Aastal 1762 tõusis Venemaa troonile 33aastane Katariina II. Toonaste eurooplaste meelest oli Venemaa nõrk ja mahajäänud riik, kuid keisrinna, kes teenis peagi endale hüüdnime Suur, kavatses seda muuta.

Katariina viis viivitamatult ellu arvukalt reforme, näiteks jagas riigi haldus­reformiga kubermangudeks ja maakondadeks ning korraldas kohtusüsteemi ümber euroopalikumaks. Seejärel jõudis järg välispoliitika kätte. Nüüd pidi Venemaa sisse võtma oma õige positsiooni Euroopa suurriigina. Selle eesmärgi saavutamiseks vajas Katariina strateegilist eelist – jäävaba ja hea asukohaga sõja­sadamat –, ent see Venemaal puudus.

Valik langes Krimmi poolsaare lõunapoolsele tipule. Sealt saanuks Venemaa laevastik kontrollida mitte ainult Musta merd, vaid sel olnuks Bosporuse väina kaudu ligipääs ka Vahemerele. Kõrged kaljud tegid sadama asupaiga maismaa poolt peaaegu ligipääsmatuks. Pehme kliima tagas mere jäävabana püsimise kogu talve jooksul.