Arstid võistlesid ravitsejate ja lausujatega
Nakkushaigused, alkoholism, prostitutsioon ja laste suremus – nende probleemidega tuli noore Eesti riigi tohtritel rinda pista kõige rohkem. Ravikindlustust enamasti polnud ning igas haiglas kehtisid omad hinnad. Külades tegutsesid edasi ravitsejad, lausujad ja hambatõmbajad, kel puudus arstiharidus.
© Tallinna Linnamuuseum / Eesti Ajaloomuuseum
ANNA RINALDO
1. OKTOOBER 2021
Noor Eesti riik oli samamoodi nagu muu Euroopa hädas jõudsasti lokkavate nakkushaigustega. Neid peeti osaks igapäevaelust ja neist võitu saamisest ei osatud unistadagi. Probleem oli alguse saanud juba Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal, mil suurimad tapjad olid mitte lahingud, vaid just nakkushaigused, eriti kogu maailmas levinud Hispaania gripp ja sõdurite hulgas palju pahandust teinud tähniline tüüfus.
Hispaania gripi statistikat Eesti kohta kahjuks ei ole. Ajalehed küll vahendasid teateid inimeste haigestumisest tervete külade kaupa, kuid kuna pandeemia tippaeg langes 1918. aasta sügisesse ja Vabadussõja algusesse, siis oli noore riigi poliitikutel muid tegemisi ning meditsiiniliste andmete kogumine oli teisejärguline.
Meditsiiniturule jõudsid tehnika ja seadmed, mis hõlbustasid nii diagnoosimist kui ka ravi. Ühest küljest tekitas see usaldust meditsiini kui teaduse vastu, teisalt tegi moodsa tehnika sisseost haigla sisustamise ülikalliks. Fotol haiglapalat 1931. aastal Tartus.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
