D-päev, maailmaajaloo suurim pusle

12. oktoober 2018, 13:01
Sõdurite maabumiskohtade valik oli tõsine pähkel.

1943. aastal lubasid Churchill ja Roosevelt Stalinile, et ründavad Adolf Hitlerit läänest. Kindralid katkusid juukseid – kõigest ühe aastaga pidid nad organiseerima rohkem kui kahest miljonist sõdurist koosneva armee, koguma tuhandeid tonne varustust ning kavandama sissetungi okupeeritud Euroopasse. Seda kõike nii, et natsid plaanist aimugi ei saaks.

Winston Churchill tõstis klaasi Jossif Stalini auks ning kuulutas pidulikult: „Ma joon proletaarsete rahvahulkade terviseks.“ Nõukogude liider vastas kohe: „Ja mina joon konservatiivide partei terviseks.“

Need hämmastavad sõnad kõlasid Churchilli 69. sünnipäeval, mida ta tähistas suurriikide konverentsil Teheranis 30. novembril 1943.

Sõja algusest saadik oli Suurbritannia peaminister oma riigi tuleviku pärast ahastuses olnud, kuid tol päeval julges taas rahusse uskuda. Enne kui pidu öösel kell 2 lõppes, ütles ka USA president Roosevelt toosti: „Esimest korda pika aja jooksul võime näha vikerkaart, traditsioonilist lootusesümbolit.“

Eelmistel päevadel olid Churchill, Stalin ja Roosevelt kokku leppinud natsiriigi alistamise plaanis. Nõukogude Liit pidi jätkama oma kaalukat survet idarindel ning Ühendkuningriik ja USA pidid tungima sakslaste valduses olevale mannermaale läänest. Teherani kokkulepe oli aastapikkuste läbirääkimiste ja diplomaatiliste vaidluste lõpp. Aastast 1941 oli Stalin püüdnud lääneriike panna avama uut rinnet Saksamaa vastu. See pidi sundima Wehrmachti jagunema ja leevendama survet pikalt kannatanud Punaarmeele. USA aga võitles Vaiksel ookeanil Jaapaniga ning Suurbritannia Aafrikas sakslastega.

Lääneriigid olid ka isekeskis invasioonistrateegia suhtes eri meelel. Britid tegid ettepaneku Saksamaale tungida lõunast Itaalia ja Alpide kaudu. Ameeriklased aga lükkasid selle ettepaneku tagasi, viidates, et varustusteed on liiga pikad. Selle asemel maabunuks nad Prantsusmaal, kust armee saanuks muu hulgas kiiresti jõuda sakslaste tööstus­keskusesse – Ruhri piirkonda.

Seetõttu võeti vastu otsus katsetada võimalusi invasiooniks Prantsusmaale, püüdes 1942. aasta augustis rünnata Prantsuse Dieppe’i linna. Kuus tuhat peamiselt Kanada ja Briti jalaväelast pidid mereväe ja õhujõudude toel sadamalinna vallutama mere poolt, kuid sakslased olid valvel ning võitsid ülekaalukalt.

60% maale läinud sõdureist tapeti, sai haavata või vangistati. Läbikukkumisest hoo­limata kogusid liitlased üliolulist teavet taktika kujundamiseks ning maabumisaluste ja amfiibsõidukite operatsioonide toetamise kohta õhust.

Dieppe’i all sõduritel seda ei olnud. 1943. aasta suvel sai Briti kindralleitnant Frederick E. Morgan seetõttu ülesande koostada plaan kogu Normandia operatsioonile koodnimega operatsioon Overlord.

Tekkis palju küsimusi. Kus peaksid sõdurid maabuma? Kui palju diviise peaks esimene laine hõlmama? Kui palju laevu, lennukeid ja tanke vajatakse? Kuidas on võimalik rohkem kui 150 000 sõdurit varustada kõigega, tankidest pliiatsiteni, kui puudub sadam?

Kuidas neile küsimustele vastused leiti, sellest loe lähemalt oktoobrikuu Imelisest Ajaloost!

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri