Oli 1756. aasta pime sügisöö Veneetsias. Doodžide palee vangla katusel võis näha kahe mehe kontuure. Nad põgenesid parajasti tinakambrist ehk kongist, mis asus Veneetsia kardetud ja üliturvalises vanglas. See ilma akendeta pööningu­ruum oli tehtud metallist ja sealt põgenemist peeti võimatuks.

31aastane seikleja Giacomo Casanova otsustas aga teha just seda. Kuude kaupa oli ta valmistunud põgenemiseks, tor­kides sisse smugeldatud raudesemega katusesse auku. Riskantsel põgenemisel ühines temaga vangistatud preester kõrval­kambrist. Põgenemiskatse pidi peaaegu halvasti lõppema. Teel katuselt alla püüdis Casanova küünitada ühe aknani, rippudes räästarenni küljes. Ta oleks peaaegu haarde kaotanud ja surnuks kukkunud, ent pääses lõpuks maapinnale ning tegi linnast sääred.

Hiljem jutustas Casanova põgenemisest oma mahukates memuaarides.
Seda, kas põgenemine oli tõeliselt nii dramaatiline, kui Itaalia võrgutaja ja seikleja sellest muljet jätta üritas, on paljud ajaloolased küsitavaks pidanud. Nad usuvad, et ta maksis valvurile hoopis altkäemaksu ja pääses niimoodi vangistusest hõlpsasti välja. Igal juhul tegi värvikas tinakambrist põgenemise lugu Casanova kuulsaks isegi väljaspool linna. Seiklejast sai oodatud külaline peentes salongides ja kuninglikes paleedes kogu Euroopas.