Taani alistus sakslastele loetud tundide jooksul

ESBEN MONSTER-KJAER

05. aprill 2016, 16:00
Sakslased kasutasid Taani ründamisel kergeid soomukeid, mis ei kaitsnud isegi väikesekaliibriliste automaatkahurite tule eest.

Taani võimud ei võta 1940. aastal riigi kaitsmiseks suurt midagi ette. Lootusetus olukorras peab käputäis sõdureid siiski mõne tunni verist võitlust üle piiri tulvavate sakslastega. Sellega õnnestub neil päästa riigi au.

Taanlaste jõupingutustest hoolimata on nende sõprus Saksamaaga ohtu sattunud ja Taani ründamine on vaid päevade küsimus. Kuna Adolf Hitler on otsustanud vallutada Norra, tahab Luftwaffe peatselt algavas operatsioonis kasutada Ålborgi lennuvälja oma õhujõudude baasina. Saksa kindralstaap kaalub, kas sundida taanlased ähvardustega koostööle või vallutada Ålborg jõuga. Hitler ei usu poolikutesse lahendustesse. Ta annab käsu Taani okupeerida.

Kiirvisiit Kopenhaagenisse

Allaliuglevate lumehelveste tantsus puudutavad Berliinist saabuva lennuki rattad maapinda ning õhusõiduk ruleerib terminalihoone juurde. Kohe kui uks avaneb, väljub lennukist Taani Saksamaa saatkonna töötaja, kes kiirustab kohtuma Kopenhaagenis elava välisministri Peter Munchiga.

Munchi hoiatama tõtanud ametnik teab rääkida, et Põhja-Saksamaa sadamates täidetakse laevu lahinguvalmis sõduritega. Ühe informaatori andmeil saadetakse need väeosad Taani ja Norrasse.

Lufthansa lennukiga jõudis Taani ka Paul Glein. Valedokumentide järgi on tegelikult salamissioonile saabunud Saksa major vaid tavaline 49aastane ametnik. Glein võtab hotellis toa, sööb hilise õhtusöögi ja sõidab seejärel Langelinje kairajatisi vaatama.

Järgmisel hommikul külastab Glein Kastelli, kus asub Taani armee peakorter. Tsiviilisikud pääsevad takistamatult iidse valliga ümbritsetud alale. Majorile osutab suurt abi naiivne Taani seersant, kes silmagi pilgutamata räägib sakslasele ära kõik, mida ta väeosade paigutuse ja valve kohta teab.

Pärast Kastelliga tutvumist läheb Glein Amalienborgi ja vaatab kuningliku kaardiväe vahtkonnavahetust. Pärastlõunal lendab ta tagasi Berliini. Kopenhaageni välkrünnakut juhtima määratud Glein teab, et paari päeva pärast on ta Taani pealinnas tagasi.

Piiripunktist antakse häiret

Rittmeister Hans Lunding Taani luureteenistusest on varastest hommikutundidest alates valvanud Taani ja Saksamaa piiril. Ta uurib lõuna poolt saabuvatelt reisijatelt, kas nad on näinud lähenevaid Saksa üksusi.

„Piirile läheneb kolonnis motoriseeritud diviis,“ teatab Lunding telefoni teel oma ülemusele Kopenhaagenis. „See koosneb umbes 2400 sõidukist.“

Hilisel pärastlõunal teeb ta veel ühe kõne, et teatada, et sakslaste eelväed on jõudnud piirist vaid veidi lõuna poole jäävasse Flensburgi.

Kell 19 raporteerib Lunding, et sakslased on peatee lähedusse ööbima jäänud, kavatsedes ilmselt oma teekonda järgmisel hommikul jätkata. Armee ülemjuhataja kindral William Prior palub valitsuselt luba kutsuda teenistusse 54 000 meest, kuid tal keelatakse seda teha.

Kuningas ja poliitikud püüavad Hitlerile mitte anda ettekäänet kallaletungiks. Nad loodavad, et Saksa vägede piiri äärde toomine on vaid jõudemonstratsioon. Seetõttu kästakse kõigil väeüksustel jääda kasarmutesse. Väeülematel ei lubata teha muud kui hoolitseda selle eest, et mehed oleksid kiirreageerimiseks valmis.

Piirist 10 kilomeetri kaugusel asuvas S¸gårdi laagris jagatakse sõduritele kätte laskemoon ja nad saadetakse magama, pakitud seljakotid seljas.

Esimene lask

Kaks Taani sandarmit, A. S. Albertsen ja A. A. Hansen, valvavad piiriületuskoha läheduses raudteeviadukti. Sandarm J. P. Birk on tulnud autoga, et kolleegid peale võtta. Järsku märkavad taanlased lähenemas kolme noort erariietes meest.

„Kuhu te lähete?“ küsib üks Taani piirivalvesandarmitest.

„Raudteejaama,“ vastatakse talle saksa keeles ning samal hetkel haaravad võõrad püstolid ja vajutavad päästikule. Birk saab kohe surma, Albertsen ja Hansen surevad hiljem saadud vigastustesse.

Kurjategijad põgenevad piiri poole ja 15 minutit hiljem jõuab kohale sakslaste põhjasuunda liikuv sõjaväekolonn. Taani vallutamine on alanud.

Pärast sõda saavad taanlased teada, et kolm püstolikangelast olid nn brandenburglased ehk Saksa eriüksuslased. Nad saadeti üle piiri ülesandega tagada, et taanlased ei lase raudteesilda õhku ega tõkesta sissetungivate väeüksuste teed.

Major Glein maabub

Kell 04.45, Kopenhaagen. Piiri läheduses paiknevad väeosad on kiireks tegutsemiseks valmis, kuid pealinn magab endiselt. Kopenhaageni akvatooriumile siseneb kaks pimendatud tuledega laeva. Esimene neist on jäälõhkuja Stettin ja teine endine reisilaev Hansestadt Danzig. Mõlemad alused on Saksa mereväe teenistuses. Danzigi sillal seisev Glein on naelutanud oma pilgu Middelgrundi fordile, mille kontuurid pimedusest ähmaselt välja joonistuvad. Üksainus lask merekindlusest viiks tema laeva siseruumidesse peidetud 800 võitlejat märga hauda.

Fordi proþektor püüab Danzigi teravasse valguskiirde. Saksa meremehed püüavad taanlasi oma laeva proþektoritega pimestada, kuid see ei õnnestu. Glein kardab, et kohe hakkavad taanlased tema laeva tulistama. Millegipärast ei tee nad seda.

Glein ei tea, et fort on mehitatud noorte nekrutitega, kes ei oska nende hoole alla usaldatud suurtükke kasutada. Neil ei õnnestu isegi hoiatuslasku tulistada, sest nad unustavad kaitseriivi vabastada. Kui kahurväelased oma veast aru saavad, on sakslaste laevad neist juba mööda lipsanud.

Danzig randub Langelinje kai ääres kell 05.20 ning hambuni relvastatud Saksa sõdurid valguvad kaldale.

„Maabumine õnnestus, kõige raskem on tehtud,“ tõdeb Glein. Samal ajal võtavad sakslased tollitöötajatelt ära relvad ja lõikavad läbi telefoniliinid. Järgmine sihtmärk on Kastell.

„Kui läheb võitluseks, kasutage jõudu,“ käsivad ohvitserid. Kastelli poole kihutavad esimestena kaks jalgratturite patrulli. Neile järgnev suur jalaväekolonn kannab kaasas väravate õhkimiseks vajalikke lõhkeainelaenguid, et need oleksid käepärast, kui Kastell ­tuleb jõuga üle võtta.

Varitsus peab võitma aega

Kell 04.50, Lundtoftbjergi asula. Taani-Saksamaa piirist põhja pool võtab väike mootorratturite üksus sisse kaitsepositsiooni, et sissetungijate edasiliikumist aeglustada.

Kuulipilduja ja kaks automaatkahurit on jõutud vaevu mootorrataste külgkorvidest välja tõsta, kui mööda maanteed hakkab piiri poolt lähenema sakslaste kolonn. Soomukid ja mootorrattad liiguvad kiiresti põhja.

Seersant Svend Aage Bundgaard jõuab laadida relva ja teha ka hoiatuslasu, kuid sakslasi see ei peata. Nad avavad hoopis tule, millele taanlased vastavad. Bundgaardi 20millimeetrise läbimõõduga automaatkahurite mürsud läbistavad Saksa soomuki teraskorpuse ning sõjamasin peatub järsult. Esimene sihtmärk on rivist välja löödud ja laskurid pööravad nüüd relvad ülejäänud kolonni poole.

Kiiresti tulistades süütavad taanlased veel ühe soomuki, hävitavad kolm mootorratast ja niidavad jalust mõned sakslased, kes parajasti püüavad oma relvi laskevalmis seada.

Sakslased tulistavad vastu ning üks Taani kahurväelane saab tabamuse käsivarde. Ta asendatakse kohe, kuid nüüd ligineb taanlastele üks sakslaste tank. Seni tõhusalt vaenlasi niitnud 20millimeetrised mürsud põrkavad tanki esiosa soomuskattelt tagasi.

„Need masinad ei ole enam papist,“ hõikab üks laskur laias jüüti murrakus. On aeg vastupanu lõpetada. Tulevahetus on süüdanud lähedal asuva kanala. Seersant Bundgaard tõmbub tekkinud suitsupilve varjus tagasi ja kiirustab oma meestega põhja poole. Sakslased järgnevad neile.

Taanlased kiirustavad

Kell 05.45, V¿rl¸se õhuväebaas. Taani õhuvägi püüab end lahingukorda seada, et Luftwaffele vastulöök anda. Kogu V¿rl¸se lennuväli vappub mootorite möirgamisest. Umbkaudu 50 Taani lennukit on hakanud mootoreid soojendama.

Kui asjade käik olnuks õhuväebaasi ülema otsustada, oleksid paljud tiivulised lahingumasinad juba päev varem õhku tõusnud. V¿rl¸sesse on rahuajal koondatud Taani sõjaväe kõik õhujõud, kuid sõjaolukorras peaksid lennukid olema jaotatud üle riigi.

Lennukitele anti luba õhku tõusta alles nüüd ning piloodid ja mehaanikud püüavad palavikulise tegutsemisega kaotatud aega tagasi võita. Hoovõturajal alustab esimesena õhkutõusmist vaatluslennuk, mille pardal on leitnandid Brodersen ja Godtfredsen. Lennuki rattad on murukamarast juba eraldunud ning biplaan hakkab kõrgust võtma, kui selle keret tabab kuulipildujavalang.

„Nad tulevad! Nad tulevad!“ karjutakse lennuväljalt ja taanlaste kuulipildujad hakkavad õhus olevaid ründajaid tulistama. Aga Broderseni ja Godtfredseni jaoks on maalt tulev abi juba hiljaks jäänud. Luftwaffe ässa Wolgang Falcki peaaegu vertikaalne rünnak tabab taanlasi ootamatult ning nad kaotavad kontrolli oma lennuki üle. Mõlemad leitnandid hukkuvad.

Falcki järel jõuab kohale õhuväeeskadrill, mis hakkab tulistama stardiradadel seisvaid õhusõidukeid. Saksa hävitajate jaoks on paigalolevad lennukid kerge saak. Peatselt on taanlaste hävitajad leekides ja lootus nendega õhku tõusta haihtunud.

Kaitsjate ainus lohutus on teadmine, et nad suutsid vigastada kahte sakslaste lennukit. Üks pihtasaanutest on sunnitud tegema hädamaandumise Taanis, kuid teise lennuki piloot Falck jõuab ühe mootori jõul tagasi Saksamaale, kus hüppab kohe uude lennukisse ja tõuseb taas õhku, et pooleli jäänud lahingut jätkata.

Hiljem samal päeval maanduvad Luftwaffe piloodid Ålborgis. Langevarjurite üksused on lennuvälja juba vallutanud ning nüüd kihab see lennukeist, mis kas on teel Norrasse või naasevad sealt.

Sakslased võivad rahulolevalt tõdeda, et päev on läinud täie ette ja kõik eesmärgid on saavutatud.

Kuninga raske valik

Kell 05.45, Amalienborgi loss. Kopenhaagenis on sakslased ilma võitluseta vallutanud Kastelli. Nende patrullid liiguvad edasi kuningalossi juurde.

Saksa mürsud lendavad vihinal üle Amalienborgi lossiplatsi. Taani kaardiväelane nr 284, Garmer, saab tabamuse rindu ja kaaslased kannavad raskelt haavatud võitleja ühte väravaalusesse varjule. Pööramata tähelepanu mõlemal pool vilistavatele kuulidele astub liigutatud Christian X verise sõduri juurde ja tänab teda vapruse eest. Seejärel naaseb majesteet oma ruumidesse, et jätkata poolelijäänud konsultatsioone sõjaväe juhtidega.

Nõupidamise ajal küsib kuningas, kas on sõditud juba piisavalt kaua, et Taani ei peaks välisriikide ees oma silmi häbi pärast peitma hakkama. Ta teab, et vastupanu on vaid sümboolne, sest Taani sõjavägi ei suuda vaenlast peatada.

Armee ülemjuhataja kindral Prior tahab edasi võidelda. Ta teeb kuningale ettepaneku põgeneda Kopenhaagenist ja otsida kaitset Põhja-Sj¿llandil paiknevate väeüksuste juures.

„Ma pean siia jääma!“ hüüatab ­Christian. Kõik ruumisolijad vaikivad ja seega on kindrali ettepanek tagasi lükatud. Sõna võtab kaitseminister, kes kinnitab, et kujunenud olukorras nõuab kõige suuremat vaprust asjade tegeliku seisu tunnistamine. Kui lahing on juba enne selle algust kaotatud, peavad vastutajad veelgi suuremate kaotuste vältimiseks sellega leppima.

Peaminister Thorvald Stauning on küll Taani poliitiline juht, kuid sel kriitilisel hetkel otsustab ta hoida tagaplaanile. Ebamugava dilemma lahendab kuningas. Umbes kella kuue ajal teatatakse Amalienborgi kaitsvate kaardiväelaste ülemale, et tal tuleb sõlmida Saksa sõduritega relvarahu väljaspool lossikompleksi. Samal ajal saadetakse ka kõikidele muudele Taani väeüksustele käsk lõpetada vastupanu okupatsiooniarmeele.

Vikatimees ei peatu

Kell 06.30, Bredevad. Sakslased on läbi lõiganud taanlaste sideliinid, mistõttu kapitulatsioonikäsu kohalejõudmine võtab aega. Kapral Larsenil Lõuna-Jüütimaal Bredevadis on automaatkahur tulistamiseks valmis, kuid talle on antud käsk teha sakslaste kolonni poole kõigepealt hoiatuslask.

Mürsud sunnivad kõik sõidukid peale esimesena liikuva soomuki peatuma. See sõidab teed mööda edasi ja kui sihtmärk on jõudnud 400 meetri kaugusele, tulistab Larsen uuesti. Vahemaa on nii lühike, et mööda lasta on võimatu. 20millimeetrise kaliibriga kahur pühib kergesoomuki teelt kraavi.

Sakslased leiavad taanlaste positsiooni üles ja nende täpsed lasud keerutavad üles mullapilvi. Kuulipildur saab otsetabamuse pähe ja sureb kohe. Kolm sakslaste soomukit hakkavad edasi liikuma. Automaatkahuri mürsud puurivad läbi nende soomuse, kuid viimane sõjamasin jõuab siiski nii lähedale, et teetammilt alla veeredes rullub see Larseni positsioonist mööda ja vajub vastu puud. Hetkeks jääb kõik vaikseks.

„Põrgu päralt, nüüd tahan ma mahvi suitsu saada!“ hõikab Larsen.

„Tuld võid saada tema käest!“ karjub talle sealsamas maas lebav seersant L¸vgreen. Ta osutab vigastatud soomukile. Selle toru on hakanud aga taanlaste poole pöörduma.

„Pagan võtaks!“ röögatab Larsen ja viskub pikali, samal ajal kui õhku rebestab sakslaste automaatkahuri pauk. Taanlaste õnneks on soomuk liiga kiiva vajunud, et sihtimiseks kahuritoru piisavalt alla lasta.

Mehed roomavad eemale ning kaugemal teel olevad sakslased avavad nende pihta tule. Järsku lõhkeb taganevate meeste läheduses mürsk. Larsen saab õlast haavata, L¸vgreeni tabab mitu mürsukildu. Mõlemad mehed jäävad küll ellu, kuid vastupanu Bredevadi juures on lõppenud.

„Jumal kaitsku Taanimaad!“

Kell 08.00, Kopenhaageni ­raadiomaja. Lahingud on lõpuks vaibunud ja sakslased võtavad Taani kõige olulisemad rajatised oma kontrolli alla. Saksa sõdurid vallutavad tormijooksuga Frederiksbergil asuva Rahvusringhäälingu hoone ja nõuavad okupatsiooniarmee „üleskutse“ ettelugemist. Viletsalt tõlgitud teadaandes selgitatakse, et brittide kallaletungi oht on Saksamaad sundinud „ulatama abikäe“ Taanile selle territooriumi kaitsmiseks.

Hiljem samal hommikupoolikul kuulevad taanlased ka valitsuse ja kuningas Christiani selgitust toimunu kohta. „Taani valitsus on vastu oma tahtmist otsustanud korraldada elu riigis tingimuste järgi, mis on aset leidnud okupatsiooni tõttu tekkinud,“ teatatakse rahvale raadio kaudu. „Rahva kohus on võõrvägedele vastu­panu mitte osutada.“

Oma jõuetust tunnetavad Taani juhid on otsustanud toetada sakslasi, kes kinnitavad, et okupatsiooniväed saabusid riiki sõpradena. Pealtnäha jätkab Taani ühiskond tegutsemist, nagu poleks midagi juhtunud, ja isegi Taani armeed ei saadeta laiali. Et illusioon säiliks, peavad kõik kaasa mängima. Lühikesi ägedaid lahinguid ja 9. aprilli 16 langenut soovitatakse küll mäletada, kuid ilma vihata.

Raadios kutsub Christian X taanlasi üles säilitama ranget enesekontrolli: „Seoses tõsise olukorraga, millesse meie riik on sattunud, kutsun ma kõiki linna- ja maaelanikke üles käituma korrektselt ja väärikalt, sest mis tahes läbimõtlemata tegevusel võivad olla tõsised tagajärjed. Jumal kaitsku teid kõiki. Jumal kaitsku Taanimaad!“

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad: