Kivid, skorpionid ja „never mind“: eestlase muljed Austraalia põgenikelaagrist

MATERJALI KOGUS HERKKI KUKK

22. juuni 2017, 10:16

1940. aastate teisel poolel liikus suur osa seni Lääne-Saksamaal põgenikelaagrites elanud eestlastest edasi. Paljud leidsid uue elu Põhja-Ameerikas, teised läksid lõunapoolkerale Austraaliasse, mis oli eestlastele täiesti tundmatu maailm. Käesolev jutustus ilmus 8. jaanuaril 1950 väliseesti ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele.

Läheneme Austraalia rannikule. Läbi hommikuse uduvine paistab rannaviir. Missugune küll see uus maa on, kus võibolla tuleb elada elu lõpuni?

Maabume Fremantle’i (linn Lääne-Austraalias – toim) sadamas. Peale pealiskaudset tollikontrolli istume rongis, mis välimuselt ja suuruselt kaunikesti meie „suslat“ meenutab. Mugavad, pehmed istmed igaühe jaoks. Vaguni küljes, väljaspool, ripub presentkott joogiveega. Vesi on meeldivalt jahe. Sõidusiht Fremantle’ist 60 miili ida poole, – Northami emigratsioonilaager. Läbime Perthi laialipillutatud linna ala. Igalpool üheperekonna elamud. Palju lilli ja õitsevaid puid, ka palme. Praegu, augusti lõpul, on kevade saabumiseaeg. Läbime väikseid jaamu. Mõnes jaamas näeme pärismaalasi – Australoide. On tõmmud, paksude huulte ja lameda, laia ninaga. Naistel paistavad silma ülipeened sääred.

Sõit läheb ühest künkast üles ja teisest alla. Allasõitudel on kiirus kohutav, imestad, et vagunid üldse teel püsivad. Teeääres näeb värsket rohtu, palju metslilli ja üksikuid ning salkades puid, millede välimus meile täiesti võõras. Sõidame mööda lambakarjadest. Ka mõni apelsini ja viinamarja istandus paistab silma. Poole tunni kestel läheb äkki pimedaks.

Võimuvõitlus söögisaalis

Jõuame sihtjaama ja sealt bussidega laagrisse. Laagri sissekäigul auvärav puulehtedest ja lilledest punutud „Welcom’i“ ja Austraalia lipuga. Majutatakse barakkidesse. Teel barakki mingi hall koerasuurune loom hüppab üle mu jala ja kaob puu otsa. Ehmun veidi. Pärast kuulen, et oli opossum – kena, kahjutu loomake.

Põgenikud said hästi süüa, kuid muretsesid, kas toitu ikka jätkub ka järgmiseks päevaks.

Ruttame söögisaali – kõhud on tühjad. Esimene mulje on väga hea. Pikad lauad on kaetud valgete linadega. Valged, kivist lauanõud, roostevabad noad ja kahvlid. Laual igasugused maitseained, tomati kaste jne. Antakse lihatoitu, magustoitu ja oakohvi. Ei puudu ka või ja marmelaad. Igaühe jaoks on üks õun ja apelsin. Oleme ju nüüd külluse maal – „in the land of plenty“. Endised dipiid (DP ehk displaced person, eesti k sõjapõgenik – toim) ja nüüdsed värsked „uusaustraallased“ siiski kahtlevad, et mine tea kuidas lugu toiduandmisega homme on ja seepärast igaüks kugistab nii, nagu oleks see viimane söögiaeg elus. Üks luurab teist ahne pilguga, kui palju teine keedist ja võid leivale määrib. Kuuldub slaavi keelte mahlakaid ütelusi üksteise aadressil. Samal ööl murtakse ühte kööki sisse ja viiakse ära toiduaineid. Vaenulik olek üksteise vastu söögisaalis kestab umbes kuu aega. Siis on inimesed ennast täis söönud, huvi söögi vastu kaob ja kõige suurematele pessimistidele saab selgeks, et sööki vähemaks ei jää, vaid iga päev isegi üle jääb. Mõni mitmelapse ema võtab siiski järjekindlalt kõik annused oma perele välja ja viib suure osa sellest söögist sama korrapärasusega solginõusse. Peaasi, et süda rahul ja kõik mis saada, välja võetud.

Peale sööki läheme tagasi barakki. Oleme väsinud ja heidame puhkama. Voodi on pehme, uued puhtad linad ja isegi valge padi. Varsti kustutatakse tuli. Väljast kostavad läbi une võõrapärased, kärisevad ja kudrutavad linnuhääled. Kuulsa austraalia linnu kookaburra hääl, nagu hiljem selgub. Lähen õue. Öö on pime. Tähed säravad heledasti. Otsin silmadega kuulsat Lõuna-Risti, aga ei tea orienteeruda. Öö on jahe. Katame endid tekkidega, mõni tõmbab ka kampsuni selga. Puhkame reisiväsimust. Hommikul peale sööki hakkame ringi vaatama.

Barakkide pikad read

Oleme endises sõjaväe laagris. Laagrit läbistavad asfaltteed. Barakkide read tulevad teede äärde välja. Igas reas on 10 barakki. Ühes rea otsas on köök ja teiselpool otsas dushiruum ja käimla. Vahemaa nende kahe tarviliku asutuse vahel on umbes 100 m. Barakkide vahel kasvab üksikuid puid. Ümbrus on puhas, igalpool kanalisatsioon.

Igasse barakki mahtus kuni 20 inimest.

Barakid koosnevad puuvõrestikust, missugune on kaetud lainelise plekiga. Samast materjalist on ka katus. Lage ei ole. Katuse ja seina vahel on jalakõrgune vahe, millest õhk vabalt läbi pääseb. On palju aknaid. Vihmase ja tuulise ilmaga on barakis niiske ja külm. Palava ilmaga – kuum.

Barakki on mahutatud 20 inimest. Ruumi puudust ei ole. Valgustuseks on üks elektrilamp – milletõttu õhtuti lugemisest suurt välja ei tule. Lasteta abielupaarid on eraldi barakkides, poissmehed eraldi. Lastega perekonnad on paigutatud seest vooderdatud üksikutesse tubadesse.

Laager asub künkalisel maastikul. Taamal on Aron’i jõe org. Mõnelt künkalt avaneb vaade 15–20 klm. kaugusele. Näeme üksikuid puusalke, kaljurahne ja karjamaid. Laagri alal on ka kaljurahne ja kivikünkaid. Inimesed käivad meeleldi istumas kividel. Keegi pöörab ühe raudkivi ümber – kivi all on kaks skorpioni. Teise kivi all samuti. Korraga on see plats kaotanud oma võlu.

Jalutame õites olevate puude ja põõsaste vahel. Mesilased sumisevad. Paabulinnud lendavad siin ja seal. Keegi naine kiljatab. Pole midagi, ainult poolteistjala pikkune „bob-tail guana“ austraaliasisalik. Nendega harjutakse. Pärastpoole mõned söövad neid näpuvahelt. Näeme ka suuri ämblikke – taranteelisi. Mõned on väga mürgised. On teisi keskmise viking-sõle suuruseid.

Õpitakse inglise keelt

Kolm-neli päeva lastakse puhata. Laagris mingit politseid ei ole ja ei tunne sellest puudust olevat. Ametisikud barakkidesse ei tule nagu see Saksamaal kombeks oli. Agaramad hakkavad endile vaatama teenistust laagris. Palgad köögipersonaalil ja korrastustöölistel viis kuni kuus naela nädalas prii söögi ja korteri juures. Tööaeg 40 tundi nädalas, s.o. 5 tööpäeva nädalas. Esialgne valuuta kõikidel on jällegi ami-sigarett. Algul on kurss 2 sh. (Austraalia šilling – toim) pakk, pärastpoole tõuseb tõuseb hind 3 sh. peale. Inimesed ostavad puuvilja – apelsini farmist saab 20–30 apelsini 1 shillingi eest.

Inglise keele tunnid toimusid viis korda nädalas, kolm tundi korraga.

Korraldatakse ingliskeele õpetust: igal hommikul 3 tundi, 5 korda nädalas. Õppimine on kohustuslik. Kooli barakkidest möödudes kostab igalt poolt: What is that? That is a pencil, või muud sellesarnast. Laagri 1500 elanikust on 600 poolakat, 200 jugoslaavlast, ungarlasi, ukrainlasi, balti rahvusi ja 12 juuti. Eestlasi umbes 50. Enamuses noored mehed.

Aeg läheb edasi – inimesed hakkavad igavust tundma. Korraldatakse tantsuõhtuid, tekivad pisiintriigid ja armudraamad. Rahvas hakkab endale tegevust otsima. Varsti on laagri ümbrus täis mesipuid. Mõnel on kuni kümme puud. Agarad selle töö peale on ukrainlased. Löövad vanadest pakk-kastidest mesipuud ja raamid ja toovad metsast ehk bush’ist nagu siin nimetatakse – mesilasi. Metsas on iga kümnenda puu sees mesilased – kultuurmesilased. Mõned käivd küngaste vahel jäneseid jahtimas – kaevavad neid aukudest välja või püüavad lingudega.

Õhtuti on näha siin ja seal tulelõkkeid. Inimesed teevad omale suurepärasemat toitu, kuna laagri toidust ollakse tüdinenud. Mõni praeb jänest, teine sealiha, kolmas teeb pannkooke. Mõnede isetegevus väljendub selles, et lööb surnuks kõik mis liigub ja paneb puule või põõsale tule otsa ja tunneb sellest rõõmu.

Naisega jalutamas

Möödub kaks kuud sellist santlaagrilikku elu, kus peamureks on, et söögiajaks hiljaks ei jää. Tööle saatmisest ei ole veel kuulda. Üksikud on endale omal käel tööd leidnud. 150 inimese ümber on laagritöödel. Neid kadestatakse kuna need võivad omale juba ühte ja teist osta. Inimesed saavad 5 sh nädalas töötu abiraha. Sellest jätkub 100 gr. tubaka ja paberi ostuks. Jalanõud ja riided hakkavad läbi kuluma.

Kevad jõuab lõpule ja algab suvi. Ilmad on palavad. Päeval on väljas tülikas liikuda kärbeste pärast. Väikesed kärbsed ümbritsevad sind pilvena ja tükivad suhu, silma ja kõrva. Nende peletamiseks pead kogu aeg vehkima kätega. Kohalikud mustad pärismaalased on aastatuhandete kogemuste põhjal jõudnud otsusele, et kärbeste peletamine on asjatu vaev ja lasevad kärbestel vabalt koguneda suu ja silmade ümber ega ei tee neist väljagi.

Pühapäeva hommikul läheme naisega jõe äärde jalutama. On palav. Rohi on kõrbenud. Kärbsed tüütavad hinge seest välja. Rohutirtse on nii palju, et õhk nendest täis on. On rasvased loomad, kui hüppab, siis maabudes teeb kolm, neli kukerpalli kuna jalad ei suuda rasvast keha kanda. Igal sammul kohtame jalapikkuseid ja suuremaid, kes rohutirtsudele jahti peavad. Sisalikud on ka rasvased. Astudes edasi mööda jõekallast näeme jões mõnda supitaldriku suurust kilpkonna.

Järsku naine hüüab midagi erutatult. Silman jalgraja kõrval musta, paari jala pikkust madu. Ussi pea on üles tõstetud ja ta jälgib meid oma pilguga. Jään seisma ja põrnitseme üksteist. Siis liigun ettevaatlikult edasi ja jätan ta sinnapaika. Naine ütleb mulle, et ta pidi peaaegu ussile peale astuma. Must uss olevat väga mürgine. Jalutamise isu on läinud.

Rottide ja hiirte hirm

Koju jõudes oleme higised ja väsinud. Keegi on püüdnud kinni ja laagrisse toonud 12 jala pikkuse madu „kock phyhon’i“. Madu, kes äsja olevat elava kodujänese alla neelanud on kerra tõmbunud ja mõnuleb nähtavasti. On teine rohekathalli-pruuni värvi ja vöödiline. Ei ole mürgine. Omanikul on ühe farmeriga juba kaup koos. Farmer maksab maost 6 naela ja paneb oma küüni rottide ja hiirte hirmuks. Samuti pidavat neid hoitama suurtes riideladudes hiirte peletamiseks. Mõned lasevad ennast ülesvõtta, 12 jala pikkune madu ümber keha keeratud. Ümbruskonnas võib vahel kohata ka okassigu – „porcupine’“isi. Sarnaneb meie siiliga aga palju suurem, okkad kuni 10 sm pikad.

Kohapeal on kõikidel tehtud röntgeni kopsuülesvõte, mille järeldusena umbes 20 inimest haigemajja määratakse. Mõnel tehakse kindlaks lahtine tbc (tuberkuloos – toim). Arstliku järelevaatuse põhjal jaotakse inimesed kõlbulikuks raske, keskmise või kerge töö jaoks.

Tulevad esimesed töölemääramised. Määramisel on märgata, et võetakse arvesse inimese arenemistasapinda. Määratakse farmidesse, metsatöödele, kullakaevandustesse, armee juurde jne. Naisi hotelliteenijateks, haigla koristajateks jne. Kuuled võõrapäraseid kohanimesid, kuhu inimesi on tööle määratud, nagu: Turramurra, Wurroloo, Wulla-Wulla jne. Meeste palgad 7–8 naela 40 t. eest, naiste nädalapalk 4–5 naela.

Tume tulevik

Läbisaamine austraallastega on hea. Ingliskeelt immigrandil esialgu ei ole rohkem tarvis kui kolm lauset või sõna: Yes, please ja never mind. Kui su käest midagi küsitakse, siis tee hästi naerul nägu ette ja ütle oma valiku järel neist kolmest ja oled kindel, et saad jutu aetud. Mõned on nende kolme sõna abil võtnud isegi telefoni kaugekõnesid 3000 miili kaugusele.

Enne tööle saatmist antakse riidevarustust. Varustus on korralik ja ei ole võrrelda IRO (International Refugee Organization, Rahvusvaheline Põgenikeorganisatsioon – toim) klamottidega. Tööle saadetavaile korraldatakse dokumente, antakse teeraha ja ametnik soovib kätt surudes „good luck“, millele sa vastad „never mind“. Sellega lõpeb esimene etapp emigrandi elus ja algab oma käe peal elamine, mis igaühe uute probleemide ette seab.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Ajakirjal on 142 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri