Kolumbus kukkus valitsejana läbi

IMELINE AJALUGU

16. jaanuar 2013, 11:54

1492. aastal Ameerikasse jõudnuna asutas Kolumbus esimese eurooplasena asunduse Uues Maailmas. Ta unistas kullahunnikutest, kuid seiklus Hispaniola saarel lõppes kiiresti ja veriselt. Tema despootlik valitsemiskord varises kokku ning maadeavastaja ise lõpetas ahelates.

Kolmest laevast ja 100 mehest koosneva laevastikuga alustas Kolumbus 1492. aastal oma mereretke senitundmata paikade suunas ning avastaski Kuuba ja Hispaniola. Hulljulget ekspeditsiooni rahastanud Hispaania kuningapaar lootis, et Kolumbus leiab suuri kasumeid tõotava meretee Indiasse.

Esialgu arvaski Kolumbus, et meretee Indiasse on leitud. Ta jättis 39 oma meest Hispaniola saarele maha ning tõttas ise peagi Hispaaniasse, kuningale rõõmusõnumit viima. ”Jumala märk,” kirjutas Kolumbus oma logiraamatusse 26. detsembril 1492, ja lisas: ”Ma asutan siia linna. Ma andsin käsu ehitada tugev kindlus vallikraavi ja torniga. Kindluses, mille kavatsen ristida La Navidad (hisp. keeles jõulud), peavad elama mehed, kes saarele maha jäävad. Ma loodan, et minu tagasisaabumise ajaks on nad Jumala abiga välja selgitanud, kus on kullakaevandused. Loodan, et nad on tünnide viisi kulda ja vürtse kogunud.”

11 kuud hiljem avastas maadeavastaja 17 laevast ja 1500 mehest koosnenud ekspeditsiooniga Hispaniolale naastes, et La Navidad oli varemetes, kindlust polnud enam ja kõikjal vedeles hispaanlaste rõivaste jäänuseid. Indiaanlaste käest kuulis Kolumbus, et mõni mahajäänutest suri haigustesse, kuid enamik leidis vägivaldse lõpu, kuna oli manitsustest hoolimata saareelanikega brutaalselt ja röövellikult ümber käinud.

Nüüd otsustas Kolumbus asutada uue linna. See rajati 160 kilomeetri kaugusele saare põhjarannikule ning sai kuninganna auks nimeks La Isabela. Probleemid hakkasid aga tekkima peaaegu samal hetkel, kui hispaanlased jala maale said. Ümberasujad avastasid, et kaasatoodud toit oli riknenud ning veinitünnid tühjaks jooksnud. Mõne päeva pärast tuli rajada ka surnuaed, sest mehed hakkasid surema nakkushaigustesse.

Unistus kullast hoidis siiski meeleolu üleval. 18 päeva pärast La Isabela asutamist saatis Kolumbus 470 meest saare sisemusse kulda otsima. Peagi olid õnneotsijad tühjade kätega tagasi. Kehvast saagist hoolimata säilitasid hispaanlased aga lootuse. Maaharimise, loomade eest hoolitsemise või kaitsevalli ehitamise asemel eelistasid mehed kulda jahtida, kui nad just niisama ei vedelenud. Meeste käitumine ärritas Kolumbust: ”Nad heidavad parema meelega magama, mängivad kaarte või laisklevad töö tegemise asemel,” märkis ta kibestunult oma logiraamatusse.

Kubernerina viis Kolumbus oma inimesed viimse piirini. Ka need, kes nälja või haiguse tõttu vaevu jalul seisid, pandi tööle. Vastuhakkajad said piitsutada. Kui tegu oli kuberneri silmis eriti pahatahtlik, andis ta käsu patustaja nina või kõrvad ära lõigata või tal pea maha lüüa. Sellal kui Kolumbuse alamad La Isabelas tõelise türanniga kohanema pidid, oli temal voli ise oma saatuse üle otsustada. Peagi otsustas ta merele minna ning uurida Kuuba ja Jamaica rannikut. La Isabelat jäi kamandama Kolumbuse noorem vend Diego.

Diego juhtimise all muutus olukord veelgi hullemaks. Kui Kolumbus saarele tagasi jõudis, leidis ta oma koloonia kokkuvarisemise äärelt. Surnuaed oli värskeid haudu täis ning pinged kohalike ja kolonistide vahel olid laes. Oma meestest süüdlaste karistamise asemel otsustas Kolumbus hoopiski pärismaalastele kätte maksta.

1495. aasta märtsis kogus Kolumbus umbes 200 ratsanikku ning läks põliselanike vastu sõtta. Kohalikud ei saanud hispaanlaste tulirelvade ja turviste vastu. Toores vägivald ja terror muutusid igapäevaseks. 1495. aastal juurutas Kolumbus brutaalse maksusüsteemi. Iga 14 kuni 70 aasta vanune indiaanlane pidi igal kolmandal kuul ära andma sõrmkübara täie kulda. Seda nõuet oli võimatu täita, kuid ”patustajaid” karistati poomise või käe otsastraiumise abil. Parem ei olnud ka nende kohalike saatus, kes saadeti Hispaaniasse orjadeks. Paljud neist surid ookeani ületamisel.

Hispaaniasse sõitvatel alustel olid ka mõned illusioonides pettunud ümberasujad, kellel lubati kodumaale tagasi minna. Vähimagi kullata taskus kodumaale naasnud hispaanlased jutustasid Kolumbuse hirmuvalitsusest ja julmustest, mis olid La Isabelas igapäevased. Jutud jõudsid ka kuningapaari kõrvu.

Kui Kolumbus 1496. aastal taas kord Hispaaniasse naases, avastas ta, et tema kui riigi uhke poja staatuse sära oli tuhmunud. Tema koloonia oli samal ajal täielikult hävinemas. Hispaanlased tegid kohalike vastu ühe karistusekspeditsiooni teise järel, samas üksteisega võimu ja vähese toidu pärast võideldes. 1497. aasta mais jõudsid rahutused kõrgpunkti. 100 kolonisaatorit lõi La Isabelast lahku, röövis selle loomadest ja relvadest tühjaks ning asutas saarel omaenda väikese asunduse. Aasta hiljem loobuti La Isabelast täielikult, eelistades lõunarannikul asuvat uut Hispaania linna Santo Domingot.

1498. aasta augustis pöördus Kolumbus pärast Venezuela ranniku uurimist oma kolmandal reisil Hispaniolale tagasi. Ta lootis südamlikku vastuvõttu, kuid pidi pettuma. Asukad mässasid ja süüdistasid Kolumbust kullalubadustega petmises. Harjumuspäraselt reageeris Kolumbus vägivallaga ning 340 kaasmaalast riputati võllapuudele.

1500. aastal teatas kuningakoja poolt Hispaniolale olukorda uurima saadetud ametnik, et Kolumbus käitub kui türann ja on ebakompetentne kuberner. Endine rahvuskangelane vabastati kuberneriametist ja pandi ahelatesse. 1500. aasta oktoobris – täpselt kaheksa aastat pärast Ameerikasse saabumist – seilas Kolumbus häbistatuna Hispaaniasse ja pandi vangi.

Täisversioon artiklist ”Kolumbuse läbikukkunud koloonia” ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2013. aasta jaanuarinumbris. Lugu oli 6 leheküljel.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri