Niilus voolas eredas pärastlõunapäikeses peegelsiledana. Selle suure jõe lopsakalt rohelisel idakaldal seisis egiptlane, kes oli teel ema hauale. Teisel pool jõge nägi mees kõrbe tühjust ja düüne ning seal valitses vaikus, sest Niiluse lääne­kallas oli surnute riik.

Haua juurde saabudes pakkis egiptlane lahti oma koti, milles ta oli kaasa toonud mitmesuguseid ohvriande: leiba, viigi­marju, paar sibulat. Need asetas ta ettevaatlikult väikesesse savikaussi. Toiduained polnud aga sugugi ainsad asjad, mille mees oma surnud ema hauale tõi. Ohverduskausi sisekülg oli tihedasti täis kirjutatud. Tekstist sai ema teada, et poeg oli haigeks jäänud ja tema, ema, olles surnuteriigis, polnud poja tervenda­miseks kahetsusväärselt midagi ette võtnud. Ta polnud isegi aidanud poja laste viha leevendada ega olnud vahekohtunikuks poja ja tema venna tülis.