Mihhail Gorbatšov istus Krimmi poolsaarel oma datšas ehk suvemajas. Oli 18. august 1991. Kaks nädalat oli Nõukogude Liidu president ja kommunistliku partei juht veetnud puhkusel, nähes samal ajal suurt vaeva kõnega, mille ta pidi peagi Moskvas pidama. Päev enne pealinna lendamist vaevles president ikka veel kirjutuslaua taga, silmitses Musta merd ja redigeeris teksti. 

Selle kõne kavatses perestroika isa ette kanda uue liidulepingu sõlmimisel.

Tolle lepinguga pidid Nõu­kogude Liidu vaba­riigid kinnitama jätkamist uuenenud Nõukogude Liidus, saades vastutasuks senisest pisut suurema autonoomia. Liiduleping pidi põlistama pere­stroika ehk riigi uuendamis­poliitika ja demokratiseerimise senised saavutused, ent samas säilitama ühtse suurriigi. Gorbatšov lihvis tähtsa sündmuse puhul iga lause sõnastust ning tõrjus mõtteist mõru teadmise, et ise­­seisvusmeelsed Balti riigid, Gruusia, Moldaavia ja Armeenia olid juba ette lepingust keeldunud.