Surmapõlgav ilme näol, astus filosoof Sokrates kohtunike ette. Oli aasta 399 eKr ning Ateena linnriigis süüdistati provo­katiivset filosoofi jumalakartmatuses – kuriteos, mis halvemal juhul oli karistatav surmaga.

Sokratese õnnetuseks olid kohtu liikmed tema suhtes juba ette negatiivselt meelestatud. Süüdistus kõlas: „Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi deemoneid.“

Pika habemega rändfilosoof mõistis, et peab oma elu päästmiseks käiku laskma kogu oma oraatoriande. Ta žestikuleeris ägedasti ja püüdis tungiva hääletooniga kõneldes veenda pinkidel istunud au­väärseid ateenlasi, et ta ei ole mingil juhul atheos ehk „ateist“. Kuigi süüdistajad viitasid tema jumalakartmatutele välja­ütlemistele, vastas Sokrates kangekaelselt, et tegelikult kummardab ta linnriigi jumalaid just nii, nagu peab. Paraku põrkasid filosoofi kõik sõnad vastu koh­tunike kinnistunud eelarvamusi. Nad olid väsinud tema kuulamisest.