Õlimäele laskus õhtu. Läbi puhta ja lõhnava õhu avanes uhke vaade Jeruusalemma müüridele ja tornidele. Ümbritsev ilu ei lohutanud Jeesust, kelle südant rõhus raske eelaimus. Kui mees astus tihenevas pimeduses läbi kaarjate kivist väravate, mis viisid Õlimäe jalamil asunud Ketsemani aeda, tundis ta endas rahutust kasvamas. Kuigi Jeesus viibis oma kolme lähedasima sõbra seltsis, tajus ta end täiesti üksikuna.

„Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake!“ ütles Jeesus oma kaaslastele ja eraldus neist aias kasvavate oliivipuude varju. Seal keskendus ta pikka palvesse, milles palus jumalalt veel kord, et see säästaks teda saatusest, mille jumal oli talle määranud. „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!“ palus Jeesus.