Päevaleht hõiskas 1936. aasta augustis: „Omnibus, sa oled elutu masin, aga su teened rahvus­terviku loomiseks on suured.“

Kirjatüki autor tõdes, et kui toonastelt vanematelt inimestelt küsida, kas nad tunnevad küllaldaselt oma kodust Eestit, siis oli vastus enamasti eitav ning põhjuseks toodi reisimisvõimaluse puudumist nende noorus­päevil. Vankriga auklikel maanteil logistamine oli vaevaline, ent rong viis ainult üksikutesse paikadesse ning rongi­aknast paistis igal pool üsna ühesugune igav raudteemaastik.

„Nüüd on maanteed kui lauad ja omnibus viib unnates paigast paika,“ rõõmustas Päevaleht. „Sõitke omni­buses Tartust lõunapoole – põhja­eestlase lamedamaa veri otse kilab ja kilkab, kui sõit lendab mäest üles-alla, kari kraavides imetleb sõidukit ja järvede-peeglid mägede vahel nagu silmad elustavad kuivamaa palet. Olgu tervitatud omnibus, mis kogu maa viib kiiresse läbikäimisse ja igale üksikule näitab rahvast ja kodumaa paljupalgelist ilu!“