1923. aasta 5. juuni Postimehes jutustati sealsest eluolust järgmist:

„Elu on Sõrwes üleüldiselt waikne. Et kehw põllupind kõikidele ei jõua leiba ja teenistust anda, sellepärast rändab osa noori ülemaale ja mujale teenistust otsima, mis elu weel waiksemaks teeb.

Suurem osa meestest läheb ehitus­töödele, iseäranis laewadele, mis saarlaste armsam töö on. Enne sõda kubises Riia alati saarlastest, kus neid wäga palju oli jõelaewadel ja praamidel.

Et nüüd Riia ja sellega ka sealne laewasõit saarlastele kadunud, siis peawad nad leppima ehitus- ja muu maatööga, mis saarlastel kuigi meeldiw ei ole; seda näitab saarlaste põllu­harimine, mis peaasjalikult naiste õladel lasub.

Suwel näeb põllul töötamas peaasjalikult naisi, kes kõik wälised tööd, nagu kündmine ja äestamine, ära teewad. Peale selle weel kodused tööd, nõnda et suwel Sõrwe naiste elu raske on. Sõrwe naisterahwas on selle tööga harjunud.

Peapõhjuseks, miks Sõrwe wähe edene­nud on, wõiks esimesena nimetada talude tükeldatud olekut, millest kuidagi loobuda ei taheta.

Arusaajate meeste ettepanekud, maid krunti ajada, lükatakse tagasi. [—] Seletatakse, et raskel ajal said meie isad ja esiisad leiba, kuidas siis meie mitte ei saa.

On ka erand külasid, kus maad krunti aetud; kohe paistab silma, majade järele otsustades, et need külad rohkem edenenud kui need, kellel maa lappides.

Tähtsam rahaallikas on siin kartul, mida rohkel kaswatamisel rohkesti wälja­wedamiseks üle jääb. Kui aga kartuli müümine raskendatud ehk hinnad odawad, nagu paaril aastal oli, siis on põllu­mees ülepääsemata kitsikuses. [—]

Rukist kaswatatakse ka kaunis rohkesti, kuid maata inimeste pärast ei jätku seda wäljawedamiseks. Rukioras tuli lume alt kaunis terwena wälja, paljudele lootust andes heaks saagiks. Kuid aprilli öö­külmad ja kõledad tuuled, mis siin seiswa jää tõttu õige terawad olid, wõtsid orase nooremad wõrsud ära ja muutsid madalamatel maadel orase pruunikaks.

Järgnewad soojad päewad ja wihmad mõjusid rukki kaswu peale hästi, nii et nüüd põllud õige haljad on. [—]

Karjakaswatus, mujal tähtis sisse­tuleku allikas, annab siin ainult mõnele üksikule suuremat sissetulekut. Loomi, ise­äranis lehmi, peetakse wähe, keskmiselt igas majapidamises 2–3 lehma.

Wiimasel ajal on ka rohkem rõhku pandud koore­lahutajate ostmise peale, kuid siiski on neid wõrdlemisi wähe.“