Tule minevikku!

Kalamaja kadunud killud Fotoretk sajanditaguse eeslinna tänavatele, hoovidesse ja kodudesse. © linnamuuseum.ee/kalamaja TUULI SILBER 7. OKTOOBER 2022 3 min read Kui Tallinna vanalinnas võib praegugi sajanditevanuseid müüre käega katsuda, siis pealinna üks vanimaid ja suurimaid eeslinnu Kalamaja lammutati 1854. aastal Krimmi sõja ajal maha. Vana Kalamaja kunagist nägu võime ette kujutada üksnes toonaste kaartide ja linnaplaanide põhjal. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-1024x683.png" sizes="(max-width: 1024px) 100vw, 1024px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-1024x683.png 1024w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-300x200.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-768x512.png 768w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-600x400.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-750x500.png 750w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1-1140x760.png 1140w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_f10144_43-1200x800-1.png 1200w" alt="" width="1024" height="683" /> Tänapäeva Kalamaja mäletab tsaariaja, Eesti ja Nõukogude aja lugusid. Pildil umbes 1966. aasta vaade Kotzebue tänavalt Vana-Kalamaja tänavale. © TALLINNA LINNAMUUSEUM Kalamaja praegune ilme on välja kujunenud viimasel 150 aastal, mil linnaosa arengut mõjutas märkimisväärselt 1870. aastal Vene–Balti raudtee valmimine ning Põhja-Tallinna arvukate tööstusettevõtete rajamine. Sellest ajajärgust saame täpsemini aimu säilinud fotode ja inimeste mälestuste põhjal. Soo tn 11, tuletõrjuja kodu Adolf Timosko (eestistatuna Valm) oli Tallinna brigaadi Põhja divisjoni tuletõrjepealik. © ERAKOGU 19. sajandi teises pooles asus Kalamajas mitu suvemõisa, millest üks kuulus Kotzebuele, kelle järgi on nime saanud ka praegune tänav. Kunagisest mõisapargist säilis mõisaaed. See asus Niine ja Soo tänava vahelisel alal ning seal kasvas mitut liiki puid, sh kauneid vahtraid. Needsamad ilusad puud olidki üks põhjus, miks Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi asutajaliige, majaomanik ja ärimees Adolf Timosko (snd 1888) koos oma kodu- perenaisest abikaasa Elfriede Margarethe ja kaksikute lastega 1933. aastal ühte Soo 11 maja esinduslikku viietoalisse korterisse elama asus. 118 ruutmeetri suuruses korteris toimusid tihti tähtsate külalistega vastuvõtud, vannitoas olid suur vann ja vanniahi ning palgatud oli ka teenija. Pere mäletab, et vanaisa uhke kuldne tuletõrjujakiiver rippus kodu seinal veel kaua pärast tema surma, kuni see millalgi kellelegi ära anti. Soo 11 praegune korteriühistu on nime saanud praeguseni hoovi peal kasvava mõisaaegse sabiina kadaka järgi. Adolfi ja Elfriede lapselaps Ülle elab korteris siiani, hoiab alles kodu väärikat hõngu ja korjab ainsa säilinud mõisaaegse pähklipuu alt lapselastele pähkleid. Soo tn 11 keldris asus kunagi ka habemeajamistöökoda ning 1930. aastail näidati kõrvalmaja hoovipealses majas filme. Kalju tn 7, Kalju krahvid tegid sporti Kalju krahvid 1950. aastate alguses Kalju-Tööstuse nurgapealse maja ja Kalju 7 hoovi vahele spordiväljakut rajamas. © ERAKOGU Kalju tänaval ei sõitnud 70 aastat tagasi terve päeva vältel ühtegi autot. Küll aga peeti siin päevad läbi tuliseid rahvastepallilahinguid ning talvel tõukekelguvõistlusi ja jäähokimatše. Poisid ehitasid lauajuppidest ja täikalt ostetud kuullaagritest endale tõukerattalaadsed kularattad. Tohutu kõrinaga sõideti siis mööda ümberkaudseid tänavaid. Eriti suurt meelehärmi valmistas see keldrikorruste elanikele. Kalju 8 maja taga asus vana jääkelder, mille katuselt oli hea kelguga alla lasta. Erinevas vanuses lapsi elas seal kandis eriti arvukalt. Ettevõtlikumad poisid rajasid Kalju-Tööstuse nurgapealse maja ja Kalju 7 hoovi vahele oma jõududega korvpallirõngaga korraliku spordiväljaku. Talvel laenati Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja nurgal asunud pritsikuurist tuletõrjujate voolikuid, et hokiväljakut kasta. Sportimas käis seal lapsi igalt poolt ümbruskonnast. Kuna korterid olid pisikesed (18 ruutmeetrit), magas näiteks Rein (snd 1938) kuni 16aastaseks saamiseni põrandal madratsil, mis tuli hommikuti kokku rullida. Esimest korda pääses ta diivanile magama siis, kui vend sõjaväkke läks. Tubane ruum oli ahtake, mistõttu kiirustati igal võimalusel õue. Tänu spordipisikule oli kehakultuuril paljude toonaste Kalju krahvide (nagu neile meeldib end nüüd kutsuda) hilisemas elus suur roll. Uisutamas käidi ka Snelli tiigi ja Harju oru liuväljadel, aga seal pidi vaatama, et mõne naaberasumi neiuga koos uisutamise pärast pelgulinskitega madistamiseks ei läheks. Niisamuti kaitsti kiivalt võõraste tülitajate eest omakandi tüdrukuid. Sport ja Kalamaja lapsepõlv toovad praeguseni krapsakad vanahärrad ja prouad üle Eesti vähemalt korra aastas kohvikus või kellegi pool kokku. Uus-Kalamaja tn 9, Soolalest peletas nälja <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/3_Helle-Avila-ema-lauavabrikus_km-img_3009.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/3_Helle-Avila-ema-lauavabrikus_km-img_3009.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/3_Helle-Avila-ema-lauavabrikus_km-img_3009-300x200.png 300w" alt="" width="600" height="400" /> Helle ema koos töökaaslasega praeguse Lennusadama alal asunud sõjaväe lauavabrikus. © ERAKOGU Helle (snd 1947) soontes ja südames voolab Kalamaja veri. Siin on sündinud ta isa ja tädi, kelle ema Maali (snd 1880) tuli linna mereäärsest Pärispea külast. Helle ema Leili tuli aga Ülemiste järve tagant. Neljakesi elati 18 ruutmeetril, vanaema säärvandi taga kitsukeses eestoas. Helle isa Leonhard (snd 1912) oli osavate kätega katelsepp Krulli masinaehitustehases ja pensionipõlves ümbruskonnas nõutud töömees. Siin elatud aega meenutab Helle niimoodi: „See oli nii ilus aeg. Rahvast oli vähe. Kui me laupäeva-pühapäeva hommikul aknad lahti lükkasime, siis hüüti: „Piimale-piimale!“ Siis tuli hobune ja vanker, suured piimanõud peal. Talumees võttis platsi sisse ja hakkas piima müüma.“ Nälja peletuseks andis vanaema Hellele soolalesta või -heeringa saba lutsida. Teisi inimesi aitas vanaema ka – tal olid nimelt ravitsejavõimed. Alati olid kodus ka vürtsikilud. Vanaema oli Pärispealt kaasa toonud iidvana vürtsiveski, millega koostisosad peeneks jahvatati. Kala toodi maalt ja ema ise soolas ning õpetas Helletki. Ema töötas enne kudujana eraettevõttes, siis märkijana Lennusadama juures sõjaväe lauavabrikus ning hiljem Krullis kraanajuhina. Tehase poolt saadi suurem korter Kotzebue (Käsperti) tänavale, aga seegi jäi kitsaks, kui Helle vend naise võttis ja lapsed sai. Koolis käis Helle Gustav Adolfi gümnaasiumis nagu paljud praegusedki Kalamaja lapsed. Kambavaim ja kooskäimine olid siis tähtsad. Kui põhikooli lõpus tuli lisaeriala valida, valiti kogu klassiga kangru kutse. Praktika ajal töötati Punases Koidus masinakirjutajate, küberneetikute ja sukakudujatena. 25aastasena õnnestus Hellel saada esimene omaette üürikorter Paldiski maanteele, aga süda kutsus ikka tagasi Kalamajja. Pärast mitmekordset korterivahetust asus Helle lõpuks elama Salme tänavale, kus ta nägi 1990. aastail elu põhjakihte, mida ei osanud uneski ette kujutada. Lõpuks õnnestus Hellel osta korter Valgevase tänavale, kus ta praegugi oma pensionipõlve veedab. Kalju tn 2 / Soo tn 31, vanaisa tervitas tsaari <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/7_Kalju-1-hoovis_voibolla-1914.png-600x800-1.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/7_Kalju-1-hoovis_voibolla-1914.png-600x800-1.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/7_Kalju-1-hoovis_voibolla-1914.png-600x800-1-225x300.png 225w" alt="" width="600" height="800" /> Gustav ja majarahvas 1914. aastal. Aastail 1902, 1908 ja 1912 käis laevaga Tallinnas ka keiser Nikolai II. © ERAKOGU Anneliisi (snd 1941) vanaema oli nooruses Peterburis bonne. Seal õppis ta hästi süüa tegema ja tutvus oma tulevase mehe Gustaviga, kes oli tegus ja ettevõtlik härra. Tuletõrjepealiku töö kõrval kuulus ta elektrijaama nõukogusse, linnavalitsusse ja omas trükikoda vanalinnas. Nii ostiski ta maja Kalju ja Soo tänava nurgale, kus elas koos oma naise ja kolme lapsega. Gustav annetas raha ka Estonia teatri ehitamiseks. Nikolai II Tallinna visiidi ajal käis ta suisa tsaari ennast laeval soola-leivaga tervitamas. Pere elas maja suurimas korteris, kus oli ka veeklosett. Esimesel korrusel maja nurgal asus väike toidupood, ühes keldrikorteris elas kojamees. Anneliisi ema töötas raamatupidajana ja isa varustajana. Kodus loeti palju. Isa sai kõigi töödega hästi hakkama. Tänu temale suudaks Anneliis praegugi oma kingad ära parandada, sest ta uudistas alati kõrval, kui isa kingsepatööd tegi. Veel armastas isa meestega kalal käia, samuti pressis oma lipsud ja püksid ise sirgeks. Nädalavahetustel saagisid isa ja tütar kahemehesaega õues järgmiseks nädalaks puid. Talvel käis isa Anneliisiga Schmidti mäest Soome kelguga alla laskmas ja Mustamäel suusatamas. Aias olid lilled, marjapõõsad ja õunapuud, mille otsa ronimine ja õunte alla raputamine oli Anneliisi töö. Algul mängis tüdruk üksnes oma õues onutütrega, hiljem sattus tihti ärimees Wahlile kuulunud Köie ja Suur-Laagri tänava majade vahelisse suurde hoovi. Seal elas hea sõbranna Riina. Juba tüdrukute vanavanaemad olid head tuttavad olnud, ent emad ja vanaemad olid lausa sõbrannad. Mõlemad vanaemad olid imelised kokad ja tänu neile oli lastel alati kõht täis. Näiteks tegi áma (nagu Anneliisi vanaema kutsuti) heeringasousti, lambaliha juurde kaalikavormi ja õli sees pajas pontšikuid. Pühapäevamagustoit oli paks jõhvikakissell vedela vahukoorega või lumepallisupp. Sünnipäevaks tegi áma alati kringlit ja Napoleoni torti. Ema kloppis Anneliisile igal hommikul kogelmogelit, vahel kakaoga ja vahel kohviga, ning mõnikord pani pehmet võidki hulka. Keldris hoiti puid ja briketti, koridoris seisis suur tünn isetehtud hapukapsaga, mis kevadeks alati ära söödi. Vekiti ka ploome ja õunu, millega siis pidulikul puhul maiustati. Mõnikord sai Kalma sauna eest kioskist osta hea krõbeda vahvliga munajäätist. Tänavail sõitsid ka jäätisekärud. Õhtuti vanaemaga kodus olles oli tüdruku üks lemmikajaviiteid pasjansi ladumine. Veel kogus ta kommipabereid. Kooliteed alustasid Anneliis ja Riina Vabriku tänavalt. Pärastpoole viidi eestikeelsed klassid üle 1. keskkooli (praegune Gustav Adolfi gümnaasium). Seal toimusid igal aastal tantsukursused ning koolipeod, kuhu pandi selga parimad kleidid. Palju käidi kinos ja spordivõistlustel ning niisama linnas jalutamas. Kõik, mis Kalamajas head, on praegugi siin elavale Anneliisile südamelähedane. Kõige rohkem teeb talle meelehärmi liiga tihe liiklus. Tundub uskumatu, et 75 aastat tagasi õppis ta uisutama keset Kalju tänava sõiduteed, kus ei sõitnud terve päeva vältel ühtegi autot. Kungla tn 15, pesuköök oli elu kese 1958. aasta idülliline vaade Kungla 15 hoovi mänguplatsile. © ERAKOGU Kungla 15 esimesel korrusel asus Nõukogude ajal majavalitsus, 1970. aastail lühikest aega lasteaed ning seejärel punanurk, kus peeti nii ülemisel korrusel elanud Velly ja Augusti noorema tütre pulmad kui ka kõik perekonna juubelid. 1913. aastal Omskis väljarännanute peres sündinud August saabus tagasi Eestisse sõja ajal ja abiellus Järvamaalt pärit Vellyga. Esimene laps Mati sündis 1943. aastal. Märtsipommitamise ajal, kui sihiti läheduses asuvaid Volta tehaseid, oli ema lapsega kivist pesuköögis varjul. Pesuköök oli oluline osa elust. Pesupäevad olid nädalavahetuseti. Isa tegi juba hommikul kell viis suurele veepajale tule alla. Pesu küüriti käsitsi pesulaual suurtes puidust kolmejalgsetes palides. Rullikuuris oli vaja tugevat mehe jõudu, et pesu sirgeks rullida – suure puidust pesurulli peal oli vajutiseks kast raskete kividega. Kokku sündis perre kolm last: Mati (snd 1943), Õime (snd 1947) ja Urve (snd 1954). Elati viiekesi kahes läbikäidavas toas. Isa oli elektrik, ema kodune. Elu oli vaene. Kolmanda lapse sündides oli elu juba palju edasi läinud. Kui Urve kooli läks, õnnestus emal saada liinitöölise koht Norma vabriku kohalikus tsehhis, kus valmistati plekist kuivtoidukarpe ja mänguasju. Õime sai esimese nuku viieaastaselt. Põhilised mänguasjad olid ragulkad ja kõrged puukargud. Tüdrukud mängisid keksu, kodu, poodi ja suure vastasmaja hoovis peitust. Kungla 15 õuel oli mänguplats liivakasti ja suure võllkiigega, mis tõmbas kõiki ümberkaudseid lapsi. Kõrvalkorteris elas kibestunud lesknaine – Laami-mutt, nagu teda kutsuti –, kes lapsi silmaotsaski ei sallinud ja alailma kõigiga kurjustas. Enne mänguväljaku rajamist andsid õuel saaki marjapõõsad ja viljapuud ning majarahvas kasvatas rasketel aegadel endale söögipoolist. Vabriku tänava koolis käisid kõik pere lapsed, hiljem Urve lapselapsedki. Kuigi Urve oli koolis pioneerijuht, siis kodus peeti alati jõule. Voodi all hoiti salaja ka raadiot, mille omamise eest pidi maksma raadiomaksu ja võidi Stalini ajal vangigi panna. Isa käis sünnipäevadel ja pulmades akordioni mängimas. Kodus võttis vanaema alati laulu üles. Lauldi palju selle aja kõige popima laulja Artur Rinne kuulsaks lauldud palasid. Noorte hulgas oli moes kaustikusse laulusõnu kirjutada ja ajakirjadest pilte välja lõigata. Vanaema elas Pelgulinnas Timuti tänaval ja tema juurde mindi üle praeguseks lammutatud raudteesilla. Minekuks oli tarvis üksjagu julgust, sest oli teada, et sealkandis elasid pätid poisid. Ka Pelgulinnas olid majadel marjapõõsaste ja viljapuudega aiad. Vanaema keetis moosi ja kasvatas tee jaoks piparmünti. Ta tegi imelist käsitööd ning kudus lastele kõike, mis selga tarvis. Pärast sõda oli vaene aeg ja peeti palju täikasid. Neilt osteti Matile riideid, mida hiljem kandis Õime ja millest kombineeriti veel ühtteist selga Urvelegi. Kõik sai ära kasutatud. Vabriku ja Kungla tänava nurgal käis Urve toredas laste laulu- ja tantsuringis. Vanaema õmbles ja tikkis talle ka kõik sealsed kostüümid ja rahvariided. Eriti uhked olid laiad menuetikleidid, millele isa traadist võrud saba alla meisterdas. Esinemas käidi üle Eesti kõikides kultuurimajades. Kuna emad-isad olid tööl, siis vanaema kantseldas ja söötis ka Urve vastasmaja sõbrannat. Talved olid nii lumerikkad, et teise korruse aknast hüpati alla hange. Et mitte haigeks jääda, pidid lapsed talv läbi pohli sööma. Marju käidi korjamas Nõval ja neid hoiti suures purgis vee sees. Et suu magusaks teha, pandi leiva-saia peale suhkrut ja tilgutati vett, kõrvale joodi piparmünditeed. Hiljem sai vahel harva vastasmaja keldripoest osta ka Komeedi või Teekonna komme. Nii Õime kui ka Urve lapsepõlv oli nende endi sõnul helge ja oma koolikaaslastega suheldakse siiani, kuigi keegi neist enam Kalamajas ei ela. Köie tn 1a, luuremäng üle kogu Kalamaja Riina vanaisa ja vanaema 1912. aastal. © ERAKOGU Riina ema ja vanaema veedavad 1933. aastal aega Köie tänava hoovis. © ERAKOGU Riina ema kolis 1918. aastal koos oma ema ja isaga ühte mitmest ärimees Wahlile kuulunud Lenderi tüüpi üürimajadest. Äriteenijaks õppinud peretütar abiellus kaugsõidukapteniga ning nemadki asusid samasse majja elama. Neile sündis kaks tütart: Riina (snd 1941) ja Katrin (snd 1947). Köie 1a majas oli kaheksa veeklosetiga korterit ja kaks kuivkäimlaga keldrikorterit. Wahl tellis hoonete projektid otse linnapea Lenderi arhitektuuribüroost ja lasi Suur-Laagri, Vana-Kalamaja ning Köie tänava majad ehitada üksteise suhtes ruudukujulise paigutusega. Iga maja tagaõues oli aed peenarde ja põõsastega. Hiljem aiaosad likvideeriti ja majadevahelisele alale rajati suur ühine hoov, kus mängis koos ümbruskonna lastega enamasti üle 30 lapse! Köie 1a majas elas ka vene peresid, kuid kõik lapsed rääkisid omavahel eesti keeles. Mingeid tülisid polnud. Vahel organiseerisid tüdrukud õues etendusi, kuhu müüsid isegi pileteid. Veel mängisid tüdrukud mädamuna, peitust, keksu, hüppenöörikooli, pallikooli ja uka-ukat. Suuremad lapsed sisustasid aianurka endale niinimetatud laube, kus nad istusid, suitsetasid ja kuulasid raadiost Ameerika Häält ning vahel mängisid ka vollet või korvpalli. Noorematele oli õuel oma mänguplats ja päris väikestele liivakast. Terve ümbruskonna lapsi tõmbas siia mängima ka suure paju küljes rippunud nii-öelda Tarzani köis, millega kuuri katuselt alla vuhiseti. Kopli tänava Lembitu kinos käidi kogu taskuraha eest ja mitu korda vaatamas „Tarzani“ filmi, mille peaosas mängis Johnny Weissmüller. Luurekat mängides võtsid suuremad lapsed vahel väiksemadki punti. Ühed peitsid ennast ära ja teised otsisid. Mäng käis üle poole Kalamaja, läbi keldrite, üle plankude ja kestis mitu tundi. Suuremad poisid tõukasid veel kuuli, treenisid hantlitega, mängisid malet, koroonat, lauatennist ja jagasid maid Pelgulinna pättidega. Ühel poisil elas seal pruut ja teda koju saates läks tihti madinaks. Riina vanaema (snd 1887), kes oli kõigi inimeste ja loomade suhtes ülihoolitsev, kutsus vahel hoovi pealt lapsi kööki sööma või saatis õue pirukaid või kiluvõileibu. Kilusid soolas vanaema töölt kalatööstusest toodud Tallinna kilude kuulsa vürtsiseguga. Keldris hoiti peale Soome kelkude ja kütte kahte tünni: ühes olid hapukapsad ja teises soolaseened. Keldris asus ka maja ühine suure malmpaja ja pesurulliga pesuköök. Kodus oli Riina ülesanne vasest ukselinkide ja kardinapuude puhastamine ning pliidi alt tuha välja viimine. Kui vanaema jäätisemasinaga jäätist tegi, siis pidi Riina väntama. Vanaema, keda kutsuti áma’ks, oskas teha maitsvaid sööke peaaegu eimillestki. Riina suured lemmikud olid hakklihakaste keedukartuliga, kapsapirukas, lumepallisupp ja ilma moosita Napoleoni tort. Riinale ostis vanaema ilusa tselluloidnuku, kellele õmbles terve garderoobi. Ta õmbles rõivad pükstest mantliteni selga kogu perele. Isa tõi oma merereisidelt tütardele värvipliiatseid, raamatuid ja muud toredat. Riina ema oli diplomiga äriteenija. Ta töötas kesklinna kangaäris ja hiljem lilleäris ning käis alati maitsekalt riides, peas vesilainetega soeng, huuled värvitud, küüned lakitud ja pediküürgi tehtud. Ka Riina käis ema eeskujul nendesamade Eesti-aegsete juuksuri- ja maniküürijaprouade juures ennast ilusaks tegemas. Suviti oli Riina perega suvilas Nõmmel, aga talvel oli esimene asi pärast kooli Soome kelk keldrist välja ajada ja mööda Köie tänavat hea hoog sisse lükata. Kallak oli praegusest suurem ja kurv järsem. Kord nädalas käis hoovis piima ja juurvilju müümas hobuvankriga talunik. Tänaval vedelenud hobusesõnnik korjati lillede ja marjapõõsaste väetamiseks kokku. Riina lapsepõlveaegses Kalamajas oli alati kõht täis ja miskit põnevat teoksil ning ta jutustab sellest kõigile suurima rõõmuga. Kungla tn 53, tibukook keldrikorruselt Kojamehe lastega mängimine oli keelatud, kuid see-eest oli Ingridil rohkesti igasuguseid mänguasju. © ERAKOGU Tolleaegse aadressi järgi Prii 15 kahetoalises korteris elasid Eesti Raudtees raamatupidaja ametit pidanud ema Katherine, Lutheri vabriku meister ja kaitseliitlane isa Oskar ning nende tütar Ingrid (snd 1932), kes meenutab: „Meie maja keldris oli toiduainete pood, kust tohtisin ise osta Tibukooki (4 senti tk) ja komme Tilk Piima (sendi eest 2 tk). Majas elas veel neli minuealist last, kellega mängisime toas või majahoovis. Keldrikorteris elasid kojamees ja kojanaine oma kolme lapsega, aga nendega oli keelatud mängida.“ Ingrid läks nelja-aastasena Niine tänava saksakeelsesse eralasteaeda, kus pandi suurt rõhku viisakale käitumisele ja lauakommetele. Näiteks kaeti laud kolme paari nugade-kahvlitega ja õpetati, millise kahvliga, mida ja millal võtta. Sööma õpiti isegi austreid! Laual olid eelroog, salat, supp, praad ja magustoit. Igast asjast tõsteti natukene, aga pidi teadma, mis järjekorras neid süüa. Ka kodus rääkis Ingrid emaga saksa keelt, isaga eesti keelt. Ema oli tegus daam, kes soetas endale fotoaparaadi. Pildistamine oli tollal naiste hulgas üsna haruldane hobi. Fotoalbumid olid ka selle pisku hulgas, mis Siberisse küüditamisel kaasa võeti. Ingridi läbielatust Siberis on 2014. aastal kirjutanud Leho Manniksoo ajakirjas Kultuur ja Elu. Malmi 8, eestlaste-venelaste ühiskorter <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/5_Krista-Talvi-sobrannaga-Kotzebue-Gastronoomi-ees.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/5_Krista-Talvi-sobrannaga-Kotzebue-Gastronoomi-ees.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/5_Krista-Talvi-sobrannaga-Kotzebue-Gastronoomi-ees-225x300.png 225w" alt="" width="600" height="800" /> Ira ja Krista 1950. aastail Kotzebue tänaval kaupluse Gastronoom ees. © ERAKOGU Krista (snd 1948) ja Andrese (snd 1946) vanemad olid teenistujad: ema Ilse (snd 1923) raamatupidaja, isa Eduard (snd 1921) keskastme juht. Teise korruse suures ühiskorteris elasid peale nende veel kaks vene perekonda: mereväeohvitserist isa ja koduperenaisest ema kahe vanema tütrega ning keevitaja ja raadiosidepidaja väikese tütrega. Krista teenis taskuraha pisikese Larissa eest hoolitsemisega. Krista ja Andres käisid Vabriku tänava kaheksaklassilises koolis ning seejärel Tallinna 42. Keskkoolis. Köögis oli puupliit, mida kasutas peamiselt pereema. Naabrimehed olid vaimustatud, kui maitsvalt eesti proua liha küpsetas. Vene perenaised valmistasid isuäratavaid pirukaid ja plaadikooke ning praadisid kotlette. Tihti keetsid nad oma priimusel suppi. Krista perel oli toas väike elektripliit ning vahetevahel keetis ema seal lastele kakaod, putru või küpsetas lusikapannkooke. Millalgi lõhuti puupliit välja ja asendati mitme gaasipliidiga. Köögis oli ainult üks külma veega kraanikauss, mida kasutasid kõik üksteist elanikku hommikuti ka näo ja hammaste pesuks. Koridoris oli üks veeklosett. Nädalavahetuseti soojendas ema vett, tõi kausiga tuppa ja lapsed pesid end toas. Pühapäeviti olid ema juuksed alati lokitud ning seljas ilusa prossiga teistmoodi kleit. Perega käidi tihti ka Kalma saunas. Külmkappe ei olnud ja neid asendasid trepikojas sahvrid. Hoidiseid tehti nii palju, et jätkus sügistalveks. Isa käis sõpradega kalal ja jahil ning koju toodud saak tuli emal purkidesse panna. Majal oli õdus viljapuude ja põõsastega õueala. Aia taga platsil armastasid poisid jalgpalli taguda. Tüdrukud mängisid muna, poodi, kodu, jalutasid nukkude ja nukuvankritega. Kõrvalmaja esimesel korrusel oli puutöökoda. Malmi ja Kopli tänava nurgal saiapoes müüdi põranda- ja vormileiba, keeru-, rosina- ja prantssaia ning õlis küpsetatud liha-, moosi- ja kohupiimapirukaid. Tuli aeg, kui suhkrut müüdi elanikele kilogrammikaupa. Tekkisid suhkrujärjekorrad ja lapsi kutsuti kauba kättesaamise ajaks juurde, et lubataks korraga rohkem suhkrut osta. Lapsed said selle toimingu eest kommi, jäätist või taskuraha. Koolist on Kristal üksnes head mälestused. Seal oli spordiväljak ja aed, kus kevadel ühiskondliku kasuliku töö (ÜKT) tundides õpetati taimi tundma ja istutama, rohima ning peenraid tegema. Klassijuhatajaga käidi tihti muuseumides, kunstinäitustel, ekskursioonidel ning teatris. Kord käidi ekskursioonil Kalevi kommivabriku Jahu tänava tsehhis, kus toodeti sefiiri, pastilaad ja küpsiseid ning lubati sooja sefiiri süüa nõnda palju, kui lapsed jaksasid. Andres oli väga hea õpilane, lisaks tegeles ta mitme spordialaga ja oli ujumises noortemeister. Viiendas klassis saadeti ta preemiaks Krimmi erakordsesse pioneerilaagrisse ARTEK. Krista laulis kõik aastad kooli laulukooris, millega saavutati koolikooride konkurssidel mitu korda esikoht ja osaleti laulupeol. Kristale meeldis olla oktoobrilaps ja pioneer, sest nendes organisatsioonides toimus aktiivne tegevus ja korraldati toredaid üritusi. Näiteks oldi kirjavahetuses Saksa pioneeridega. Algkooli klassijuhataja Heljo tõlkis kõikide laste kirjad saksa keelde. Talvel käidi uisutamas Snelli tiigil ja elektrijaama juures. Elektripirnid särasid, muusika mängis, poisid võtsid tüdrukutel käest kinni ning uisutati paaris. Pühapäeviti, olgu suvi või talv, käidi Kopli tänaval kinos Lembitu. Tihti käisid lapsed ka Tööstuse tänava raamatukogus. Kui Krista ja Andrese pere 1966. aastal Mustamäele uue kolmetoalise korteri sai, lahkusid nad naabritest pisarsilmil. Välinäitus Kalamaja lugudest Eesti-aegne näidisperekond Katherine, väike Ingrid ja Oskar 1937. aastal oma elutoas. Emaga suhtles Ingrid saksa keeles, ent isaga eesti keeles. © ERAKOGU Kuna viimasel kümnendil on Kalamaja pale tormiliselt muutuma hakanud, pühendas Tallinna Linnamuuseum Kotzebue tänaval asuva filiaali just Kalamaja ja teiste puidust eeslinnade lugude uurimisele ja talletamisele. Kalamaja muuseum töötab aadressil Kotzebue 16 asuvas funktsionalistlikus 1934. aastast pärinevas eramus. Muutused meie argielus ja linnaruumis on olnud suured ning nende tempo ei näi raugevat. Seetõttu oli viimane aeg hakata kokku korjama seda vähest, mis on inimeste mälus, aga ka majade pööningutel ja keldrites veel kunagisest agulielust alles. Algusest peale on muuseum võtnud suuna eelkõige tavaliste linnakodanike elulugude talletamisele ja uurimisele. Selleks on vajalik vahetu suhtlus inimestega. Oma tegevuse ja teemade valikul on muuseum lähtunud endiste ja praeguste kohalike elanike hulgas korraldatud küsitluse käigus kogutud arvamustest ja ettepanekutest. Ühe teemana käis paljudest vastustest läbi soov saada rohkm teada Kalamaja kadunud paigust. Praeguseks on muuseum teinud üle 60 intervjuu eri vanuses endiste ja praeguste kohalike elanikega ning digiteerinud üle 3000 foto, mis pärinevad inimeste isiklikest perealbumitest. Muuseumihoone ulatusliku remondi ajal koostati kogutud materjali põhjal väljapanek „Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest“, mis on üleval just nende hoonete juures, kust loos pärinevad. Näitus annab aimu, kuidas 50, 60, 70 ja 80 aastat tagasi ühes Tallinna eeslinnas elati. Need vanad lood ja fotod võimaldavad Kalamajas jalutaval inimesel panna kild killu haaval kokku suurem pilt sellest linnaosast. Kujuneva pildi keskmes pole „suur ja tähtis ajalugu“, vaid elu ise. Tavaliste inimeste elu, mis tihti polegi nii väga tavaline. Stendid asuvad aadressil Köie 5, Tõllu 7, Soo 11, Soo 42, Uus-Kalamaja 9, Kungla 53, Kalju 7, Vana-Kalamaja 7, Noole 5, Kungla 13, Kalju 2 / Soo 31 ja Köie 1a. Soovijatel on võimalik tellida oma seltskonnale giidiga linnaretk mööda stendide asupaiku. Retkel saab kuulda lugusid ja näha fotosid, mis näitusele ei mahtunud. Aita muuseumi! Rohkem infot leiad linnamuuseum.ee/kalamaja Kalamaja muuseum tänab kõiki, kes on muuseumiga oma pere lugu jaganud! Uued-vanad lood on oodatud kalamaja@linnamuuseum.ee. Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Holodomor: Stalin kasutas vastaliste ukrainlaste murdmiseks kunstlikult esile kutsutud näljahäda" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3342664-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Katastroofid Holodomor: Stalin kasutas vastaliste ukrainlaste murdmiseks kunstlikult esile kutsutud näljahäda Stalin näljutas Ukraina alluma Kollektiviseerimine mõjus Ukraina põllumajandusele laastavalt ning sellele lisandus 1932. aastal põud. Stalin leidis, et kriisi ei... by Else Christensen 20. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones pööras maailma pea peale" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_495093403-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones pööras maailma pea peale Rolling Stones pööras maailma pea peale 1962. aastal astus suure pauguga muusikamaailma rasvaste juuste ja koledate riietega Rolling Stones. Naised,... by Troels Ussing 21. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Elementor #12251" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/papir-vaerksted-farvet-start-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/papir-vaerksted-farvet-start-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/papir-vaerksted-farvet-start-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Poliitika Vihakõne ja tsensuur anno 1770: taanlased läksid sõnavabadusega üle piiri Sõnavabadus läks üle piiri 1770. aastal kaotati Taanis igasugune tsensuur. See samm astuti mõjuvõimsa kuningliku ihuarsti Johann Friedrich Struensee eestvedamisel.... by Therese Boisen Haas & Andreas Abildgaard 20. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Idast pärit paganlikud polaabi slaavlased tungisid Põhja-Saksamaale" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3349775-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3349775-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/alb3349775-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Idast pärit paganlikud polaabi slaavlased tungisid Põhja-Saksamaale Slaavlased Põhja-Saksamaal 7. sajandil asustasid Oderi ja Elbe jõe vahelise ala polaabi slaavlased. Uutel elanikel ei olnud kirjakeelt ning nad... by BJØRN BOJESEN & ANDREAS ABILDGAARD 20. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Viis põhjust, miks keskajal oli palju baktereid" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Haandfrit-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Haandfrit-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Haandfrit-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Viis põhjust, miks keskajal oli palju baktereid Bakteriuputus Elu keskaegses Euroopas polnud nõrganärvilistele ega tundliku maoga inimesele. Linnad olid rahvast täis, kanalisatsiooni ei tuntud ja teadmised hügieenist... by Else Christensen 20. okt. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Foto- ja mälestusmatk sajanditaguse Kalamaja tänavatel" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_24398g_D3A0066-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_24398g_D3A0066-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/intro_tlm_24398g_D3A0066-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Foto- ja mälestusmatk sajanditaguse Kalamaja tänavatel Kalamaja kadunud killud Fotoretk sajanditaguse eeslinna tänavatele, hoovidesse ja kodudesse.© linnamuuseum.ee/kalamajaTUULI SILBER7. OKTOOBER 2022 3 min read Kui Tallinna vanalinnas... by Tuuli Silber 21. okt. 2022 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Kalamaja kadunud killud

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool