Intervjuu disaineriga, kes päästis Lutheri vineerivabriku ajaloo

KADRI BANK / IMELINE AJALUGU

09. veebruar 2017, 00:01
Lutheri perekonna vineerivabrik Tallinnas Pärnu maanteel 20. sajandi alguses.

Tööstusrevolutsiooni tuules leiutati 19. sajandil USAs uus materjal vineer, mis sobis nii mööbli kui ka näiteks raudteevagunite valmistamiseks. Samal ajal otsustas Eestis puidutoodete müügiga tegelev Lutherite perekond ise mööblit tootma hakata ning sellega pandi alus rahvusvahelisele äriimpeeriumile. Suur osa Lutherite ettevõtte ajaloost oleks aga vajunud unustuste hõlma, kui disainiteadlane Jüri Kermik poleks seda uurima asunud. Tema doktoritööl põhineb Imelise Ajaloo 2017. aasta veebruarinumbris ilmunud artikkel Lutheri vineerivabrikust.

Jüri Kermik avastas Lutherite suurejoonelise ajaloo alles Inglismaale kolides.

Londonis Brightoni ülikoolis disainitehnoloogiaid uuriv ja õpetav Kermik asus Lutheriga tegelema 1990. aastate alguses. Eestis oli parasjagu käimas erastamisprotsess, mille käigus oodati pakkumisi ka Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadile. Konkursil osales Lutherite järeltulija, Suurbritannias elav Yens M. Luther. Tema pakkumine ei osutunud edukaks, ent see aitas temani jõuda Kermikul, kes sai juurdepääsu Lutheri eraarhiivile. Kuna vineerivabriku uute omanike käe all hakati vabriku enda arhiivi sõna otseses mõttes laiali tassima, osutus eraarhiiv hindamatuks allikaks. Jüri Kermikuga vestles ajakirjanik Kadri Bank.

Jüri Kermik, mis on kõige olulisem uus teadmine, mida Teie doktoritöö andis?

Eestis elades olin teadlik Lutherite olemasolust, vaieldamatust edukusest vineerialal – oli ilmunud paar õhukest raamatut, tehtud mõned uurimistööd, oli olemas vabriku muuseum ja legendid. Aga kui läksin Inglismaale, avastasin sealt Lutherite kohta n-ö teise ajaloo – Venesta kaudu avanes firma rahvusvaheline pool, selle ulatus ja tähtsus. Nägin enda eesmärgina need kaks ajalugu kokku panna. Meil ei olnud siin aimu, et Lutheritel oli Venesta ja niivõrd arenenud turustusvõrk. See, kui suureks nende impeerium kasvas, on tõesti uskumatu. Nad kujunesid Euroopas vastuvaidlematult liidriks.

Mis 1990. aastate alguses Lutheri materjalidega juhtus?

See, kuidas vabriku endine muuseum ja disainiga seotud arhiivimaterjalid uute omanike käe all laiali kanti, on tegelikult kuritegu kultuuri vastu. Lutherite järeltulija Yens tahtis siiralt tehast osta ja tootmist alustada. Hiljem, parast läbikukkunud erastamist oli vahejuhtumeid, kus talle pakuti müüa arhiivimaterjale, mis olid sattunud erastajate kaudu uute omanike kätte. Loomulikult ei olnud see talle vastuvõetav. Ma ise ka jooksin ringi ja püüdsin vabrikus töötanud kontaktide kaudu ligi saada uutele omanikele, et materjale päästa. See, mis muuseumidesse jõudis, oli kõigest väga väike kogus.

Lutherite tootearendust kronoloogiliselt dokumenteerivatele albumitele oli mul koopiate kaudu ligipääs tänu Elo Lutsepale, kes oli Tartu ülikoolis uurinud firma tooteid. Kui tema oma magistritööd tegi, oli vabriku muuseum veel olemas.

Lutheritest räägitakse Eestis sageli kui mööblitootjatest. Mind üllatas, et tegelikult tootsid nad väga palju vineerplaate.

Jah, umbkaudu 90% nende toodangust moodustasid lihtsalt vineerplaadid. Luterma edukus seisneski selles, et nad eksportisid.

Vineeri kui lehe pakendamine ja välismaale saatmine on suhteliselt lihtne, aga kui vineerileht mõneks huvitavaks mööbliesemeks kokku käänata, siis esiteks ta võtab palju rohkem ruumi ja teiseks tal peab olema disain, mis ka välisturule sobiks.

Loomulikult tahtsid nad ka mööblit eksportida, aga seisid ikka ja jälle transpordiküsimuse ees. Selle lahendamiseks hakkasid nad arendama näiteks klapptoole, mille puhul polnud niivõrd oluline disain, vaid et neid transpordikastidesse korraga võimalikult palju mahuks. Eksporditi ka näiteks Tallinnas disainitud modernistlikke vineerist taburette, mida sai transportimiseks üksteise otsa panna.
Eesti turul olnud Lutheri mööbel ei olnud tegelikult vineermööbel – kõige populaarsemad olid nn rahvatoolid, mis olid täispuidust, vaid toolipõhi vineerist. Vineermööblile hakkasid nad süstemaatilisemalt mõtlema 1930. aastate keskel ja siit sündisid mitmed huvitavad ideed, mis aga vabriku natsionaliseerimise ja Luterma lõpuga Eestis polnud määratud teostuma.

Toolipõhjad olid vineerplaatide järel tootmismahult teisel kohal?

Jah, ja neid toodeti sadades erinevates mustrites. Nende tagaküljel oli alati Luterma tempel ja neid saadeti maailma – ostjateks olid tuntud mööblitootjad, nagu Thonet, aga ka väiksemad firmad. Tihti kirjutatakse mulle, et mul on tool, mille põhja all on Lutheri tempel, et mis tool see on. Enamasti on selle tooli tootnud keegi teine, vaid põhi on Lutherilt.

Tööstusliku tootmise algaastatel käis aktiivne üksteise pealt mahapanemine ja ka kuulsa Thonet’ toodangut kopeeriti. Esimesed Lutheri toolipõhjad läksidki Peterburi, kus oli üks Thonet’ kopeerija.

Mis aga aitas Lutherite tootmist niivõrd võimsaks ja nõutavaks teha, oli oma veekindla liimi leiutamine. See aitas neil konkurentidest paremat kvaliteeti hoida.

On selle taga ka mingi legend?

Lutherid panid oma noore keemikust sugulase toetamiseks vabrikuõuele püsti keemialabori. Legendi järgi ta oli liimi õiget koostist timminud maitsmise teel.

Liim võimaldas neil vineerikihid katta liimiga ja need vajadusel kõrvale panna. Kui kihid pandi pressi alla, siis liim sulas üles ja selle efekt toimis. Nii sai tootmist paindlikumaks muuta ja mahtu suurendada.

Teie töö keskendub disainile ja tootmisele, aga mida saite Lutherite isikliku elu kohta teada?

Üks Christiani Lutheri tütar abiellus Venesta asutajaliikme Rutherfordi pojaga, kes käis Tallinnas ametit õppimas ja ka vastupidi – Lutherid koolitasid end Inglismaal.

Ka Christian Lutheri pojal Martin Lutheril oli huvitav romanss. Martin õppis Venesta kontoris äri ja kui ta tuli siia tagasi, siis siin tehases töötas insener Irschick. Martin armus Irschicku naisesse, läks aumehena mehe juurde ja palus ta naise kätt. Irschick tõmbus asjast aru saades tagasi. Martin abielluski Irschiku naisega ja lapsendas nende kaks poega.

Lutheritel oli Eestis üsna suur suguvõsa, aga kõik nad tootmisega seotud ei olnud. Suguvõsast üks osa jäi Teise maailmasõja järel Saksamaale ja teine Inglismaale. Tänu Martini õemees Henry Rutherfordi tehtud selgitustööle sai Martin loa 1950. aastatel asuda oma perega Inglismaale. Ta asus tööle Venestasse, aga kuna oli kodakondsuseta ja tööloata, siis konsultandi, mitte juhatuse liikmena.

Lutheri vabrik Tallinnas sai tõsiselt kahjustada 1944. aasta märtsipommitamises.

Huvitav fakt oli, et Teise maailmasõja ajal oli Venesta vabrik Inglismaal riiklikult oluline objekt.

Kui maailmasõda puhkes, kuulutati vineer Inglismaa – ja ilmselt ka mitme teise riigi poolt – strateegiliseks materjaliks. See sai surmahoobiks paljudele mööblitootjatele, kuna vineeri polnud enam kusagilt osta, kõik läks sõjatööstusesse. Sellest tehti lennukeid, dessantaluseid, transpordi- ja mürsukaste.

Doktoritööd tehes kohtusin ühe Lutheri vabrikus töötanud inseneriga, kes meenutas, et kui venelased Teise maailmasõja ajal sisse tulid, tahtsid nad meeleheitlikult kätte saada infot plymax’i tootmise kohta, et siin sõjalennukite osasid tootma hakata. Selle inseneri väitel siin [Tallinnas – toim] seda ka tehti, kuid tavalisest vineerist. Sõjakirjanduses see eriti ei kajastu, ilmselt oli tootmine väike, aga see tähendab seda, et ka Nõukogude armeel oli oma vineerist lennuki versioon. Inglastel oli Mosquito, mis oli tehnoloogiliselt väga eesrindlik.

Mis Londoni tootmisest pärast Teist maailmasõda sai?

Tallinna tehas, kust vineeri põhitoodang tuli, oli hävinud. Venesta enda vineeritootmine Londonis oli väike ja Skandinaavia oli selles vallas juhtimise üle võtnud. Nii kaldus Venesta põhihuvi alumiiniumi peale, eelkõige ilmselt seoses plymax’ist õpituga. Nad hakkasid Walesis tootma tina- ja alumiiniumlehtesid, hambapastatuube jms ning vineeritootmine hääbus.

Igaühel ei oleks õnnestunud nii suure ettevõtte püstipanek. Eks see muidugi oli …

… juhus ja õnn ka …

Just! Kuid milline perekond Lutherid oli?

Nad olid ühest küljest oma aja tüüpilised esindajad, aga teisest küljest oskasid oma ärivaistu ära kasutada. Huvitav võrdlusmoment on siin Thonet’ga, mis oli ka pereettevõte. Puidupainutustehnoloogia leiutas nende isa ja poegade kaudu hakkas ettevõte laienema, tütarfirmasid asutama, tootenimistut laiendama. Nad juhtisid oskuslikult oma finantse ning kaitsesid oma nišši. Siin on palju kokkulangevusi Lutherite looga.

Lutherid alustasid siis, kui Eesti oli Venemaa osa, siis tuli revolutsioon, siis Eesti Vabariik. Nad oskasid uute oludega kohaneda. Näiteks Vene ajal, kui nad said aru, et konkurente ja kopeerijaid tuleb juurde ja nendega pole mõtet võidelda ja kohut käia, kutsusid nad neist parimad hoopis oma kampa, pakkudes neile võimalust Venesta kaudu omi tooteid Euroopasse müüa.

Lutherid ehitasid oma töötajatele ka rahvamaja. Postkaart umbes aastast 1910.

Kohanemisvõime näiteks on ka rahvamaja ehitamine töölistele.

Lutherite esiisad olid raehärrad ja kohaliku eliidi liikmed. Tulla välja baltisaksa seltskonnast ja hakata muretsema eesti töölise pärast, oli ilmselt päris suur samm.

Sellise maja ehitamine oli omaette novaatorlik idee. Sellega püüdsid nad töölisi proletaarliikumisest eemal hoida, samas oli neil oma programm, kuidas tööliste tingimusi parandada. Lisaks toetasid nad näiteks üht orbudekodu.

Kui Christian Luther ära suri, siis ta ka pärandas raha heategevusorganisatsioonidele ja viis rubla Tallinna linna tänavate olukorra parandamiseks. Ilmselt oli see tollal suur summa, aga olenemata sellest oli ta oma testamenti tehes püüdnud pidada meeles kõiki, keda ja mida ta tähtsaks pidas, olenemata summast.

Kuidas on suhtumine Lutheri toodangusse muutunud?

Omal ajal paljud küll kogusid Lutherit – tündreid, mööblit jms –, aga väga levinud see ei olnud, pigem tunti huvi juugend- ja etnograafilise mööbli vastu. Vene ajal polnud antiikmööbli müüjate-ostjate võrgustikku välja kujunenud. Kui pärast minu raamatu ilmumist tuli arhitektuurimuuseumi tollane juht Karin Hallas ettepanekuga teha Lutheri näitus, oli minu tingimus, et anname ka kataloogi välja. Minu ülesandeks jäi siis ka otsida Lutherite näiteid muuseumidest ja antikvariaatidest.

Ühte antikvariaati sattudes küsisin, kas Lutheri mööblit teil ka on. Müüja ütles, et on ikka, aga probleem on selles, et hinnad on läinud üles. Ta võttis riiulist minu raamatu ja ütles, et pärast selle ilmumist teatakse, mis on mis.

Kas seda teemat saaks veel edasi uurida?

Kindlasti. Minu töö on peamiselt disainiajalugu, väga väiksel määral äriajalugu. Siin oleks ainest omaette doktoritööks ja ma oleksin ka valmis juhendama kedagi, kes võtaks selle firma äriajaloona ette.

Minu töö kirjutamise ajal ei olnud veel digitaalseid arhiive ja online-müügikeskkondi nagu eBay. Tekkinud on uus uurijate ja kollektsionääride kiht, kelle kaudu tuleb pidevalt uut infot välja.

Üks piirang, mis ajaloolasel sageli on, on opereerimine teatud keeleruumis. Minu eelis oli see, et sain aru, mis on olemas Eestis, ning sain lugeda ingliskeelseid materjale. Aga mul polnud otsest juurdepääsu saksa keeleruumile. Siin tuli ka ajaline piirang peale, aga mu töö oleks kindlasti täiuslikum olnud, kui ma oleks jõudnud ka Saksamaale. Eriti just seepärast, et osa Lutherite perest läks just nimelt Saksamaale.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Ajakirjal on 142 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, 1 aastaks 64 €
Telli Ajakiri