Stalini timukas saatis miljoneid surma

09. november 2018, 13:26
Lavrenti Beriast sai Stalinile (vasakul) justkui perekonnaliige. Pildil hoiab ta süles Stalini tütart.

Stalini kommunistlikus impeeriumis kummitas pidevalt hirm mässu ja reetmise ees. Keegi ei suutnud olukorda paremini ära kasutada kui tallalakkuja Lavrenti Beria. Nõukogude julgeoleku juhina hoolitses ta Stalini puhastustöö eest ja kõrvaldas teelt oma rivaalid. Oma verisel teekonnal hankis Beria endale aga ka verejanulisi vaenlasi.

Jossif Stalini Moskva-lähedase suveresidentsi kohal lasus öö, kui must limusiin selle roheliseks värvitud peahoone ette veeres. Oli 1953. aasta 2. märts. Sõiduki tagauks avanes ja välja astus üks riigi võimsaimaid ja kardetuimaid mehi.

Lihav Lavrenti Beria oli aastaid olnud Nõukogude Liidu võimsa siseasjade rahvakomissariaadi NKVD juht ning kureerinud diktatuuririigi sisejulgeolekut ka hilisematel ametikohtadel. Stalini lähiringi liikmena seisis ta diktaatori kõrval režiimi raskeimatel hetkedel. Seega oli Beria muidugi kohal ka nüüd. Kell kolm öösel oli ta suvilasse kutsutud. Mõni tund varem olid Stalini ihukaitsjad 74aastase riigijuhi elutuna põrandalt leidnud.

Resoluutselt läks Beria diivani juurde, kuhu teenijad olid Stalini asetanud.

Ta silmitses puuriva pilguga oma näpitsprillide tagant diktaatorit. Seejärel  lõrises ta vihaselt ihukaitsjatele:

„Milleks kogu see paanika? Midagi pole juhtunud. Ta lihtsalt magab,“ teatas julgeolekujuht oma tugeva gruusia aktsendiga. „Ärge äratage seltsimees Stalinit,“ andis ta korralduse, enne kui uuesti uksest välja sammus.

Arst kutsuti alles viie tunni pärast. Too avastas kiiresti, et Stalinil oli olnud rabandus, ja püüdis teda meeleheitlikult elustada.

Beria jaoks oleks olukord vaevalt parem saanud olla. Alates 1920. aastaist oli ta püüdluses kommunistliku partei tippu jõuda oma kaardid osavalt välja mänginud. Ta oli elanud Stalini jaoks, mõrvanud tema rivaale ja saatnud surma sadu tuhandeid Nõukogude kodanikke. Ometi oli 1953. aasta kevadel Beria domineeriv positsioon ohtu sattunud ning Stalini kaastöölist võis päästa ainult diktaatori surm.

Berial oli erakordne anne laimata ja kompromiteerida oma kõrgetel ametipostidel asuvaid rivaale. Ta kaevas nende kohta räpaseid saladusi välja oma luurevõrgustike kaudu või jõi nad lihtlabaselt laua alla, et nad endast ettevaatamatult räägiksid. Seda trikki kasutas Beria muuhulgas Stalini naise õemehe Stanisław Redensi vastu, kes pärast üht 1931. aasta joomaõhtut, kus Beria oli talle tublisti välja valanud, rentslist purujoobnuna leiti. Kohe raporteeris Beria juhtumist Stalinile, kes kõrvaldas oma kälimehe Taga-Kaukaasia poliitvalitsuse ülema ametikohalt. Rahulolevana võttis Beria mõjuka ametikoha üle, kuid polnud veel kaugeltki tippu pürgimist lõpetanud.

Beria ja Stalin kohtusid esimest korda 1920. aastate keskel, kui Beria kontrollis Gruusias diktaatori suveresidentsi ehitust. Sellega sai ta ohtrasti võimalusi Stalinit meelitada. Kiiresti tunnetas Beria, et partei peasekretär imetles end, ning sestpeale pidas ta alati meeles oma jutus „seltsimees Stalini tarkust“ mainida. Veel hoolitses Beria selle eest, et just tema koos oma abikaasa Ninaga võiks hoolt kanda Stalini vana ema eest, kes majutati Thbilisisse, nii et Beria ja Nina said teda regulaarselt külastada.

Peagi sai Beriast justkui Stalini perekonna liige. Selleks, et riigijuhti veelgi meelitada, koostas ta Stalini kohta ülistava raamatu. Kaanele kirjutas Beria autorina oma nime. Suur autasu saabus 1938. aastal, kui Stalin pani lojaalse sõbra kurikuulsa siseasjade rahvakomissariaadi NKVD ehk peamise Nõukogude julgeolekuasutuse etteotsa.

Varasematest ametitest saadud rikkaliku ülekuulamis- ja piinamiskogemusega ning kõigest 39aastane Beria oli NKVD ülema koha jaoks justkui loodud. Ta soovis selle olemuslikult terroristliku organisatsiooni juhtkonda mehitada oma poliitiliste seltsimeestega ning tegi sihikindlat puhastustööd, nii et endise ülema toetajad mädanesid vanglas või said kuuli pähe.

NKVD meetodid olid alates selle asutuse rajamisest 1934. aastal õudust äratanud. Nõukogude Liidu kodanikud nimetasid selle ülekuulamissüsteemi „hakklihamasinaks“, Beria juhtimise all muutus asutus  veelgi suuremaks ning tunduvalt jõhkramaks.

Teine maailmasõda seisis ukse ees ja nõukogude režiim vajas kontrolli suurendamist. Stalin oli kindel, et on selleks tööks leidnud õige mehe – nii kindel, et ühel kohtumisel Saksa välisministri Joachim von Ribbentropiga 1939. aasta septembris võrdles ta Beriat natside SSi jääkülma juhiga: „Vaadake, see on meie Himmler – ta pole sugugi halvem!“

Loe Beria karjäärist ja saatusest lähemalt Imelise Ajaloo novembrinumbrist!

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri