Surimaskid säilitavad kadunukese viimase näoilme

Surimaskidel oli alates 18. sajandist suur roll nii kadunukeste mälestamisel kui ka teaduslikes uuringuis. Erinevalt muust Euroopast ei hääbunud Eestis ja Venemaal maskide tegemise komme ka 20. sajandil.

© Wikimedia Commons

ANU RAE, TARTU ÜLIKOOLI MUUSEUM

19. VEEBRUAR 2022

Surimaskide ajaloo alguse otsingul võib tagasi minna vanasse Egiptusesse, kust on pärit vahest kuulsaim surimask üldse – Tutan­hamoni surimask. Vanas Egiptuses, kuid ka vanas Roomas, kasutati surimaske osana matuserituaalist. Hiliskeskaegses Euroopas tehti Inglismaal ja Prantsusmaal matuserituaalide tarvis kõrgklassi lahkunust elusuuruses kuju, mis riietati kadunukese riietesse. Selleks, et kuju oleks realistlikum, võeti lahkunult surimask.

15. sajandi Firenzest on teada juhtumeid, kus lahkunu pere kasutas surimaski mälestusesemena, mida ümbritses kodusel altaril pärg.

18. sajandi teises pooles muutus surimaskide käsitusviis. Siis hakati selles nägema eset, mis justkui esindas lahkunu iseloomu ja hinge. Seega polnud enam tegemist matuserituaali tarbeks valmistatud asjaga, vaid surimask ise muutus mälestusesemeks.

Tule minevikku!

Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress