Hitleri verine kohtunik

11. jaanuar 2019, 13:36
Roland Freisler (keskel) Rahvakohtu ehk Volksgerichtshofi eesistujana.

Roland Freisler sülgas suust vandesõnu ja pilkeid, enne kui otsustas natsirežiimi tegelike ja oletatavate vaenlaste saatuse. Hitleri erikohtu eesistujana muutis Freisler kohtusaali terrorimasinaks, kus süüdistatavaile jäi pääsemiseks vähe väljavaateid. Natsismi võidu nimel eiras kohtunik õigusemõistmise põhimõtteid nii rängalt, et see hirmutas isegi tippnatse endid.

Õhk kohtusaalis väreles kättemaksuihast, kui kohtunik Roland Freisler alustas kindral Hellmuth Stieffi küsitlemist. Õigusemõistja nägu veripunase kohtunikurüü kohal oli kindlapiiriline, suu kitsas ja kokkusurutud ning silmad mõõtsid süüalust jäiselt pealaest jalatallani.

Stieff kandis eest avatud särki ja kulunud ülikonda, mis rippus lõdvalt tema kehal. Oma näruse riietusega nägi ta uhketes vormirõivastes ja nooblites ülikondades pealtvaatajate taustal välja kui paadialune.

Kindralit süüdistati kõige hullemas kuriteos, mida võis ette kujutada – atentaadis Adolf Hitlerile 20. juulil 1944. Kui kohtuistung algas, ei lubatud tal aga oma juhtumi asjus sõna võtta. Iga kord kui Stieff tahtis suu avada, katkestas Freisler ta karjudes.

Kohtunik tõstis häält, mis muutus järjest läbilõikavamaks. Tema silmad lausa hiilgasid vihast ja põlgusest. Raev tipnes, kui süüalune ütles, et tegutses Saksamaa nimel.

„Mis mõttes Saksamaa nimel?! See on põlastusväärne, et teil pole piinlik meile sellist asja öelda. Ma olen teile juba öelnud, mis on Saksamaa. Meie füürer on Saksamaa ja me järgneme talle,“ pahvatas Freisler vihaselt.

Nagu peaaegu kõigile, kes Freisleri küüsi sattusid, mõisteti ka Stieffile surma­nuhtlus. Verine kohtunik, nagu teda kutsuti, oli 1942. aastal määratud režiimivastaste jälitamiseks loodud Rahvakohtu ehk Volksgerichtshofi eesistujaks. Ajal, mil Hitler nägi kõikjal vaenlasi, muutsid tema käsilased kohtu alaliseks surmamasinaks. Kõik, kes kritiseerisid režiimi või tegid kasvõi lihtsalt nalja füüreri üle, riskisid kohtusse jõudmisega, kus Freisler korraldas neile lühikese protsessi. 90% kaebealustest määrati surma või elu lõpuni vanglas kopitama.

Kõik kartsid Roland Freislerit, kes oli juuraringkonnis kurikuulus oma kombe poolest süüaluseid pilgata ja needa, tegutsedes nii süüdistaja, vandekohtuniku kui ka kohtunikuna. Kui ta aga 1942. aasta augustis Rahvakohtu eesistuja ametisse määrati, oli ta avalikkusele veel tundmatu. Kiiresti selgus, et toona 48aastane jurist oli selle töö jaoks nagu loodud.

Freisler tuli ilmale Loode-Saksamaal Celle linnas. Pärast osalemist Esimeses maailmasõjas, kus ta sai 1. ja 2. järgu Raudristi, lõpetas ta ülikooli juristina. Juba üsna pea ehk 1925. aastal ühines ta natsiparteiga NSDAP, kuigi juristile polnud see sugugi ilmselge valik. Toona võtsid vähesed tõsiselt väikest parempoolset, kõigest 27 000 liikmega parteid. Möödunud oli ainult aasta päevast, mil Hitler oli vabastatud vanglast, kus ta riigipöördekatse eest oli karistust kandnud. Partei oli kurikuulus poliitiliste oponentide vastase vägivalla poolest, samuti eirasid selle liikmed kõnede pidamise ja vormiriietuse kandmise keeldu ning parteiliider laveeris pidevalt seaduse piirimail.

Loe Freisleri tegevusest lähemalt jaanuarikuu Imelisest Ajaloost.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri