jagu saada. Rindejoonte vahele jäi strateegiliselt oluline linn – Ypres (Ieper). Hitleri rügement pidi rünnakus osalema. Sõdurid olid vaimustuses ja täis võitlusindu. Nad ootasid kannatamatult sõtta pääsemist: “Mehed ajavad taga kanu ja püüavad neid tääkidega tappa. On suur oht, et nad vigastavad üksteist,” kirjutas ohvitser Ludwig Bassenheim resigneerununa oma päevikus.
Veel suuremasse elevusse sattusid noorsõdurid aga siis, kui nad avastasid õhus vaenlase lennuki. Hetkega oli taevas kuulidest mustatäpiline. Üksteist hüüetega innustades jahtisid nad lennukit visadusega, mis oli märgatavalt suurem nende relvade käsitsemise oskusest. Nad andsid endast parima, et lennuk alla tulistada. Paraku see neil õnnestuski ja nad avastasid liiga hilja, et tegemist oli saksa, mitte prantsuse lennukiga...
Ühel varajasel oktoobrihommikul saabus rügement pori ja udu trotsides rindele. Nende ülesandeks oli brittide väeüksused flaami linnakesest Gheluvelt´ist välja ajada. Mehed olid põnevil ja haarasid innukalt uute relvade järele, mis just kohale olid toimetatud. Paari minuti pärast asendus vaimustus pettumusega. Sõdurid ei osanud uusi relvi kasutada. Õppusel olid nad tulistanud vana tüüpi vintpüssidest, mille tööpõhimõte oli hoopis teistsugune. Ohvitserid püüdsid sõduritele uute relvade käsitsemise põhitõdesid selgitada, kuid pärast tulutuid katseid andsid nad alla. Nad tõid kohale hunniku vanu vintpüsse ja jagasid noorsõduritele, kuigi teadsid, et kui sõdurid selliste relvadega lahingus ellu jäävad, siis mitte tänu oma sõjaosavusele vaid lihtsalt heale õnnele.
Olukorras, kus nähtavus oli alla 40 meetri, ründas rügement vaenlase positsioone ja möödus brittide esimestest kaevikutest. Innukalt edasi tormates unustasid Hitler ja tema võitluskaaslased kontrollida, kas kaevikud on ikka tühjad. Hetk hiljem olidki nad ümber piiratud. Britid olid nüüd sakslaste ees ja taga ning avasid nende pihta mõlemalt poolt tule. Ja siis, kui rügemendi võitlejad arvasid, et hullemaks asi enam minna ei saa, avasid rügemendi „List“ võitlejate pihta tule ka teised sakslaste väeüksused, kes ajasid nende hallid puuvillased peakatted segamini inglaste kiivritega. Alles siis, kui briti võitlejatel lõppes laskemoon, õnnestus Hitleril ja tema ellujäänud kaasvõitlejatel oma väeosade juurde tagasi roomata. Rügemendis „List“ oli 3000 sõdurit. Selles katastroofis kaotas neist elu 349.
Hitler kirjeldas hiljem seda sündmust ühele oma Münchenis elavale tuttavale hoopis teistmoodi, palju heroilisemalt:
“Me vallutasime kaevikud. Paljud tulid sealt välja, käed üleval. Need, kes alla ei andnud, niitsime me maha.“ Saksamaa rünnak peatati ja mõlemad armeed hakkasid oma positsioone kindlustama. Algas põrgulik aastaid kestev kaevikusõda. Kuid mitte Hitleri jaoks.

Rindesõdurist tagalarotiks

Üks kuu pärast rügemendi „List“ katastroofimaigulisi tuleristseid läänerindel viidi Hitler üle rügemendi staapi. Temast sai rügemendi juhtkonna käskjalg. Üldlevinud arvamuse kohaselt oli käskjala töö seotud suurte ohtudega. Seda stampettekujutust kasutasid natsid hiljem oskuslikult ära, kirjeldades Hitleri tegevust sõja ülima kangelaslikkusena. Propagandamaterjalide kohaselt täitis Hitler rügemendis kõige ohtlikumaid ülesandeid. Samal ajal kui rindesõdurid end kaevikutes varjasid, olevat nooruke käskjalg pidevalt oma elu ohtu seadnud:
“Hitler oli üks kõige vapramaid sõdureid, kes kunagi on elanud. Tal tuli joosta lausa läbi püssitule, et sõnumeid ühelt ohvitserilt teisele edasi toimetada,“ jutustatakse ühes natside poolt 1935. aastal avaldatud lasteraamatus.
Kuid natsid unustasid mainida, et tegelikult ei olnud Hitler pataljoni käskjalg, vaid sidemees rindejoonest eemal paiknevate komandopunktide vahel. Hiljuti leitud dokumendid kinnitavad, et Hitler sattus väga harva lahingutegevusele lähemale kui 5-10 kilomeetrit. Seega, kui teda tõepoolest tulistati sel ajal, kui ta sõnumeid edastades ringi liikus, pidi see olema lausa uskumatu ebaõnn.
On üks episood, mis natside fantaasialendu ergutas ja nende jutustustele värvi andis. Peatselt pärast seda, kui Hitler käskjalaks nimetati, päästis ta oma ülemuse elu. 1914. aasta novembri keskpaiku tehti rügemendile „List“ ülesandeks rünnata Belgias Messines´i (Mesen) linna  läheduses asuvat kindlustatud metsapiirkonda. Järsku nägid Hitler ja tema võitluskaaslane Anton Bachmann, et kolonelleitnant Philipp Engelhardt on väljunud oma metsaserval asuvast varjendist. Prantslaste tähelepanu koondus välkkiirelt noorukesele ohvitserile ja juba paari sekundi pärast hakkasid ta ümber vilistama kuulid. Hetkegi kõhklemata viskusid Hitler ja Bachmann Engelhardti ette ja moodustasid elava kilbi – vähemalt nii kirjeldasid sündmust natsid.
1915. aastal rügemendi „List“ sõjategevuse kohta tehtud märkmed kinnitavad küll Hitleri osalemist päästeoperatsioonis, kuid mitte natside heroilise jutustuse paikapidavust. Märkmetes on nimelt kirjas, et ohvitseri päästsid tegelikult neli käskjalga, mitte ainult Hitler ja Bachmann. Lisaks ei sattunud Engelhardt otseselt tule alla. Käskjalad hakkasid lihtsalt muretsema, kuna läheduses tulistati, ja toimetasid ülemuse turvalisse kohta. Tänuks autasustati kõiki nelja maineka II klassi Raudristiga.
“See oli minu elu kõige õnnelikum päev,” kirjutas Hitler hiljem.

Somme lausa neelas sõdureid

Pärast ühte vaiksemat rindeaastat algasid 1916. aastal taas ägedad lahingud. Langenute arv kasvas plahvatuslikult mõlemal pool rindejoont ning kui britid 1. juulil ründasid Põhja-Prantsusmaal asuvat Somme´i orgu, osales lahingus kavandatust oluliselt vähem mehi. Lahingu esimene päev kujunes üheks kõige verisemaks läänerinde ajaloos. Peatselt selgus, et sõdureid langeb nii massiliselt, et langenuid ei suudeta elavatega piisavalt kiiresti asendada.
Kogu suve kuulsid rügemendi „List“ võitlejad neist 70 kilomeetrit lõuna poole jäävas Somme´i orus peetavate lahingute müra. Hakkasid levima kuulujutud. Britid olevat kasutusele võtnud uue soomustatud koletise, millelt kuulipilduja kuulid tagasi põrkavad ja paljud sõdurid olevat viga saanud granaadiplahvatustes. Jutud levisid ja tekitasid rügemendi „List“ võitlejates suurt hirmu. Mõnedele mõjusid need nii laostavalt, et nad keeldusid käskusid täitmast. Nii näiteks ütles rügemendi üks sõdur oma ülemusele: “Mul on ükskõik, kas sa lased mu maha või mitte. Ma annan sulle ise padruni, et sa seda teha saaksid, kuigi mul on naine ja lapsed.“

Mürsukild peatas Hitleri

Ühel septembrihommikul saabus Hitler koos kaaslastega Somme’i rindele. Lahingud olid kestnud üle kolme kuu ja pommiaukudest levis väljakannatamatut lehka. Need olid muutunud haisvateks mullitavateks kateldeks, mis olid täidetud inimkehade küljest rebitud jäsemete ja roiskuva vee pudruga.
Samal ajal kui Hitler staabis sokke kuivatas, võttis tema rügement kursi rindele. Paduvihmas ronisid rindele saabujad üle laibahunnikute ja kahlasid läbi muda ja pori. Gaas pani silmad kipitama ja maa vappus granaadiplahvatustest. Kaevikud olid vaid meetrisügavused ja iga vale liigutus võis maksma minna elu. Kuid sõdurite elu ei olnud ohus üksnes rindel.
Viiendal Somme’is oleku päeval istus Hitler koos teiste käskjalgadega varjendis ja tõmbas hinge. Järsku kostis kõrvulukustav kärgatus ja hetkega levis kõikjal kaos. Haavatud sõdurid karjusid valust ja püüdsid meeleheitlikult tihedas suitsus orienteeruda. Varjendi sissepääsu ees oli lõhkenud granaat. Haavatute hulgas oli ka Hitler. Ta oli saanud killu puusa. Käskjalg toimetati kohe välilaatsaretti.
Kõige ägedamate lahingute perioodi veetis Hitler turvaliselt hospidalis ja naases oma väeossa alles kahe kuu pärast. Seega ei osalenud ta selles brutaalses tapatalgus, kus kaotas elu rohkem kui miljon sõdurit.
Natsid töötasid selle sündmuse kohta välja oma versiooni. Nende sõnade kohaselt olevat „Hitler elanud nädalaid pideva suurtükitule all“ ja saanud tabamuse rindel, risttule alla jäädes.

Hitleril diagnoositakse psühhopaatia

1918. aastal oli Hitler rinde taga Ypres’is. Tal ei olnud vähimatki aimu kaevikutes valitsevast lootusetusest. Tema arvates ei olnud asjad korras kodurindel, kuid sõdurite moraal oli laitmatu. Sõda ei olnud talle midagi õpetanud. Oktoobris sai temast koos teiste virgatsitega gaasirünnaku ohver:
“Mu silmad jooksid vett, kui ma rindelt tagasi vaarusin, et toimetada kohale kõige värskemad sõjasõnumid. Mõne tunni pärast muutusid mu silmad hõõguvateks keradeks ja kõik mu ümber pimenes”, kirjutas Hitler hiljem selle piinarikka episoodi kohta oma raamatus “Mein Kampf”.
Hitler saadeti taas haiglaravile. Hiljem ta kinnitas, et ta saadeti ravile, kuna ta oli gaasist pimedaks jäänud. Ka kirjutas ta, et paljud ta võitluskaaslased jäid gaasi tõttu eluks ajaks pimedaks. See ei vastanud tõele. Rünnaku ajal kasutasid britid sinepigaasi, mis avaldab silmadele vaid ajutist mõju. Ja arstide andmetel ei olnud see gaas, mis Hitleri osalemisele Esimeses maailmasõjas punkti pani. Tegemist oli hoopis vaimsete häiretega. Berliini lähedal paikneva Pasewalki haigla arstid leidsid, et noor käskjalg on psühhopaat, kellel esinevad hüsteeria sümptomid.
1918. aasta 11. novembril kell 10.50 sai rügement „List“ sõnumi, mida paljud juba pikisilmi ootasid - Saksamaa oli sõja kaotanud ja aastaid kestnud veresaun lõpetati. Hitler sai sõja lõppemisest teada üks päev hiljem, kui haigla töötajad kõik patsiendid kokku kogusid ja neile sellest rääkisid. Oma elulooraamatus tunnistas Hitler, et see uudis muutis ta taas pimedaks ja pani talitsematult nutma: “Mu silme ees tumenes kõik, ma vankusin tagasi magamistuppa, viskusin voodile ja peitsin oma põleva näo padja ja linade vahele”.

Natsid kirjutasid ajaloo ümber

Kui Hitler 1933. aastal võimule tuli, pandi kõik rattad käima, et teha tast kartmatu sõjaveteran, kes oli Saksamaa au eest oma elu kaalule pannud. Natside propagandamasin töötas täistuuridel, et üles leida ja hävitada kõik kirjad ja dokumendid, mis oleksid võinud vähendada Hitleri poolt Esimeses maailmasõjas antud panust. Samal ajal külvas režiim sakslased üle Füüreri tegevust ülistavate propagandaraamatute ja -artiklitega. Veterane, kes oleksid võinud selle klantspildi hävitada, jälitati halastamatult. Ohvrite hulka sattusid nii üks rügemendi juudisoost ohvitser kui ka arst, kes Hitleri hüsteeriat ravis. Keegi ei tohtinud teada tõde, mis polnud kaugeltki nii kangelaslik.

Artikkel Adolf Hitlerist Esimeses maailmasõjas ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2012. aasta maikuu numbris. Lugu oli kaheksa leheküljel.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri