Visla jõe kaldale rajatud kaevikutest võis Nõost pärit talumees Peeter Jakobson, 148. Kaspia jalaväepolgu sõdur, näha, kuidas põlesid ümbruskonnas asunud Poola külad. Oli 1914. aasta septembri lõpp ja sõja algusest peale rindel viibinud Jakobson tundis, et nälg tahab teda ära tappa. „See ei ole mitte nalja asi – see on sõda,“ tõdes ta oma vennale saadetud kirjas. Need olid elu näinud mehe sõnad. Peeter oli sõja puhkedes 32aastane pereisa, keda jäid koju ootama naine ja kaks väikest last.

Sel aastal möödub 106 aastat Esimese maailmasõja algusest. 1914. aasta juulis puhkenud maailmasõda ei jätnud puudutamata ühtegi eesti peret. Vene armee teenistusse võeti Eestist aastail 1914–1917 ligi 80 000 meest, kellest paljud olid vallakooli haridusega põllumehed, nagu Peeter Jakobson. Tsaari­armee komplekteerimine toetus üldisele sõjaväekohustusele ja mobiliseeritud eestlasest rohkem kui pooled olid maakaitseväelased, s.o mehed, kes ei olnud läbinud kolmeaastast tegevteenistust. Enam kui neljandik püssi alla kutsutud meestest olid varem sõjaväega mitte kokku puutunud noorsõdurid ja neile lisandusid vabatahtlikud. Ülejäänud viiendik mobiliseeritud eestlastest olid rahuaegse põhjalikuma väljaõppega reservväelased. 

Maailmasõja ajal teenis Vene armees ligikaudu 400 eestlasest kaadri- ja reserv­ohvitseri ning üle 2500 eestlase lõpetas sõjaaegse lühendatud kujul ettevalmistuse ohvitserikutseks. Nende kirja­likult talletatud sõjakogemustes kajastub otse sündmuste keskel viibinud sõdurite ja ohvitseride vaatenurk Vene armee võitlusvõimele.