Ferdinand I: ullike Austria troonil

MORTEN THOMSEN / IMELINE AJALUGU

27. detsember 2017, 14:37
Ferdinand I suutis vaevu tassi käes hoida ning armastas paberikorvis istudes end ringi veeretada,

Ferdinand I polnud kuigi intelligentne, ta suutis vaevu tassist kinni hoida ning armastas paberikorvis istudes end ringi veeretada. Ometigi oli ta võimsa Austria keisririigi keiser 13 aastat.

Pruut Maria Anna oli näost valge. 17aastase Sardiinia printsessi  hääl värises, ja kui ta oma peigmeest, 37aastast Ferdinandi vaatas, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida.

Ferdinand oli küll Habsburgide keiserliku perekonna vanim poeg ja suure Austria riigi troonipärija ning seega hea partii – kui polnuks tema pärilikkuse­materjalist tingitud haigusi. Ta kannatas hüdrotsefaalia (vesipea), rahhiidi (deformeerunud luud) ja epilepsia all ning tema intelligentsus oli keskmisest madalam. Ferdinandi ülemõõdulises peas tundus laup lame ja nägu liiga väike. Üheskoos Habsburgide kuulsa rippuva alahuule ja hiiglasliku ninaga polnud tal just kaunis välimus. Samuti olid tema käed ja jalad lühikesed ning tal oli raskusi tassist kinnihoidmisega.

Isegi peigmehe isa, Austria keiser Franz I, sosistas laulatusel: “Jumal, ole armuline.”

Keiser nuttis poega nähes

Ferdinand sündis 1793. aastal ja oli keiser Franz I suure, Põhja-Itaaliast Böömimaa, Horvaatia ja Ungarini ulatuva riigi esimene meessoost pärija. Peagi selgus, et Ferdinand kannatas sarnaselt paljude Habsburgi perekonna liikmetega lähi­sugulaste abieludest tingitud geneetiliste haiguste all.

Et poiss oma probleemidest üle saaks ja tal oleks võimalik troon üle võtta, palkas keiser ühe õpetaja teise järel, kes pidid poisi pea teadmistega täitma. Kuid pingutused ei kandnud vilja – õpetus ei jäänud talle külge.

Keiser Franz olevat sageli nutnud, kui ta nägi oma kohmakat poega, keda abilised lossikoridorides ringi talutasid, samas kui too ikka ja jälle ühtesid ja samu sõnu kogeles.

Epilepsiahoog pulmaööl

Ferdinandi puuete tõttu ei kujutanud keegi ette, et ta võiks järglasi saada, kuid sellegipoolest alustati sobiva pruudi jahti. Valik langes Sardiinia printsessile Maria Annale.

Maria Annast sai keisrile pigem põetaja kui naine, aga nende abielu kulges rahumeelselt.

Enne 1831. aasta 27. veebruaril toimunud laulatust juhendasid Ferdinandi onud, kuidas ta peab pulmaööl käituma, aga kui paar omaette jäi, tabas Ferdinandi mitu haigushoogu järjest ja abielu jäi ilmselt alatiseks kroonimata.

Maria Anna oli oma abikaasale pigem põetaja kui naine ja tema kannatustel polnud otsa ega äärt. Ühel 1832. aasta detsembriööl oli Ferdinandil 20 epilepsiahoogu, mis olid nii tõsised, et arstid kaotasid lootuse. Imekombel ta aga paranes, kuigi tal tekkis probleeme kõnelemise ja kuulmisega.

Ferdinandist saab keiser

1835. aastal haigestus keiser Franz tõsiselt ja Ferdinand kutsuti surivoodile. Siin ütles keiser oma pojale: “Valitse ja ära muuda mitte midagi.”

Ferdinand võttis pärast isa surma formaalselt üle keisrikrooni, kuid tegelikult juhtis riiki valitsus prints Metternichi juhtimisel. Ja miski ei osutanud, et keiser Ferdinandil oleks olnud vastuväiteid sellele, et keegi teine tema riiki juhtis. Nagu ta ütles: “Lihtne on valitseda, aga keeruline alla kirjutada.”

Selle asemel veetis Ferdinand aega hobidega tegeledes. Ta oli õppinud mängima klaverit ja trompetit, kuid eelistas korraldada kontserte oma mängutooside kollektsiooniga.

Eriti huvitatud oli Ferdinand heraldikast ja kogus aastatega umbes 5000 vappi. Kui jahil tapeti kotkas, märkis Ferdinand, et see ei saa olla kotkas, sest linnul on ainult üks pea. Habsburgide vapi kotkal on neid kaks.

Sageli võis Ferdinand tunde akna juures seista ja möödakäijaid silmitseda. Tema lemmiktegevus oli paberikorvis istuda ja end pallina ringi veeretada.

Kuigi ta ei olnud intelligentne, oli ta sõbralik ja sai kiiresti hüüdnime “hea­südamlik”. Ta oli õukonnas tuntud oma lühikeste ja tabavate ütluste poolest. Kui kokk ütles talle, et ta ei saa aprikoosikäkke, kuna ei ole aprikoosihooaeg, vastas ta: “Ma olen keiser ja ma tahan käkke saada!”

Keiser keelas veresauna

Väljaspool paleed hõõgus siiski rahulolematus. Kui riiginõukogu ei suutnud kokku leppida, milliseid reforme riik vajab ja Ferdinand ei suutnud asjast aru saada, külmutati kõik reformid. Selle tagajärjel riik stagneerus, kuni 1840. aastatel algas majanduskriis.

1848. aastal viis majanduslik kitsikus selleni, et rahvaülestõusu ei olnud enam võimalik vältida. Kui Ferdinand kuulis, et tema alamad mässavad, küsis ta segaduses olles: “Kas neil on lubatud seda teha?”

Üks tema nõunikest õukonnas soovitas mässu relvadega lämmatada, kuid Ferdinand protesteeris ja nõudis lugupidamist, öeldes: “Kas ma olen keiser või mitte?”

Metternich põgenes riigist, kui mäss Ungarisse, Böömimaale ja Põhja-Itaaliasse levis. Kuigi revolutsioon oli suunatud riiginõukogu, mitte keisri vastu, pidi keisriperekond põgenema ja kiiremas korras lahenduse leidma.

1848. aasta detsembris keelitas perekond Ferdinandi allkirjastama dokumenti, millest sai viimane, millele ta kirjutas alla keisrina. Sellega andis Ferdinand ametiposti üle oma nõole, kes keiser Franz Joseph I nime all valitses Austria keisririiki 68 aastat. Ferdinand kolis Praha lossi, kus elas vaikset elu oma hobide ja naise Maria Annaga. Seal suri ta 1875. aastal 82aastasena.

Artikkel ilmus esimest korda Imelises Ajaloos nr 5 / 2013.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Ajakirjal on 142 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 6,49 €, 1 aastaks 75 €
Telli Ajakiri