Eesti ohvrirohkeim rongiõnnetus
Väike soine heinamaa Puka lähistel muutub kohutava katastroofi tallermaaks, kui sõjaväerong sõidab 1897. aastal rööbastelt välja ning hukkub kümneid sõdureid. Ellujäänuid ravitakse Tartu haiglates, kus rakendatakse oma aja kohta uuenduslikke meditsiinilisi võtteid.
© Carl Schulz / Rahvusarhiiv
ANU RAE
1. JAANUAR 2020
On 1897. aasta maikuu esimene päev. Liivimaa künkad rohetavad hiirekõrvus, oodates kevadist sooja vihma. Küngaste vahel lookleval raudteel tossutab Tartu poole 34 vagunist koosnev sõjaväerong.
Ešeloni kahekümnes kaubavagunis teevad aega parajaks 95. Krasnojarski jalaväepolgu 3. ja 4. pataljoni sõdurid, kokku 745 meest. Võib-olla silmitseb mõni neist vaguniukse vahelt möödalibisevat kevadist maastikku. Kahes teise klassi vagunis reisivad härrad ohvitserid, keda on kokku 24. Hobuvagunis korskab ja puristab seitse hobust. Lisaks on rongile laaditud viis vankrit ning 3750 puuda ehk üle kuuekümne tonni varustust.
Kõik need sõdurid, ohvitserid ja hobused on Cēsisest ja Valmierast (Võnnust ja Volmarist) teel Tartusse, kus seisavad ees laskeharjutused ning 95. Krasnojarski jalaväepolgu 100 aasta juubeli pidustused. Polgu juhtkond, 1. ja 2. pataljon ning laod asuvad juba mitu aastat Tartus ning see on üle tüki aja esimene alaline sõjaväeosa selles linnas.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
