Rindade suurendamine: võimalusi otsiti juba sajand tagasi

JESPER ROVSING / IMELINE AJALUGU

29. mai 2017, 12:58
1950. aastail hakkasid naised otsima materjale, mis teeksid rinnad suuremaks.

Sünteetilised määrdeained, vinüülkäsnad ja klaaskuulid – 1950. aastate rinnakad filmitähed käivitasid jahi materjalidele, mis teeksid naiste rinnad suuremaks. Tihti olid sellistel operatsioonidel aga traagilised tagajärjed.

Mõned kuud pärast Jaapani kapitulatsiooni Teises maailmasõjas toimus riigi sadamates mitu esmapilgul arusaamatut vargust. Nimelt kadusid laohoonetest lennukimootorites kasutatava tööstusliku määrde tünnid.

Varasteks osutusid kohalikud prostituudid: nad lasid määret oma rindadesse süstida, et rinnakamad välja paista. Paljudele jaapanlannadele oli nimelt loodus kaasa andnud lameda rinnapartii ja seetõttu oli neil raske püüda Ameerika sõdurite tähelepanu.

Selle sünteetilise määrde nimi oli silikoon. Rinnapartii suurendamiseks see tegelikult ei kõlvanud, kuna aine ei jäänud rindadesse püsima, vaid levis kehas ka kõikjale mujale. Kui silikoon näiteks kopsudesse sattus, võis see põhjustada põletiku ja trombide teket, mis hullemal juhul lõppes surmaga.

Kuigi esialgu oli silikooni tulek rinnasuurendusturule ebaõnnestunud, osutus just see materjal pärast poolt aastasada kestnud otsinguid sobivaimaks materjaliks.

Õigupoolest polnud idee võõrkeha või -aine rindadesse paigaldadamisest või süstimisest midagi uut. Juba 1890. aastatel oli teiste seas Austria arst Robert Gersuny proovinud rindu suurendada neisse vedelat parafiini süstides. Tol ajal kasutati seda naftasaadust küünalde ja kinga­kreemi valmistamiseks ning see oli ka tõhus saanijalaste määrdeaine.

Rinnad amputeeriti

Parafiin vedeldub vähesel soojendamisel ja vedelal kujul sai teda otse rindadesse süstida. Jahtudes parafiin tahkus. Paljude kirurgide jaoks tundus see nende eesmärgi jaoks täiuslik lahendus – seda seni, kuni patsiendid hakkasid nende poole tagasi pöörduma.

Üks neist oli ameeriklanna, kes 1910. aastal oma ilukirurgi uuesti üles otsis. Vaid aasta tagasi oli ta saanud ilusad täidlased rinnad. Nüüd olid need värvi muutnud ja kõvad. Kohtades, kuhu oli parafiini süstitud, oli nahk nüüd rebenenud ja sealt voolas välja põletikuline ollus. Mõlemad rinnad tuli paraku otsekohe amputeerida.

Selle naise jaoks ei lõppenud asi veel kõige halvemini. Varsti hakkasid ilmuma teated parafiiniga rindu suurendanud naiste surmadest – otsingud sobiva materjali leidmiseks algasid uuesti.

Volüümikad staarid lõid moe

1920. aastatel peeti ilusaks väikeseid ja lamedaid rindu ning pea keegi ei soovinud oma partiid suurendada. Kuid 1950. aastatel muutus rindade suurendamiseks sobiva meetodi leidmine taas aktuaalseks. Nimelt kujunes rinnakate filmitähtede, nagu Jane Russelli ja hiljem Marilyn Monroe, mõjul välja uus arusaam ideaalsest rinnapartiist.

Marilyn Monroe oli üks neist filmistaaridest, kes suure rinnapartii moodi tõi.

Olukorda kasutas ära Hollywoodi ilukirurg W. John Pangman, kes oli juba mitu aastat eksperimenteerinud selle nimel, et töötada välja rindadesse opereeritavat sünteetilist käsna. Arst kirjeldas käsna kui saiaga sarnanevat valget materjali.

Esialgu paistis Pangmani käsn toimivat ja filmilinna naisi vooris järjest enam tema vastuvõtule. Varsti tuli siiski ilmsiks, et Pangmani käsnrinnad muutusid küllaltki lühikese aja jooksul taas tunduvalt väiksemaks. Käsn võis kahaneda kuni neljandikuni oma algsest suurusest ja muutus kivikõvaks.

Hilisemas intervjuus teatas Pangman, et üritas oma eksperimentidega vaid leevendada “karjuvat vajadust” suurema büsti järele, mida naised iga päev talle väljendanud olid.

Pangmani katsed andsid ka teistele idee, et sünteetilisi materjale võiks edukalt kasutada.

Tema tegutsemisele järgnesid mitme kahtlase kuulsusega arsti küsitava väärtusega eksperimendid. Ilukirurgid eksperimenteerisid tefloniga kaetud kotikeste, pleksiklaasi, nailoni ja klaaskuulidega.

Silikooni naasmine

Samal ajal otsis Ameerika keemiahiid Dow Corning, mis oli sõja ajal muu hulgas lennukitööstusele silikoonmääret tootnud, meeleheitlikult uusi turge. Kontserni müügiosakond haaras kinni meditsiinivaldkonnast ja tegi ettepaneku võtta silikoon kasutusele haavade sulgejana.

Nagu Jaapani prostituudid kümme aastat varem, said loova mõtlemisega Ameerika ilukirurgid siit idee vedela silikooni süstimiseks patsientide rindadesse.

Seda meetodit jõuti kasutada ligikaudu 50 000 Ameerika naise peal, kuni see siiski keelustati.

Läbimurre toimus aga 1961. aastal. Koostöös Dow Corningi kontserniga töötasid kaks Ameerika ilukirurgi, Frank Gerow ja Thomas Cronin, välja meetodi silikooni kapseldamiseks silikoonkummist kesta sisse. Aasta hiljem testisid arstid esimest silikoonist rinnaimplantaati Ameerika koduperenaise Timmie Lindsey peal. Katsejäneseks olemise eest sai too vastutasuks tasuta kõrva korrigeerimislõikuse. Lindsey rinnahoidjate korvi suurus muutus keskmisest B-st täidlaseks C-ks. Silikoonrinnad olidki sündinud.

 

* Artikkel ilmus esimest korda Imelises Ajaloos nr 3/2012.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Ajakirjal on 142 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri