Enamikul tänapäeva eurooplastel on haigeks jäädes juurdepääs professionaalsele ja teaduspõhisele arstiabile. Keskaegne kuningas oli küll riigi võimsaim mees, kuid tõhusale arstiabile ta loota ei saanud. Arstiks polnud võimalik õppida, keskaegsetel arstidel oli inimese kehast väga udune ettekujutus ning nende ravitsemine tugines suuresti ebausule.

Peaaegu kõiki haigusi tohterdati aadri­laskmisega, mis oli keskajal väga populaarne ravimeetod. Tänapäeval teame, et aadri­laskmine pigem nõrgestas patsienti, sest ta kaotas selle käigus palju verd. Mõni raviviis oli aga otseselt eluohtlik. Näiteks raviti katku salvi­ga, mis sisaldas mürgist elavhõbedat.

Ka arseenik, mida tänapäeval kasutatakse rotimürgis, oli levinud ravim. 1311. aastal raviti Saksamaa kuningal Heinrich VII-l siberi katku arseenikuga. See ravikuur nõrgestas meest, kellest järgmisel aastal sai Saksa-Rooma keiser, nii tõsiselt, et juba 1313. aastal vandus ta alla malaariale.