Surimaskid säilitavad kadunukese viimase näoilme
Surimaskidel oli alates 18. sajandist suur roll nii kadunukeste mälestamisel kui ka teaduslikes uuringuis. Erinevalt muust Euroopast ei hääbunud Eestis ja Venemaal maskide tegemise komme ka 20. sajandil.
© Wikimedia Commons
ANU RAE, TARTU ÜLIKOOLI MUUSEUM
19. VEEBRUAR 2022
Surimaskide ajaloo alguse otsingul võib tagasi minna vanasse Egiptusesse, kust on pärit vahest kuulsaim surimask üldse – Tutanhamoni surimask. Vanas Egiptuses, kuid ka vanas Roomas, kasutati surimaske osana matuserituaalist. Hiliskeskaegses Euroopas tehti Inglismaal ja Prantsusmaal matuserituaalide tarvis kõrgklassi lahkunust elusuuruses kuju, mis riietati kadunukese riietesse. Selleks, et kuju oleks realistlikum, võeti lahkunult surimask.
15. sajandi Firenzest on teada juhtumeid, kus lahkunu pere kasutas surimaski mälestusesemena, mida ümbritses kodusel altaril pärg.
18. sajandi teises pooles muutus surimaskide käsitusviis. Siis hakati selles nägema eset, mis justkui esindas lahkunu iseloomu ja hinge. Seega polnud enam tegemist matuserituaali tarbeks valmistatud asjaga, vaid surimask ise muutus mälestusesemeks.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
