12 päeva NKVD keldris

HERKKI KUKK / IMELINE AJALUGU

08. veebruar 2017, 10:23

1940. aastal kolis Tallinnasse Pagari tänav 1 asuvasse hoonesse NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD), mille peamine ülesanne oli kaitsta avalikku korda. Pagari tänava majja toodi ülekuulamisele arreteerituid, kellest paljud kadusid jäljetult. Vange hoiti maja keldrikorrusel asunud sisevanglas, mis oli täis külmi, pimedaid ja rõskeid konge, samuti piinakambreid. Keldris hukati ka süüdimõistetuid. Alljärgnevas loos jutustab endine Eesti sõjaväelane Hugo H. oma 12 päeva kestnud ülekuulamisest. Teda süüdistati selles, et ta oli 1. detsembril 1924 osalenud bolševike mässukatse mahasurumises.

Teenisin bolševike okupatsiooni ajal Tallinnas ETK kontoris ametnikuna. 15. märtsil 1941. a. olin lahkumas pärast töö lõppu koju, nagu tavaliselt, kui ootamatult Narva mnt poole viiva värava juures peatasid mind kaks erariides meest. Nad esitasid kohe küsimuse:

„Kas olete seltsimees H.P?“

„Jah, olen.“

„Palun kaasa tulla!“ järgnes kategooriline käsk.

Teine läks teispoole ja nii liikusime mõnikümmend sammu kesklinna suunas, kus ühe pagariäri ukse ees seisis kinnine sõiduauto. Selles asusid autojuht ja selle kõrval üks erariides venelane. Ilma pikema jututa lükati mind auto tagaistmele ja mõlemad erariides isikud ronisid minu kõrvale, kogu aeg kiirustades, et ma teeksin rutemini.

Kui juba olin autos, esitati mulle küsimus, kas mul relva on? Eitasin. Nüüd küsisin omaltpoolt, kuhu mind tahetakse viia, mispeale vastati lakooniliselt, et küll seda varsti näen.

Sõit läks nüüd Laiale tänavale, kus mind käsutati välja ja viidi sisse sellest uksest, kus omariikluse ajal asus sõjaministeeriumi ambulantsi ruum. Minuga tulid kaasa kõik kolm saatjat, peale autojuhi.

Pagari tn 1 asuv hoone valmis aastail 1911-1912 arhitekt Hans Schmidti käe all. See foto on tehtud arvatavalt 1920. aastail.

Ruumis oli salkkond madruseid, kes teostasid nähtavasti selle hoone valvet. Igal oli käes püstolkuulipilduja. Samas ruumis asus ka keegi keskealine naisterahvas, kelle juures põrandal oli vitstest turukorv, kaetud pealt ajalehepaberiga. Naine ise nuttis kogu aeg. Teda püüdis trööstida üks madruseid, öeldes: „Mis sa röögid, küll saad varsti jälle lahti.“

Kohe selle järele, kui jõudsin ruumi, otsiti mind põhjalikult läbi ning kõik asjad, mis asusid taskutes, võeti ära. Alles jäeti ainult poolik sigaretipakk.

Nüüd viidi mind teisele korrale ühte ruumi, kus olid ainult laud, millel tuhatoos ja kaks tooli. Neist asus üks laua ääres ja teine vastasseina ääres. Minul kästi istuda seina ääres asuvale toolile.

Umbes pooletunnilise ootamise järele astus ruumi üks lühidakasvuline kapteni aukraadis venelane, kellel oli suur, kõver nina ja punased tihedad juuksed. Nüüd lahkusid ruumist minu saatjad ja ma jäin kapteniga kahekesi. Ta asetas kirjamapi lauale, võttis sellest välja mõned paberid ning viskas revolvri laia shestiga ühele lauanurgale.

Kui see toiming läbi, viskas minule terava pilgu ja küsis, kes oskan vene keelt. Vastasin seepeale, et hädapärast saan hakkama, ja sellega oli mees rahuldatud. Nüüd käskis mind istuda lähemale. Nihutasin tooli umbes sammu kaugusele lauast.

„Mitte nii lähedale,“ käratas ta.

Lükkasin tooli umbes sammu võra tagasi.

„Veel!“ käratas ta.

Lükkasin jälle sammu võrra tagasi.

„Veel!“ käratas ta.

Kuna ma ei saanud hakkama küllalt kiirelt selle käsu täitmisega, kargas ta püsti ja virutas mulle tubli hoobi rusikaga rindu, et pidin kukkuma üle tooli seljatoe. Seejuures olin nihkunud pea samale kohale seina äärde, kus olin olnud enne.

Nüüd järgnes uus käsk:

„Istuge sirgelt, käed pange põlvedele!“

Täitsin ka selle korralduse, kuid muigasin seejuures. See ajas mehe uuesti vihale ning ta käratas:

„Ärge naerge midagi, küll saate veel täna nutta ja südame järele haarata!“

Nüüd nihutas ta paberid oma ette ja algas küsimistega. See algas niiütelda iidamast ja aadamast. Kõige peale uuris ta minu vana-vanemaid, siis minu vanemate sotsiaalset päritolu, mille järele võttis läbi kõik mu lähemad sugulased. See kõik sündis täie põhjalikkusega. Edasi küsis minu sõjaväeteenistuse käiku, alates juba eelmisest maailmasõjast ja siis edasi osavõtu kohta Vabadussõjast. See kõik läks libedalt. Nagu paistis, oli temal põhjalik materjal minu kohta olemas, mispärast see ülekuulamine oli rohkem minu vastuste kontrollimiseks. Iga minu vastuse pani ta kirja ning kui lehekülg täis, pidin sellele alla kirjutama. Mida ta oli kirja pannud, seda lugeda ei lubanud, pidin alla kirjutama.

Edasi siirdus ta küsimusega minu peasüüdistuse juurde 1. dets. mässu mahasurumisest osavõtu kohta. Selle salgasin aga kindlasti maha. See ajas mehe vihale, kuid mina jäin oma jutu juurde kindlaks. Ülekuulamine oli juba kestnud umbes kolm tundi. Nüüd vajutas ta laua küljes asuvale kellanupule. Kohe selle järel astus ruumi äärmiselt kuivetanud erariides mees, ja kapten lahkus, nüüd hakkas see pikk mees lugema kirjutatud protokolli ja esitas mulle uuesti küsimused, milledele olin juba vastanud. See ülekuulamine kestis umbes tund aega. Seejärele astus ruumi majori vormis venelane, kes hakkas jätkama ülekulamist ja kogu aeg keerles jutt ikka 1. dets. mässukatse ümber. Mitmel korral ta ähvardas mind maha lasta, kui ma midagi salgan või valetan.

Nii kestis ülekuulamine hilisõhtuni. Siis viidi mind alla keldrisse ja lükati kitsasse kongi, kus vaevalt sai ümber pöörata. Madalas lae all põles umbes 500 vatiline hele elektrilamp. Juba natukese ajaga võttis silmad valutama. Heitsin siis narile ja kiskusin pintsaku peale. Tule valgus oli aga sedavõrd terav, et see tungis ka läbi pintsaku ning seega polnud võimalik kuidagi magada.

Lõpuks olin suikunud siiski unne. Kaua sain nii olla, seda ei tea, kuid äkki äratati tugeva raputusega jälle üles ja käsutati ülekuulamisele. Oli veel päris pime, nagu võis märgata üleval ruumi akendest.

Seal oli sama kapten, kes eelmisel päeval mind esimesena üle kuulas. Ta jätkas jälle küsimusi ning oli seekord väga vihane. Igakord, kui pisutki viivitasin vastusega, hüppas ta üles ja surus revolvri mulle vastu nägu, ähvardades järjekindlalt: „Ma lasen su maha, kui hullunud koera!“ Seejuures tarvitas ta järjest ka rusikat, tagudes mulle rindu. Juba lühikese ajaga valutasid kõik kondid sellise kloppimise tagajärjel.

Joogijanu hakkas vaevama. Palusin vett. Sellele ta üldse ei vastanud. Kordasin seda palvet veel mitmel korral. Lõpuks käratas ta mulle: „Pidage lõuad!“

Nii jätsin selle palumise, kuigi janu hakkas ikka teravamalt vaevama.

Oli juba õhtupoolik, kui palusin luba väljakäiku minna, ta ei lubanud seda. Alles mitmekordse palve peale kutsus sisse ühe pikakasvulise madruse püstolkuulipildujaga. See viis minu koridori lõpus asuvasse väljakäigukohta ning ise jäi samas valvele. Nüüd kasutasin juhust ka sigareti süütamiseks. Vaevalt sain poole tõmmata, kui madrus käsutas mind tagasi ülekuulamisruumi. Poolik sigaretiots jäigi mulle näpu vahele.

Vaevalt saime liikuda mõned sammud, kui teisest koridori otsast kuuldusid lühikesed viled. Seepeale mind saatev madrus käsutas mind näoga seina poole öeldes, et iga katse taha vaadata on keelatud ja mind võidakse maha lasta. Ta ise surus oma tugeva käega minu kuklasse nii, et nägu oli täiesti vastu seina. Nii kuulsin ainult seljataga mitmete sammude müdinat. Kui see jälle vaikis, käsutas mind edasi minna. Mulle oli selge, et minust viidi mööda mõni teine vahialune, kelle viibimist selles hoones varjati minu eest.

Ülekuulamisruumi tagasi jõudes, oli kapten õige kärsitu. Kuna minul oli ikka veel sigaretiots näpu vahel, siis ei tahtnud seda maha visata, vaid katsusin selle panna laual asuvasse tuhatoosi. Seejuures ma ei pannud tähelegi, et samas asus ka revolver. Niipea, kui käe ulatasin laua kohale, kargas kapten püsti ja virutas mulle nüüd säärase hoobi rindu, et lendasin uperkuuti põrandale. Ühtlasi haaras laualt revolvri ja suurus selle otse mulle vastu igemeid, nii, et tundus juba, et hambad hakkasid liikuma. Oli tunne, et nüüd küll järgneb pauk ja mina jään samasse. Kuid lasku ei järgnenud ja kapten asus uuesti oma kohale.

Nüüd asus ta kuulama minu läbisaamist, teiste majaelanikega, kus elasin. Seejuures mainisin temale ka üht võõrast rahvusest neidu, kelle nimi oli Schulklepper ja kellega oli minul olnud päris hea läbisaamine. Ta oli muide teenistuses NKVD ülema juures, vist mingi kirjutajana.

Nüüd lahkus kapten jälle ja asemele tuli major, kes jätkas minu ülekuulamist. Arvan, et minu hea vahekord Schulklepperiga mõjus soodustavalt minu ülekuulamisse, sest nüüd muutus käitumine tunduvalt paremaks. Kaldun ka arvama, et minu suhtes kuulati see neiu üle ja ta andis minu kohta soodsa tunnistuse.

Major märkis nüüd, et kui ma tunnistan kõik puhtsüdamlikult üles, võib järgneda minu vabastamine. Sellele lõksule vaatamata jäin endale kindlaks ja salgasin ikka maha osavõtu mässu mahasurumisest.

Endamisi arvestasin aga nüüd, et ega vist küll enam pääse siit välja ning tegin enda suhtes ka vastava arvestuse.
Seepeale tegi major ettepaneku hakata andmete kogujaks NKVD-le, et sel kombel saavutada head teenistust ning heaolu oma perekonnale. Püüdsin sellest ülesandest vabaneda igasuguste ettekäänete varal.

Nüüd toodi mulle ka esimene söök kogu vahistuse ajal. Selleks oli taldrikutäis mingit suppi kahe leivaviiluga. Taldriku asetas madrus aknalauale, kus siis neelasin toidu alla, kuigi selleks polnud ärrituse tagajärjel erilist isu.

Nii jätkus ülekuulamine vaheaegadega.

Täna asuvad Pagari 1 majas korterid.

12-dal vahiall olemise päeval kutsuti mind jälle üles majori juurde. Tema ees laual oli masinal kirjutatud paber. Selles oli märgitud, et pean kõigest vaikima, kus olin viibinud need päevad ja mis minult küsitud. Ka naisele ei tohtinud ma oma eemalviibimisest midagi öelda. Kui selle kohta märkisin, et kuidas ma saan seda salata, märkis major, et ütelgu ma lihtsalt, et olin sõpradega pummeldamas.

„Aga ametikohas pean ikkagi ütlema, kus olin, sest töölt puudumine ilma põhjuseta käib karistuse alla.“

„Pole midagi ravis ütelda,“ vihastas major. „Ütelge mida tahate, kuid siin olemisest ei tohi sõnagi mainida.

Nõudsin siis paberit, et olen olnud vahi all, mis oleks dokumendiks.

„Aga te pole ju olnud vahi all, ainult ülekuulamisel!“ käratas major.

Kirjutasin nüüd paberile alla ning major kutsus sisse ühe madruse, käskides sellel mind välja viia. Mulle näis see aga mingi provokatsioonina ega tahtnud temaga kaasa minna. Silmade ette kerkisid igasugu lood NKVD asutuse kohta. Madrus aga käsutas nüüd kannatamatult:

„No tule, tule juba!“

Läksin temaga kaasa. Ta viis mind Pika tänava poolsele uksele. Seal kerkis mulle äkki meelde, et mul on kätte saamata minult äravõetud asjad. Ütlesin seda madrusele. See ei saanud aru. Viis mind siiski tagasi ja otse samasse ruumi, kus olin olnud ülekuulamisel. Kandis seal majorile ette minu jutu, mispeale see selgitas madrusele, kust kaudu mind välja viia ja käskis asjad tagasi anda.

Siirdusime nüüd endise ukse poole, kust kaudu oli mind sisse toodud. Seal sain ka omad asjad jälle kätte. Seejuures torkas mulle silma, et sama korv, mis oli minu sissetoomisel asunud nutva naise kõrval, asus ikka veel seal, lükatuna laua alal. Sellest järeldasin, et naine oli ikka veel vahi all.

Astusin nüüd tänavale vabana. Kevadine päike säras pilvitus taevas ning tunne oli rinnus kerge. Kogu aeg püüdsin endale sisendada mõtet: „Olen vaba! Olen vaba!“

Kuidas ma jõudsin Kadriorgu, oma koju, enam ei mäleta, sedavõrd kerge ja vaba oli käik. Olin otsekui surnust tulnud tagasi ellu. Seda juhtus harva nendega, kes olid juba kord NKVD keldris.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Ajakirjal on 142 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri