Jeruusalemm oli leekides, linna sillu­tatud tänavail kostsid mõõga­löögid ning kajasid appihüüded. Oli augustikuu aastal 70 pKr ning suvekuumus kandis endaga kaasas mädanevate laipade lehka. Pärast linna kurnavat piiramist murdsid 20 000 Rooma leegionäri juutide kaitsest läbi ja tungisid nende pühasse templis­se – juudi universumi südamesse.

Kuni viimase hetkeni uskusid linna kaitsjad veendunult, et taevane armee tuleb neile appi ja vabastab maa, mille Jumal oli oma valitud rahvale andnud juba kauges minevikus. Jumal aga ei võtnud nende palveid kuulda ning kogu lootus hakkas kustuma. Kõik teadsid, et kui taevas ei sekku, siis on häving vältimatu.

Titus – Rooma sõja­väe ülem­juhataja Palestiinas – kasvas üles, uskudes korraga paljudesse jumalatesse, ega saanud samamoodi nagu paljud teised roomlased aru, miks juudid kummardavad nii palavalt ainult ühte jumalat.