Jossif Stalini matused. Kuidas saadeti diktaator viimasele teele?

08. detsember 2016, 00:01

Nõukogude Liidu riigijuht Jossif Stalin suri 5. märtsil 1953 oma suvilas. Tema surnukeha pandi kolmeks päevaks hüvastijätuks välja Moskva Punase väljaku lähedal asuvasse Ametiühingute Maja Sammassaali. Teda käisid vaatamas tohutud rahvamassid, surnuks tallati sadu inimesi. Esmaspäeval, 9. märtsil, toimus diktaatori ametlik matusetseremoonia.

Stalini matusetseremoonia oli väärikas ja pühalik. Punane ­väljak täitus rahvaga juba kella kaheksaks, kodanikud asusid ­ettenähtud kohtadele ja muljetavaldav inimmass kasvas peagi 50 000ni. Kremli vastas ehtisid hooneid punamustad leinalipud ning kohaletulnud kandsid plagusid ja Stalini leinaraamis pilte.

Matusetalitus algas kell 10 hommikul, kui kirstukandjad ja saatjad sarga kahe kvartali kauguselt Sammassaalist välja toimetasid. Chopini leinamarsi ­helide saatel jõudis protsessioon umbes kakskümmend minutit hiljem Punasele väljakule. Kell 10.30 anti kõigile väljakul viibivatele väeüksustele käsklus „parem pool“ ja teine orkester võttis ­leinamarsi üle.

Stalini matustele kogunes Punasele väljakule umbes 50 000 inimest.

Vaatevälja ilmus Moskva ­garnisoni ülem kindralleitnant K. R. ­Sinilov, kes marssis aeglasel sammul protsessiooni eesotsas. Tema järel tulid lillekandjad sadade roheliste, roosade ja purpursete pärgadega, mis külma ja ­kõledasse talve­päeva veidi värvi lisasid; pärjad paigutati Lenini mausoleumi ­jalamile. Neile järgnesid Nõukogude Liidu 14 marssalit, kõige ees legendaarne Semjon Budjonnõi, kes oli ratsaarmee juhatajana kodusõjas kuulsust võitnud. Iga marssal kandis punasel sametpadjal mõnd Stalini autasu.

Marssalite järel talutati üht musta ratsut ning siis vedasid veel kuus musta hobust kaitsevärvi kahurilafetti sargaga. „Seda ümbritses revolutsiooniline punane ja leinaline must värvus,“ märkis ajakiri Time 16. märtsil. „Läbi ­klaasist kaane võis näha lahkunut ­ennast.“

Lafeti taga kõndisid juhtivad partei- ja valitsustegelased, pereliikmed – nende hulgas Stalini tütar Svetlana – ning kaugemad sugulased. Siis tuli suur rühm ­diplomaate, Ida-Euroopa riikide esindajad segiläbi Moskvas resideerivate ­saadikutega.

Võimuladvik peab kõnesid

Kui kirst oli mausoleumi ette lihtsale poodiumile asetatud, võtsid NLKP liidrid tribüünil kohad sisse. Matuste ­korralduskomisjoni juhina andis Nikita Hruštšov sõna Georgi Malenkovile, kes oli olnud kommunistliku partei ladvikus Stalini järel mees number 2. Tema pidas peamise matusekõne; Malenkovi järel astusid üles Lavrenti Beria ja Vjatšeslav Molotov.

Malenkov rõhutas Nõukogude Liidu soovi kõigi maadega rahus elada ning vajadust rahva elujärge edendada. Beria üllatas paljusid teadaandega, et nõu­kogude rahvas võib „rahulikult töötada kindlas teadmises, et Nõukogude valitsus kaitseb nende põhiseadusega tagatud õigusi“. Küllap tundus tollel hetkel nii mõnelegi, et Beria viskas kohatut nalja või siis pidas silmas midagi hoopis muud.

Üksnes Molotov ütles midagi isiklikku, nimetades Stalinit „lähedaseks sõbraks ja neile piiritult kalliks inimeseks“.

Järgnes vaikusehetk, ja kui kell lõi kaksteist, kajas Kremlis Spasski torni kellade ­helin koos suurtükisaluudiga, kolmkümmend kogupauku, kümme ­minutis, mida saatsid kogu Moskva ­vabrikuviled. Samasugune saluut mürises kõigi vabariikide pealinnades, „kangelas­linnades“ Leningradis ja Stalin­gradis, Sevastopolis, Odessas ning veel neljas linnas. Terves riigis peatati viieks minutiks töö.

Samal ajal tõstsid Stalini pärijad sarga üles ja kandsid selle mausoleumi, kus see Lenini palsameeritud surnukeha kõrvale asetati. Kui Stalin puhkama sängitati, heisati Nõukogude Liidu sirbi ja vasaraga lipp, mis reedest saati mausoleumi kohal pooles vardas oli rippunud, taas lipumasti tippu.

Kui taas vaikseks jäi, andis kindral Sinilov käsu alustada paraadi. Noored sõdurid marssisid taktsammul üle ­Punase väljaku, nende järel Moskva garnisoni üksused – raskesuurtükid, veokid ja soomusautod. Üle pea lendasid sõjalennukid.

Ja siis sai kõik läbi. Mõne tunniga ­kadusid veoautodest barrikaadid ning miilitsate ja sõdurite valvetõkked Moskva südamest, Punane väljak välja arvatud. Teisipäeval said tavakodanikud avaral platsil jalutada, pärgi loendada ja kujutleda, mis suuna riik nüüd võtab, kui Stalinit enam pole.

Stalin palsameeriti

Kohe pärast matusetseremooniat algas Kremlis kiire kulissidetagune tegevus: teadlaste ja meedikute meeskond asus Stalini surnukeha palsameerima.

Kahe päeva pärast võis tervishoiu­minister Hruštšovile ette kanda, et esialgne palsameerimisprotsess oli edukalt lõpetatud. Ta lubas, et kogu protseduur saab valmis 15. septembriks, „pärast mida võib [surnukeha] mausoleumi ­saali viia ja vaatamiseks välja panna“. Nüüd vajas saal peale uhke sarkofaagi, milles Stalin Lenini kõrvale paigutataks, uut valgustust ja muidki süsteeme.

Kõigi nende ettevalmistuste tõttu pääses rahvas Stalini muumiat vaatama alles 17. novembril 1953.

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri