Tule minevikku!

Adolf Hitler pidi katastroofi mõistma: sõda on kaotatud 1945. aasta 22. aprillil kella kolme paiku sai Hitler enda punkris raevuataki. Saksa kindralid ei kuulanud enam ta käske! Mitte keegi ei tulnud Berliini päästma! Selle asemel hoopis põgeneti Punaarmee eest.

ESBEN MØNSTER-KJÆR

1.JUULI 2020

3 min read Täiskuuvalgus tegi jalajälgede nägemise lumes lihtsaks. Saksa talupojad olid jätnud need jäljed, kui ületasid külmunud Oderi jõe, et idakaldalt küttepuid koguda. Nüüd said aga ka Nõukogude sõdurid neid jälgi mööda liikuda läände, ohtlikest valvepostidest mööda ja seejärel juba üles jõekaldale. Sakslased ei paistnud teadvat, et Punaarmee eelsalk oli nii lähedale jõudnud.

Oli 1945. aasta 31. jaanuari varahommik, kui polkovnik Hariton Jessipenko Kienitzi külla sisenes. Seal olid ärkvel ainult pagar ja tema abiline, ent õhutõrjerelvadega varustatud Saksa rongi meeskond ikka veel magas.

Niipea kui Saksa jaamaülem voodist välja sai, astus ta ametlikult polkovnik Jessipenko juurde.

„Kas te lubate rongil Berliini lahkuda?“ küsis jaamaülem. Nõukogude sõdurid tänavail oli halb üllatus, kuid jaamaülemale oli suurem katastroof see, kui rong ei järgi sõiduplaani.

„Kahjuks, härra jaamaülem,“ vastas polkovnik Jessipenko, „reisijatevedu Berliini katkeb lühikeseks ajaks – öelgem, et kuni sõja lõpuni.“

Hiljem samal päeval ületasid teised Nõukogude väeüksused kaugemal lõunas Oderi. Nüüd oli loodud kaks sillapead jõe läänekaldale, mis pidanuks olema sakslaste kaitsevall Punaarmee vastu. Hitler ja Berliin olid 67 kilomeetri kaugusel, lava Kolmanda riigi surmaagooniaks oli valmis seatud. Nüüd hakkasid Saksa kindralid kaalutlema, kas ohverdada oma mehed eelseisvas katastroofis.

Atentaadi tagajärg oli verine Juhtivad Saksa ohvitserid olid pikka aega heitunult jälginud sõja kulgu ja paljud kirusid Hitleri korraldusi, mis seostusid reaalsusega üha halvemini. Ometigi kuuletusid nad, kuna Natsi-Saksamaal võisid vastuhakul olla fataalsed tagajärjed. Füürer ei unustanud ega andestanud kunagi, et ohvitseride vandenõu eesotsas ooberst von Stauffenbergiga oli 1944. aasta juulis püüdnud teda Hundikoopas õhku lasta.

Imekombel pääses Hitler tookord kergete kriimustustega. Plahvatuse tegelikeks ohvriteks said Saksa ohvitserid. Varem olid ohvitserid nautinud mõningast valikuvabadust füüreri korralduste lahinguväljale edastamisel. Stauffenbergi pommiga suri kogu usaldus.

„Ringkond, mida need troonianastajad esindavad, on väga väike,“ kinnitas Hitler pärast rünnakut ühes raadiokõnes. „See on väike kuritegeliku elemendi klikk, mis nüüd halastamatult minema pühitakse.“

Füüreri sõnad varjasid aga seda, et ta ei usaldanud enam oma ohvitsere ning gestaapo puhastas kaasosalisi otsides nende ridu. Ülejäänud armee mõistis Hitleri sõnumit: nüüdsest tuleb igale korraldusele kuuletuda kuni viimase komani, vastasel juhul ootavad vastutajat ebameeldivad tagajärjed.

Pärast sõda jättis RAF endale ühe „koormaeesli“, et seda katsetada. Seetõttu sai see Briti tähised.

Piloodid saadeti suitsiidimissioonile Luftwaffe kasutas kõiki vahendeid Oderi jõge ületavate sildade hävitamiseks. Suitsiidirünnakud pidid Punaarmee varustusliinid läbi lõikama.

Kuna aeg oli otsa saamas, arendas Luftwaffe välja enesetapurelvad, mida pidi kasutatama eriti tähtsate objektide puhul. Üks selliseid relvasid oli lendav pomm, kus hävituslennuk monteeriti lõhkeainet täis pommituslennuki külge.

Selle üsna kohmaka relvaga lendas eskadrill Kampfgeschwader 200, mille piloodid olid nõustunud ülesannetega, kus ellujäämisvõimalus oli väike.

27. aprillil suundusid seitse „koormaeeslit“ Oderi sildade poole idarindel, kuid neil ei õnnestunud märkimisväärset kahju põhjustada.

Nädal varem oli eskadrill proovinud tavapärast suitsiidirünnakut, kus piloot tõusis õhku lõhkeainet täis lastitud hävituslennukiga. Üksuse sõnul õnnestus neil hävitada 17 silda, ent pigem katkestati ajutiselt ainult ühe raudteesilla kasutamine. Rünnakud läksid maksma 35 piloodi elu.

1. Piloot juhib korraga kaht lennukit Oma istmelt hävitajas, mida kutsuti „koormaeesliks“, juhtis piloot ka selle alla kinnitatud pommituslennukit. Maksimaalne kiirus 375 km/h tegi sellest lihtsa sihtmärgi.

2. Pommituslennuk vabastatakse Umbes 1 km sihtkohast lasi piloot oma hävitaja pommituslennukist lahti ja sellega oli missioon lõppenud. Sestpeale pidi ta püüdma jälitajad maha raputada ning turvaliselt tagasi baasi jõudma.

3. Tüür lukustatakse Kui piloot oli vabastanud mehitamata pommituslennuki, mida nimetati „puuvõõrikuks“, siis lukustus juhis sellisena, et lennuki kurss oli alla. Kui piloot oli õigesti sihtinud, tabas „puuvõõrik“ oma sihtmärki.

Näita rohkem 1945. aasta kevadel nõudis situatsioon siiski armee ülemjuhatajat, kes suudaks improviseerida ja võtta maksimumi Saksamaa nõrgestatud armeest. Valik langes 58aastasele Gotthard Heinricile, kuigi Hitleril polnud eriti usku kindralisse, kes oli tõsiusklik ja korraldas oma sõduritele jumalateenistusi. Heinrici valdas aga kaitsesõja kunsti ja nii anti talle väegrupi Weichsel juhtimine, mis kaitses rinnet piki Oderi jõge.

Vahepeal kogus Punaarmee määratu ründeväe sillapeadesse, mille nad olid vallutanud Oderi läänekaldal. Läbimaks viimased kilomeetrid pealinna Berliinini, pidid tankid kõigepealt ületama Seelow’ kõrgendikud, kuhu oli suur hulk Saksa väge kaitsesse asunud.

Barrikaadid kerkisid ka riigi pealinnas endas. Need oleks tulnud mehitada väegrupi Weichsel sõduritega, kui venelastel õnnestunuks võidelda endale tee läbi Seelow’ kaitse. Seetõttu saatis Berliini linna komandant delegatsiooni, et kavandada ühist kaitseplaani.

„Hullumeelsed Berliinis praadigu end omas rasvas,“ ütles Heinrici staabiülem neile. Delegatsioon saadeti edasi Seelow’sse, kus 9. armee ohvitserid esitasid realistlike lubaduste asemel natside loosungeid.

„9. armee jääb Oderi äärde. Kui tarvis, siis langeme me siin, kuid ei tagane.“ Sõnad kõlasid võltsilt, kuid olid kui tsitaat Hitleri kõnest, mistõttu ei julenud keegi neis kahelda.

