Talurahvas on aastasadu rüganud mõisa põllul, ent igatsenud alati oma maa järele. Kui sünnib Eesti riik, pole seega põletavamat küsimust kui inimeste maanälja kustutamine. 1919. aasta oktoobris jõustuski seadus, mis innustas mehi Vabadussõtta minema ning täitis lõpuks kümnete tuhandete talupoegade unistuse saada endale oma talukoht.

Jaak tundis nüüd istudes Leemuti mõisa väljal, oma tulevasel talukohal, kuidas suu tõmbus magusale veele ja isukalt hakkas ta popsima kustunud piipu. Kui ta riivas ärgand silmadega ümbrust uuesti, see oli kõik alles lage, midagi polnud sääl pääle maasse löödud vahevaiade. Ja nagu iseenesest Jaaku tuli vaevama jälle kuri mõte: kas need vaiad ei korjata siit viimati jälle kokku ega põletata ära kõige rahva nähes, ennegu keegi saab hakatagi asuma? Või nad saavad olla siiski mõne aasta, jõuavad ehitada hoonedki juba, sääda kõik korda – kas parun oma sabarakkega ei oska siis tulla taas tagasi parajal ajal, kas ei käsuta mõisasse kokku kõik asunikud ega lase anda vitsu ja tina?

Nii kirjeldab Albert Kivikas 1925. aastal ilmunud romaanis „Murrang“ sulase Jaagu mõtteid 1919. aasta sügistalvel. Jaak on siiani elanud naise ja 13 lapsega taluperemees Madise saunas, nüüd aga on talle mõõdetud mõisa maadelt välja krunt oma talu rajamiseks. Lummatult käib ta vaatamas seda lumist maatükki, kus praegu veel midagi ei kasva, aga Jaak teab, et lume all on rammus muld, mis tõotab tema perele uut, paremat elu. Ja samas pelgab ta, et see kõik on ainult uni ning peagi saab ta mõisnike käest selle eest karistada. Võime ette kujutada, et midagi sarnast – korraga rõõmu ja hirmu – tundsid kümned tuhanded oma maata talupojad ehk maatamehed, kelle pered olid aastasadu töötanud üksnes teiste heaks, ent kellest 1919. aasta maaseadusega esimest põlve taluperemehed said.