Koos talude päriseksostmisega paraneb maarahva iseteadvus ja jõukamad peremehed otsustavad vanamoelises rehetares elamisele punkti panna. Selle asemel kerkivad 19. sajandi teises pooles uued elumajad, mida mõisate eeskujul häärberiteks kutsutakse ja kus kõiges saksu matkida püütakse.

Kaugemalt külatee pealt kostab vankrirataste mürin. Hääl tuleb järjest lähemale ja nüüd ilmub kurvi tagant välja pikkvanker, mille ees uhke hobu ja peal istumas üks õige sirge seljaga mees. „Näe, Oru August sõidab,“ ütlevad külainimesed üksteisele, vaadates järele tolmupilvele, mis kihutavate rataste alt õhku paiskub.

Oru Augustil, õige nimega August Orrol, on põhjust uhkelt läbi küla sõita küll – tal on jõukas talu koos elumajaga, mille kaunis veranda paistab juba külatee pealt kätte. Ja kes Orrodel külas käinud, räägib imetlusega nende elutoa kolmevärvilistest pottkiviahjudest, millesarnaseid üksnes mõisas näha võib.

Tänapäeval saab kogu Orrode talu­elamu toredust näha Eesti Vabaõhu­muuseumis, sest see 1909. aastal valminud taluhäärber on läbi saatuse keerdkäikude jõudnud Virumaalt Võide külast Tallinna.