Kindral Heinrici kavatses Seelow’ kõrgendikke hoida niikaua kui võimalik, kuid küllap oli ta juba hakanud kaaluma, kui ägedasti peaks ta võitlema mõttetus katses päästa Hitler ja natsirežiim.

Stalini väed maksid kallilt Tormiline rünnak Seelow’ positsioonidele algas 16. aprilli varahommikul. 15 000 suurtükki paiskasid mürske Saksa sõdurite keskele.

„Kogu Oderi org vappus,“ kirjeldas seda üks noor Saksa ohvitser. „Tundus, nagu oleks maapind ulatunud taevani nagu tugev müür. Asjad hüplesid ja tantsisid kõikjal ümber meie. Keegi meist polnud varem midagi niisugust kogenud, veel vähem arvanud, et see võimalik on.“

Seejärel suurtükid vaikisid ja 700 000 pruuni vormi rõivastatud sõduri tõusulaine voogas edasi lahinguhüüuga „Berliini peale!“.

Heinrici ja 9. armee ülem kindral Theodor Busse olid vargsi Saksa sõdurid nende eesliini positsioonidelt tagasi tõmmanud.

Seetõttu kaasnesid Punaarmee pommitamisega ainult väikesed kaotused, ja kui Nõukogude üksused hiljem üle purustatud maastiku liikusid, tabas neid äge tuli kaugemal paiknenud puutumatutelt Saksa positsioonidelt. Samal ajal suunas Luftwaffe osa oma viimastest jõududest Oderit ületavate sildade peale, mis olid Nõukogude armeele elutähtsad. Nii mõnigi piloot ohverdas ennast kamikaze-rünnakuis, saades selleks inspiratsiooni jaapanlastelt.

Edust erutunud sakslaste raportid 17 purustatud silla kohta olid siiski pööraselt liialdatud. Nõukogude allikate järgi sai pihta ainult üks sild. Miski ei suutnud peatada Punaarmeed, mis vaevaliselt rajas endale teed üle Seelow’ kõrgendike. Kolme päeva pikkuse ränga võitluse ja 30 000 tapetud punaarmeelase hinnaga sai tee Berliini vabaks.

Nõukogude insenerivägi saadeti jääkülma jõkke pontoone kokku liitma.

Nõukogude läbimurre Seelow’s lõhestas Heinrici väe kaheks. Ta ise asus nüüd ainsa armeega läbimurdekohast põhjas, kindral Busse ja 9. armee jäänused olid aga surutud lõunasse. Ainult mõni diviis sai taganeda, et aidata Berliini kaitsta. Osa sõdureid kuulus SS-diviisi Nordlandi üksusesse, kus oli palju vabatahtlikke Taanist ja Norrast (loe lähemalt märtsi Imelisest Ajaloost).

20. aprillil teatas Busse raadios, et tema üksused loovad uue kaitseliini Berliinist kagus Spreewaldis. Heinrici kannustas teda selle asemel jätkama taganemisega, kuna Punaarmee liikus tema ja Berliini vahele. 9. armeegrupp riskis ümberpiiramisega, kuid Busse ei söandanud siiski taganeda. Ta oli kord kogenud aruandmist füüreripunkris, kus raevuatakk võinuks kindralile fataalseks osutuda. Heinrici mõistis, et 9. armee oli niisama hästi kui kaotatud.

Ta pidi nüüd keskenduma rindele Berliinist põhjas, kus Nõukogude soomusväekiil samuti edasi liikus. Ähvarduse tõrjumiseks hakkas ta koondama reservi SSi Obergruppenführer (st kindral) Felix Steineri juhtimise alla, kuid Hitler avastas selle ja plaanis ise neid sõdureid kasutada.

Kindral Steiner näis olevat õige inimene kriisi puhuks. Ta oli 1930. aastail aida- nud asutada SSi eliitväeosa Waffen-SS. Füürer usaldas teda rohkem kui ükskõik keda kahtlusalustest armeekindralitest, kes olid võimetud tema strateegiat võiduks vormistama.

SS-kindral enesetapumissioonil 22. aprillil käskis Hitler Steineril rünnata Nõukogude vägesid Berliinist põhjas. Vaenlase pikaks veninud üksustega rinne kujutas endast haavatavat sihtmärki ja Hitleri meelest pidanuks Steineri väeüksused hõlpsasti suutma sellest läbi murda ja Berliini jõuda.

Selleks puhuks mõeldi välja mõiste Armeeabteilung ehk umbes poole armee suurune üksus.

„Läände tagasi tõmbumine on keelatud,“ kõlas Hitleri käsk. „Teie, Steiner, vastutate selle käsu täitmise eest oma peaga. Riigi pealinna saatus oleneb sellest, kas missioon edukalt täide viiakse.“

Hitler kutsus oma armeed koju Berliini Kui Stalini väeüksused hakkasid Berliini ümber piirama, tuli Hitler välja otsustava lahingu ideega. Tema kindralid pidid rõngast läbi murdma ja venelaste hordid purustama. Hitler arvas, et sõjaõnn pöördub otsekohe, kui ta sõrmi nipsutab. Kindralid aga ei kuuletunud enam talle.

1. Kindral Heinrici manööver 19. aprill 1945 Punaarmee läbimurre Seelow’ juures lõikas väeüksuse Weichsel pooleks. Ülemjuhataja Heinrici jäi Berliinist põhja, samas aga 9. armee suruti lõunasse. Heinrici viis väeosad SS-kindrali Steineri juurde – ja Hitler avastas selle.

2. Felix Steiner pidi imet tegema 22. aprill 1945 Hitlerile oli öeldud, et SS-kindral Steineril on võitlusvõimeline armee. Hitler käsib Steineril päästa Berliin 9. armeega. Steiner ei liikunud paigast.

3. Kindral Wenck oli viimane päästerõngas 23. aprill 1945 Wencki 12. armee asus Elbe ääres, et ameeriklasi tagasi hoida. Hitler käskis Wenckil ühineda Busse 9. armeega ja liikuda pealinna poole. Wenck kuuletus ainult osaliselt.

4. Kindral Busse pidi murdma piiramisrõngast läbi 25. aprill 1945 Busse 9. armee oli ümber piiratud. Hitler nõudis, et ta venelaste piiramisrõngast läbi murraks ja ühineks Wencki väega, kui see Berliini puhastab. Busse püüdis selle asemel läände põgeneda.

Gotthard Heinrici Auaste: kindralooberst, väegrupi Weichsel ülemjuhataja Paiknes Prenzlau juures Berliinist põhjas.

Heinrici reetmine. Kristlasest kindral ei näinud põhjust ohverdada kaotatud sõjas paljusid sõdureid. Ta saatis Hitlerile valeraporteid, ent tema armee lahkus ning alistus brittidele. Ise põgenes Heinrici Flensburgi, kus suuradmiral Dönitz võttis pärast Hitleri surma üle Saksa riigijuhi rolli.

Felix Steiner Auaste: SS-kindral, väegrupi Steiner juhataja Paiknes Oranienburgi juures Berliinist põhjas. Sõjavägi: mõni tuhat meest

Steineri loobumine. SS-kindral teadis, et tal pole võimalust Berliini tungida ja linna selle saatusest päästa. Selle asemel andis ta oma meestele käsu suunduda põhja, eemale Berliinist, et vältida Nõukogude vangistust. 3. mail 1945 alistus väegrupp Steiner Elbe juures.

Walther Wenck Auaste: kindral, 12. armee juht Paiknes Elbel, Berliinist läänes. Sõjavägi: kuni 100 000 sõdurit

Wenck aitab Busset. Hitler käskis 12. armeel Berliini tulla. Selmet üritada mõttetut katset pealinna päästa, aitas Wenck kindral Busse armeel välja murda. Samuti evakueeris ta 3000 haavatud sõdurit laatsaretist Belitzis. Seejärel põgenesid kõik Elbe äärde, et ameeriklastele alistuda.

Theodor Busse Auaste: kindral, 9. armee juht Paiknes ümber piiratud Halbes Berliinist lõunas. Sõjavägi: 80 000 meest

Busse otsus. 9. armee oli lõksus Halbe küla metsas. Kui Punaarmee sakslased mürskudega üle külvas, püüti lõksust pääseda. Hukkus 40 000 Saksa sõdurit. Teadmata hulga päästis Wenck, ülejäänud lõpetasid Nõukogude vangistuses.

Kaardil näis plaan taktikaliselt nutikas ja Hitler oli endaga üsna rahul. Staabiohvitserid tema ümber füüreripunkris panid tähele, et ta oli optimistlikum, kui seda juba ammu nähtud oli.

„Te näete, kuidas venelased kannavad Berliini väravate juures peagi suurimaid kaotusi nende ajaloos,“ ennustas Hitler. Ometigi oli teda ees ootamas üks elu suurimaid pettumusi, kuna Punaarmee sai vägesid vabalt pumbata läbi augu Seelow’ juures ning Steineri parimad üksused olid juba ise rünnaku all. Ülejäänu tema armeest eksisteeris ainult paberil.

„Mul pole peaaegu üldse suurtükiväge, ainult mõni tank ja vähesed õhutõrjerelvad,“ kurtis Steiner kibestunult Heinricile.

Rünnakul sai arvestada kõigest mõne tuhande kergerelvastuses SS-sõduriga ning ilma väljaõppeta Luftwaffe üksusega. Steiner keeldus neid surma saatmast.

Tõde surus Hitleri põlvili Füüreripunkris möödus 22. aprill väljakujunenud rutiini järgi. Nagu tavaliselt, tõusis Hitler hilja, misjärel veetis tunde koosolekutel. Kuulekas staabipersonal takistas Heinricil temaga telefoniühendust saamast.

Tõetund saabus kell 15.00, kui Hitler kohtus sõjaväe ülemjuhatajaga. Siis pidid teovõimetu kindralstaabi ülem Wilhelm Keitel ja teised takkakiitjad füüreripunkris tunnistama, et SS-kindral Felix Steiner ei ole korraldust täitnud. Hitler hullus.

„Ta kargas üles-alla, samal ajal ulgudes ja röökides,“ kirjeldas üks staabiohvitser. „Tema näovärvus vaheldus valge ja lilla vahel ning ta värises üle kogu kere. Tema hääl murdus ikka ja jälle, kui ta karjus: „Ebalojaalsus, argpüksus, reetlikkus ja allumatus!“.“

Lõpuks vandus Hitler, et ta jääb kohale ja võitleb Berliinis. Kõik teised võivad lihtsalt minema kasida, kui nad tahavad. Seejärel vajus ta toolile kokku ning pomises: „See on läbi! Sõda on kaotatud! Ma lasen ennast maha!“

Veel lähiminevikus oleksid kindralid niisuguste allaandlike sõnade lausumise eest häbiga maha lastud. Nüüd tulid need Hitleri enda huulilt! Meeleheitlikult otsisid Keitel ja teised punkris viibinud inimesed midagi, mis võinuks füürerit rõõmustada. Siis märkasid nad kindral Walter Wencki 12. armeed, mis asus Berliinist läänes, et hoida kontrolli all ameeriklasi Elbe ääres.

Mitte miski ei osutanud sellele, et ameeriklased püüaksid jõge ületada – seega sai Wenck otsa ümber pöörata ja tulla Berliini päästma! Idee äratas Hitleri jõuetusest. Uus plaan hakkas kaardilaual kuju võtma.

Hitleril oli pikka aega olnud nõrkus tankiväeohvitseri Walther Wencki suhtes, kes kõigest 44aastasena nimetati armee noorimaks kindraliks. Nüüd määrati talle ka Kolmanda riigi päästja roll.

„Wencki armee sõduritele!“ alustas Hitler oma korraldust 23. aprillil, mis neist sõnadest hoolimata polnud mõeldud üksnes Wencki sõduritele, vaid pidi selle asemel suurendama võitlustahet ümberpiiratud Berliinis. „Füürer on teid kutsunud ja te olete läinud lahingusse nii nagu vallutuste päevil. Berliin ootab teid,“ öeldi „korralduses“.

Viimane mees pidi sõja võitma Wenck polnud seni meetritki liikunud, kuna kogu armee 180 kraadi ümber pööramine ilma kütuseta võttis aega. Alles järgmisel päeval hilja asusid tema väed lõpuks teele.

Hitleri korraldus nõudis, et Wencki armee marsiks Berliini poole ja ühineks tee peal kindral Busse 9. armeega. Hitleri plaan nägi ette, et kui ka Steiner lõpuks põhjast rünnanuks, purustataks edasiliikuvad Nõukogude väed.

12. armee sõdurid olid valmis oma kindralile, Papi Wenckile, järgnema isegi põrgusse ja sealt tagasi, kui ta seda ainult palunuks. Ja täpselt seda ta mõtleski. „Poisid, te peate veel kord tuleproovi läbi tegema,“ ütles Wenck oma meestele, „kuid asi pole enam Berliinis, asi pole enam Kolmandas riigis!“

Kindral oli salanõu pidanud. Ta teadis, et sõda oli kaotatud, ja eelistas end ameeriklastele vangi anda. Enne seda aga kavatses Wenck avada põgenemistee kindral Bussele, kes oli katastroofilises olukorras.

Hoiatamiseks ja hirmutamiseks pandi hukatutele kaela silt „Ma tegin sobingu bolševikega“.

SS määras tuhandetele surmaotsused 1945. aastal kasutas üha meeleheitlikum Adolf Hitler kõiki vahendeid, sundimaks Saksa sõdureid võitlema. Ta paigutas valvurid kõigile teedele, mis rindest eemale viisid. Nood pidid vahistama kõik, kes liikusid vales suunas ilma mõjuva põhjuseta.

„Sõjaväetribunalid peavad kasutusele võtma kõige rangemad mõeldavad ettevaatusabinõud, lähtudes põhimõttest, et see, kes kardab auväärset surma võitluses, väärib argpüksi vääritut surma,“ kõlasid Hitleri juhtnöörid. 1945. aasta märtsis võttis ta kasutusele kiirvälikohtud: kolm ohvitseri kohtunikeks, paar assistenti paberitööks ja hukkamiskomando. Süüdimõistetutel puudus võimalus edasi kaevata. Kui Saksa väed aprillis lagunesid, lasid fanaatilised natsid hukata kõik, kellel nende arvates puudus õige võitlusvaim.

15 000 Saksa sõdurit hukati deserteerumise eest, veel 50 000 mõisteti surma muu rikkumise, näiteks allumatuse eest.

Näita rohkem Busse oli eiranud Heinrici nõuannet 9. armee tagasi tõmmata. Selle asemel oli ta kuulekalt moodustanud uue kaitseliini Berliinist kagus. Selle tagajärjel oli tema 80 000 meest nüüd nõndanimetatud Halbe kotis täiesti lootusetult ümber piiratud.

25. aprillil sai Busse Hitlerilt korralduse murda läbi Wencki 12. armeeni ja tulla pealinnale appi. Veel mõni päev varem võinuks manööver olla edukas, kuid nüüd pidi ta endale meeter meetri haaval teed murdma tugevate Nõukogude vägede vahelt. Busse otsustas, et talle aitab Berliinist tulevatele hullumeelstele käskudele kuuletumisest. Sestpeale sai tema prioriteediks juhtida 9. armee Elbe ja ameeriklasteni.

Tema sõduritele anti range korraldus, et nad ei raiskaks aega sadade tuhandete tsiviilelanike aitamisele, kes olid otsinud kaitset armeelt, põgenedes hirmulugude mõjul selle kohta, mida Nõukogude sõdurid sakslastega teevad. „Aga naised!“ protestis üks sõdur. „Kas me peaksime jätma nad punastele vägistamiseks ja tapmiseks?“ „Me ei saa neid aidata.“

Busse lülitas raadio välja Igasugune kord kadus, kui 9. armee alustas läbimurret läände. Militaarüksusi, nagu diviisid ja rügemendid, enam ei eksisteerinud. Selle asemel moodustasid sõdurid väikesed grupid, mis ühendasid võitlemiseks ajutiselt oma jõud.

Soomusväe seersant Wolfgang Faust kirjeldas lahingurühma, mis valmistus pimeduses tungima läbi Nõukogude kaitsetõkkest. Peale oma üksuse kahe Pantheri tanki oli rühmal üks SSilt saadud võimas tank Königstiger ja suurtükid. Jalavägi nende ümber koosnes langevarjuritest, maakaitseväe Volkssturmi tsiviilelanikest liikmetest ning kurnatud sõduritest, keda välisandarmeeria pidi lahingusse ajama.

„Nad tõmbasid ühe tõrksa sõduri, umbes 18aastase nooruki, eemale ja hukkasid ta lasuga pähe. Lõuad kramplikult kokkusurutud, hakkasid ülejäänud sõdurid lahinguks valmistuma.“

Pimeduse varjus sakslased ründasidki ja sõitsid Nõukogude kaitsetõkkest üle. Siis hargnesid sõdurid taas.

Sellal, kui 9. armee endale läände teed vabaks võitles, voogas Berliinist paanilisi käsklusi. Busse ei reageerinud enam raadiosõnumitele, kuid armee ülemjuhatuse vaatluslennuk oli avastanud, et tema sõdurid liiguvad otse läände – mitte Berliini poole. „Füürer eeldab, et armeed täidavad oma kohust,“ tuli vihane sõnum Berliini punkrist. „Ajalugu ja saksa rahvas põlgab iga meest, kes nendel tingimustel ei anna endast kõik, et päästa olukord ja füürer.“

Koos 100 000 Saksa sõduriga jõudis üle Elbe sildade Tangermünde juures ka peaaegu pool miljonit põgenikku. Enamik neist viidi liitlastevahelise kokkuleppe tõttu tagasi Nõukogude Liidu vallutatud territooriumile.

Ka seda korraldust Busse eiras.

Sellal, kui Wenck üritas korraldada massievakuatsiooni pealinnast lõunas, oli kindral Heinrici armee teel Briti vägede poole põhjas.

Hitleril polnud järjekordsest reetmisest aimugi, kuna Heinrici oli hakanud saatma valeraporteid, kus ta kinnitas, et püsib veel paigal.

„Ma ei saa enam võtta vastutust nende ogarate suitsiidikäskude täitmise eest,“ selgitas Heinrici, miks ta langetas igati tervemõistusliku ja humaanse otsuse Hitleri käskudele mitte enam alluda. „Ühtegi Saksa sõdurit siit alates enam ei ohverdata. Ma vastutan oma sõdurite, inimeste ja Hitlerist kõrgema võimu ees.“

Pettus avastati alles 28. aprillil, kui maruvihane kindralstaabi ülem Keitel Heinrici juurde ilmus. Kindrali staabiohvitserid kartsid oma elu pärast. Kohtumise ajal peitsid nad end puude vahel, relvastatuna kuulipildujatega. Vajaduse korral oleksid nad Keiteli ja tema saatjaskonna kuulirahega maha niitnud.

Hitler sooritas Berliinis enesetapu Keitel rahuldus siiski Heinrici vabastamisega kindrali rollist ja käskis tal järgmisel päeval füüreripunkrisse Hitlerile selgitusi jagama tulla.

Punkris traavis füürer rahutult ringi, oodates 12. armeed. „Kuhu on Wenck kadunud?“ küsis ta.

Järgmisel päeval istus Heinrici oma autosse, kuid ei sõitnud pealinna. Heinrici suundus hoopis Schleswig-Holsteini, sel ajal kui tema üksused brittidele alla andsid.

Hitler tegi enesetapu 30. aprillil, kuid sõda jätkus. 9. armee riismed marssisid edasi, kuni esimesed üksused silmasid 1. mail endi ees tuttavaid kiivreid ja soomusmasinaid.

„Järgmised väed, keda me kohtasime, olid sakslased,“ kirjeldas soomusväe sõdur Wolfgang Faust. „Nad käskisid meil edasi liikuda, kuna 12. armee oli kohe ees.“

Kui palju sõdureid Bussel tolleks ajaks järele oli jäänud, pole täpselt teada. Ajaloolased arvavad, et Wencki 12. armeega liitus 5000 kuni 25 000 sõdurit, kellega koos jõuti Elbe kaldale.

Liikumine üle osaliselt õhitud sillavaremete algas 4. mail. Wencki kalkulatsioonide kohaselt jõudis üle 100 000 sõduri ja 400 000 tsiviilisiku teisele kaldale, kus nad ameeriklastele õnnelikult alla andsid. SS-kindral Steiner alistus brittidele.

Kindralite mäss oli õnnestunud. Sõja viimastel minutitel suutsid nad oma sõdurid Stalini käeulatusest välja viia.

Ainus, mida nad kahetsada võisid, oli see, et vastuhakk toimus liiga hilja. Saksa kindralite raudse distsipliini tõttu tapeti mõttetult miljonid Saksa sõdurid ning maa pommitati pihuks ja põrmuks.

Loe lisaks Antony Beevor Berliin 1945, Olion, 2003

Tony Le Tissier With Our Backs to Berlin – The German Army in Retreat, Sutton, 2001

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Moodne Eesti perenaine" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Moodne Eesti perenaine Moodne Eesti perenaine 1920. ja 1930. aastail tõusis au sisse teadlik perenaine, kes oli kodumajanduskunsti õppinud spetsiaalsetel kursustel. Oma majapidamises...

by Anu Kannike 1. sept. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Milline funktsioon oli kaliifil?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kultuur Milline funktsioon oli kaliifil? Milline funktsioon oli kaliifil? Abdülmecit II oli 1924. aastal viimane osmanite kaliif. © Billedbyline EMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN 1.AUGUST...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Milline vintpüss muutus esimesena automaatrelvaks?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/3pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/3pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/3pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Milline vintpüss muutus esimesena automaatrelvaks? Milline vintpüss muutus esimesena automaatrelvaks? Cei-Rigottist sai tulistada üksiklasu, aga ka valangu. © Billedbyline EMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN 1.AUGUST...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Jää paljastab meie mineviku" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-7-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-7-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-7-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Jää paljastab meie mineviku Jää paljastab meie mineviku Viimaste aastate kliimamuutus tähendab, et Norra liustikud sulavad veel kiiremini. Seetõttu tulevad nähtavale arvukad arheoloogilised leiud....

by Cesilie Steinaa and1 others 1. juuli 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Ürginimesed kalastasid … Saharas" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/6pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/6pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/6pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Ürginimesed kalastasid … Saharas Ürginimesed kalastasid ... Saharas Tänapäeval on Sahara kõrb, kuid veel 10 000 aastat tagasi olid siin järved ja palju kalu.©...

by Niels-Peter Granzow Busch 1. juuli 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Sõjalennuk leiti 76 aastat hiljem" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Sõjalennuk leiti 76 aastat hiljem Sõjalennuk leiti 76 aastat hiljem Lennukikandjatelt startinud sööstpommitajad Dauntless uputasid u 50 Jaapani laeva.© W. Eugene Smith / Getty Images...

by Niels-Peter Granzow Busch 1. juuli 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Adolf Hitler pidi katastroofi mõistma: sõda on kaotatud

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool