Tule minevikku!

Vene luuraja, kes alandas KGBd 1974. aastal värbas Suurbritannia välisluureteenistus MI6 ühe Kopenhaagenis töötanud KGB agendi. Eluga riskides pühendas Oleg Gordijevski üheteistkümne aasta vältel lääne luureteenistusi KGB saladustesse ja Kremli plaanidesse.

THERESE BOISEN HAAS

1. JUULI 2020

3 min read Liiklus oli Moskvas tihe, kui Arthur Gee 16. juulil 1985 oma töökohast Suurbritannia saatkonnas koju sõitis.

Ametlikult oli Gee diplomaat, kuigi tema tegelik tööandja oli Suurbritannia välisluureteenistus MI6. Igal õhtul kell 19.30 kuni 20.00 pidi Gee jälgima üht leivapoodi Kutuzovi prospektil, mis asus diagonaalis üle tee korterelamust, kus ta oma naise Racheliga elas.

Gee kell näitas 19.40, kui ta oma Saabi lõpuks kodutänavasse pööras. Leivapoele lähenedes aeglustas Gee kiirust ning lasi pilgul rutiinselt üle kõnnitee libiseda. Siis jäi tal süda peaaegu seisma. Varjus seisis mees, keda ta oli näha kartnud – ja lootnud. Kokkulepitult kandis too halli nokkmütsi ja hoidis käes lääne supermarketi Safeway kilekotti.

Adrenaliin paiskus Gee verre, kui ta auto parkis, liftiga üles korterisse sõitis ja oma naisele hüüdis, et läheb alla leiba tooma. Kaasa võttis ta Harrodsi kaubamaja kilekoti ja šokolaadibatooni Mars.

Nii rahulikult kui võimalik ületas ta tänava, rebides ise šokolaadilt paberit, ning liikus mütsiga mehe poole. Sekundi murdosaks kohtusid nende pilgud. Seejärel hammustas Gee tüki šokolaadi, vaadates samas eemale. Signaal oli antud. Operatsioon PIMLICO oli alanud.

KGB oli Nõukogude Liidu riiklik julgeolekuteenistus.

Too halli mütsiga mees oli Oleg Gordijevski, kõrgel positsioonil 46aastane KGB ohvitser – ja Suurbritannia spioon. Oleg kartis, et KGB on tema tegevuse paljastanud, kuid brittidel polnud kavas lasta oma mehel raudse eesriide taga surra. Plaan oli ta Nõukogude Liidust, maailma kõige paremini valvatud riigist, otse külma sõja haripunktis välja smugeldada.

Gordijevski teekond külma sõja aegseks Nõukogude Liidu tippspiooniks kulges Kopenhaageni kaudu, kuhu ta 1966. aastal KGB luureohvitserina tööle määrati. Taani pealinn võttis Gordijevskil oma tuledes säravate restoranide, rohkete raamatukogude ja klassikakontsertide küllusega jalad alt. Gordijevski võis siin kirglikult nautida heliloojaid, nagu Bach ja Händel, kelle oli tsensuur venelase kodumaal reaktsioonilistena põlu alla pannud.

Skandinaavia demokraatia ja jõukusega kohtumine veenis järk-järgult KGB-last, et tema kodumaa kivinenud kommunism on ajalooline eksisamm. Ajutine viibimine kodus Moskvas võimendas seda veendumust, sest linn tundus justkui hall sunnitöölaager, millele vaba Kopenhaagen oli suureks kontrastiks. Eriti tülgastas teda lärmakas muusika, mis Nõukogude Liidu pealinnas kõikjal valjuhäälditest välja voogas.

Ühine oli kahele pealinnale siiski see, et mõlemad kubisesid spioonidest. Peale KGB olid Kopenhaagenisse paigutatud nii Briti, Prantsuse kui ka USA salaluureagendid, enamik neist oli Taani salaluurele PET teada. Brittide MI6 oli saanud aimu Gordijevski nõukogudevastasest suhtumisest ja koos PETiga seadsid nad talle lõksu. Ühes pimedas baaris Kopenhaageni äärelinnas värbaski MI6 külmal 1974. aasta novembriõhtul oma väärtuslikema topeltagendi külma sõja ajal.

Sõbrad saatsid Londonisse Läänel toona peaaegu polnudki oma allikaid KGBs ja Olegile määrati MI6s seetõttu kõrgeim prioriteet.

Gordijevski ametiaeg Kopenhaagenis aga lõppes 1978. aastal, misjärel naasis ta Moskvasse. Neli aastat ei kuulnud MI6 oma mehest midagi ja nad pidasid teda kadunuks. Siis sai Suurbritannia julgeolekuteenistus taotluse diplomaadiviisaks ühele venelasele, kelle nimi tuli MI6 ja siseriikliku julgeolekuteenistuse MI5 ohvitseride väikeses ringis tuttav ette.

Moskvas oli Gordijevski endine Kopenhaageni kolleeg Nikolai Gribin saanud KGB Suurbritannia sektsiooni juhiks. Vabale ametikohale Londonis oli Gribin isiklikult soovitanud vana semu Olegi. 1982. aastal läks MI6 salaspioon seetõttu tagasi läände.

Londonis andis MI6 Oleg Gordijevskile koodnime NOCTON. Tema kontaktisik oli MI6 Nõukogude sektsiooni juht James Spooner, kes rääkis vabalt vene keelt. Spooner oligi juba ootel, kui Gordijevski võttis peagi MI6ga ühendust telefoninumbril, mille oli Kopenhaagenist kaasa toonud. Ühes korteris Londoni Bayswateri kvartalis hakkasid nood kaks nüüd kord nädalas kohtuma. Üks esimesi saladusi, mille Gordijevski paljastas, oli see, et Briti opositsiooniliider – ja leiboristide partei esimees – Michael Foot oli aastaid teinud koostööd KGBga ning avaldanud kommunistlikku propagandat, mis valmistati ette Venemaal. Õnneks kaotas Foot 1983. aastal valimised Margaret Thatcherile ning Spooner otsustas seetõttu piinlikust informatsioonist vaikida.

Oleg Gordijevskilt sai Spooner teada ka seda, et KGB Londoni residentuuri agentide peamine ülesanne oli värvata vasaktiiva poliitikuid, aga ka teisi isikuid, keda sai Nõukogude Liidu heaks luurama pöörata. Samuti seda, et neid „värvatud agente“ oli kõigest käputäis ning „konfidentsiaalseid kontaktisikuid“ umbes kaks korda niipalju – üsna tagasihoidlik saak.

Nõukogude julgeolekuteenistuse (KGB) peakorter asus Moskvas Lubjanka väljakul tohutus hoones.

Õppinud luurekoolis nr 101 Põhja-Venemaa tihedate metsade vahel asunud koolis õpetati välja tulevasi KGB agente.

Oleg Gordijevski oli justkui KGB jaoks sündinud. Nii tema isa kui ka vanem vend töötasid Nõukogude salaluureteenistuses, mille töötajatele eraldati korter üksnes KGB ohvitseridele ning nende perekondadele mõeldud spetsiaalses kortermajas. 17aastaselt astus Oleg Gordijevski Moskva Riiklikku Ülikooli õppima rahvusvahelisi suhteid, kus pakuti õpet 56 keeles. Keeleoskus oli üks võimalusi saada tööle KGBsse, ja Oleg õppis rootsi ja saksa keelt. Pärast ülikooli võeti ta vastu KGB erikooli nr 101, mis asus metsases piirkonnas Moskvast loodes. Seal õppis ta aru saama, kas teda jälitatakse ning sedagi, kuidas jälitajat maha raputada. Õpetati kasutama ka märguandeid, koode ja krüpteerimist, salakirja, maskeeringuid ning mikrofotograafiat. Vanemad välismaakogemusega agendid õpetasid läänelikke kombeid ja käitumist.

Oleg Gordijevski sai hariduse Nõukogude Liidus:

1938 Sündis Moskvas.

1955 Astus Moskva Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonda.

1961 Alustas Ida-Berliinis tööd saatkonna tõlgina.

1962-63 Sai väljaõppe KGB erikoolis nr 101.

1963-65 Töötas KGB peakorteris Moskvas.

1966 Saadeti välislähetusse Kopenhaagenisse, kus õppis kiiresti ära taani keele.

Näita rohkem Kohtumistest Gordijevskiga Bayswateris kirjutas Spooner raporteid, mida jagati MI6 ja MI5 osakondadele.

Aitamaks Oleg Gordijevski karjääri KGBs ree peale, söötis MI6 talle ka kahjutuid teadmisi lääne poliitikute kohta, mida mees võis KGBle edastada. Samuti korraldasid britid talle kohtumisi parlamendiliikmetega, kellel polnud kuigi kõrge staatus. Neist kohtumistest sai Gordijevski kirjutada KGB-le raporteid, mis tegi ta oma ülemuse silmis nutikaks ja usaldusväärseks. Seesugune strateegia tasus ennast ära, kuna Gordijevski edutatigi KGB Londoni residentuuri osakonnajuhatajaks. Tema uus positsioon andis talle ligipääsu dokumentidele KGB eri osakondades – näiteks vastuluureüksuses ning illegaalsete KGB agentide osakonnas, kus tegutsesid agendid võltsidentiteedi all ja olid äravahetamiseni sarnased tavaliste Briti kodanikega.

See, et eksisteerib rühm „illegaalseid“ agente, oli MI5 jaoks uudis, kuid Gordijevski varustas neid kogu informatsiooniga, mida ta nende agentide kohta kätte sai.

Kõik instruktsioonid Moskvast saabusid diplomaadikohvris, mida õhutranspordi ajal ei tohtinud avada ükski ametkond. Oleg pildistas dokumente tavaliselt ise, kuid mõnikord smugeldas ta kogu saadetise hoonest välja oma atašeemapis. Seejärel läks ta Bayswateri korterisse, kus MI6 sekretär sisu kiiresti ja efektiivselt fotografeeris.

Dokumendid olid tähtsad, kuid sama suur varandus oli Gordijevski hea mälu. Venelasel oli hämmastav võime mäletada residentuuri telefonikõnesid ja igapäevaseid vestlusi.

Tänu pedantsetele ülevaadetele neist vestlustest said britid järk-järgult sügavama ja täpsema arusaamise vaenlasest raudse eesriide taga – arusaamise, millesse MI6 otsustas pühendada riigi peaministri.

Taani salaluure (PET) jälgis Oleg Gordijevskit kogu tema Taanis töötamise aja 1960.–1970. aastail.

Margaret Thatcher näitas idealistliku venelase suhtes üles suurimat lugupidamist ja imetlust. Ta mõistis tema väärtust, aga ka seda isiklikku riski, mille mees tema riigi heaks võttis. Nõukogude Liidus karistatuks Gordijevskit kodumaa reetmise eest maksimaalse rangusega: surmanuhtlusega mahalaskmise teel.

Gordijevski ülem KGB Londoni residentuuris oli Arkadi Vassiljevitš Guk. Ülem, keda nimetati residendiks, oli oma uue töötaja vastu lahke, kuid Guki instinkt ütles talle siiski, et Oleg Gordijevskis on midagi veidrat.

Tema asetäitja Igor Titov nõustus: Gordijevski ei joonud ja ta töötulemused olid kadestusväärselt head. Kui aga kahtlustav Titov hakkas Gordijevskit pisut liiga lähedalt uurima, saatsid britid ta riigist välja põhjendusega, et kahtlustasid teda spioneerimises.

Oht Titovi kujul sai küll kõrvaldatud, kuid ühel 1983. aasta aprillihommikul torkas keegi Guki erakorteri välisukse alt sisse kirja. Saatja nimetas ennast Kobaks, mis oli üks Stalini hüüdnimesid, ja selle taga peitus läbikukkunud kade MI5 agent Michael Bettaney. Tema oli üks vähestest inimestest, kes teadis Gordijevski saladust.

Kirjas pakkus Koba tegelikku selgitust Titovi väljasaatmisele. Guk oli umbusklik. Ta pidas kirja lõksuks ja otsustas seda ignoreerida. Juulis lükkas Koba Guki ukse alt sisse uue kirja. Ümbrik sisaldas fotokoopiat kahest MI5 dokumendist, milles oli nimekiri kõikidest KGB Londoni agentidest, sealhulgas kõikide 23 KGB residentuuri töötajate õiged nimed. Guki huvi oli äratatud. „Tahate näha midagi erilist?“ küsis Guk Gordijevskilt, keda pidas intelligentseks ja kelle arvamust ta teada soovis.

Topeltagenti, kes tundis ära omaenda informatsiooni, tabas ootamatu peapööritus. Ta nõustus Gukiga selles, et suurima tõenäosusega on see lõks, ja kiirustas ühendust võtma MI6ga salajase otseliini kaudu, mille teenistus oli ainult tema jaoks üles seadnud. NOCTONi meeskond oli vapustatud, kuid mitte paanikas. Hetkega algas klaperjaht Kobale.

Inimeste hulk, kes teadsid, et Gordijevski töötab topeltagendina, oli rangelt piiratud. Juba 1983. aasta septembris leidsid MI6 ja MI5 kõrvaleheidetud Bettaney ning arreteerisid ta. Kohtuasi tema vastu valmistati hoolikalt ette ja 1984. aastal viidi Bettaney, varjunimega Koba, kohtu ette, süüdistatuna KGB-le salastatud info edastamises. Talle mõisteti 23 aastat vabadusekaotust ja teda loobiti poriga korralikult, sest Inglise tabloidid panid kohtuprotsessi ajal esikülgedele suured fotod reeturist.

MI6 spioon sai Londonis tippkoha Ajalehed avaldasid ka ühe teralise foto KGB-lasest, kes keeldus reeturi pakkumisest. Guki päevad KGB juhina Londonis olid seega samuti möödas ja kodus Moskvas oli tema maine vilets. Kiri KGB personali nimekirjaga Londonis näitas, et Suurbritannia pealinna KGB osakonnas oli reetur, kuid Guk oli raisku lasknud kuldse võimaluse too paljastada. Kremli silmis oli see andestamatu viga.

Sedasi vabaneski Londonis KGB residentuuri ülema koht. Hoolimata sisekuuldustest, mis keerlesid Londoni KGBs tegutseva reeturi kohta, otsustas Gordijevski seda ametikohta taotleda.

Üksi tõend ei osutanud veel talle ja auhinnaks olnuks ligipääs KGB suurimatele saladustele. Tema rivaal sellele ametipostile oli residentuuri vastuluure juht Leonid Nikitenko.

Sisimas arvas Nikitenko, et reetur on Gordijevski, kuid tõendeid tal polnud. Gordijevskile sobivalt oli vastase kolmeaastane ametiaeg peagi lõppemas, ja kuigi Nikitenko pingutas, et ajapikendust saada, jäi ta oma konkurendi varju. 15. detsembril 1984 käis Londonis Nõukogude Liidu tulevane juht Mihhail Gorbatšov ning Gordijevski kasutas seda ära.

MI6 abil pakkus Gordijevski detailset informatsiooni Briti poliitika ja aktuaalsete juhtumite kohta, nagu toona toimunud Briti kaevurite streik. Tänu Gordijevskile oli Gorbatšov oma kohtumiseks Margaret Thatcheriga hiilgavalt valmistunud. KGB juhtidele Moskvas avaldas see muljet ja 1985. aasta aprillis määrasid nad Gordijevski Londoni residentuuri ülemaks ehk residendiks. MI6 oli ekstaasis. Gordijevski edutamine ületas nende kõige metsikumad unistused.

Oleg Gordijevski oli vaimustatud näiteks sellest, et Taanis viibides sai ta osta pornot. PETi agendid nägid teda pornoajakirju koju viimas.

Lääne vabadus pööras vene spiooni Taani luureteenistus (PET) hoidis Gordijevskil silma peal alates hetkest, mil ta 1966. aastal Kopenhaageni lennujaamas maandus. Kohtumine Taani pealinnaga pani ta põlgama Nõukogude Liitu selle kodanike allasurumise pärast. Peagi hakkas PET kaaluma seda, kas venelase saaks värvata.

Ebakindla meelsusega Nõukogude spioonist sai aimu ka Briti luure MI6 ja kaks luureteenistust asusid koostööle. MI6 kavatses KGB-lase värvata PETi abil ja jagada saadavat informatsiooni taanlastega.

Partnerlus kandis vilja. 1974. aasta novembrikuus pärast salajast kohtumist ühes Kopenhaageni baaris vahetaski Oleg Gordijevski poolt.

Näita rohkem 16. mail saabus äkki kurjakuulutav telegramm: Oleg Gordijevski kutsuti 48tunnise etteteatamisega Moskvasse. 18. mail 1985 astuski ta Aerofloti Moskvasse suunduvale lennule.

Spioon ei teadnud, et üks CIA agent, Aldrich Ames, oli aprillis liitunud KGB residentuuriga Washingtonis. Ames oli pakkunud müüa infot kõrgel positsioonil Nõukogude agentide kohta, kes spioneerisid KGB järele. Ja Ames teadis Gordijevski identiteeti! Ta oli ise paljastanud Briti topeltagendi oma ülemustele CIAs, kui nood tahtsid teada, kust saavad britid oma teadmisi Nõukogude Liidu tegemiste kohta.

Kui Gordijevski kolm päeva hiljem Šeremetjevo lennujaamas maandus, polnud Ames veel KGB-le oma nimekirja arvatavasti andnud. Isegi Amesist midagi teadmata pelgas Gordijevski, et on paljastatud. Pingsalt kõndis ta läbi lennujaama taksoni, mis sõidutas teda pealinna halle tänavaid pidi perekonna korterisse Lenini prospektil.

Seda, et teda ei uimastatud ega röövitud kohe lennujaamas, pidas topeltagent heaks märgiks, ning rahustatuna sõitis ta liftiga üles 8. korrusele.

Korteriukse ees peatus Gordijevski järsult ja kangestunult. Uksel oli kolm lukku, üks neist vana, mille jaoks polnud isegi võtit ja midagi iial ei kasutatud. Nüüd oli see lukus. Trepikoja poolhämaruses tõusis külm higi Gordijevski laubale. Tema enda surmaohtlik organisatsioon oli korteris käinud. Spioon teadis, et nüüdsest kuulab KGB teda pealt ja jälgib päeval ning ööl.

Seerum pidi reetmise paljastama Järgnenud nädalad olid Gordijevskile nagu õudusunenägu ilmsi. Temas pesitses hirm likvideerimise ees ning ta hakkas suitsetama ja suures koguses viina jooma. Ööd olid unetud.

Iga päev läks ta kontorisse, kus ootas kutset kohtumisele KGB tippjuhtidega. Kui tema telefon lõpuks 27. mail helises, oli toru otsas KGB vastuluureosakonna juht, ukrainlane Viktor Gruško: „Siin on kaks meest, kes sooviksid sinuga rääkida ühe agendi juhtumist Suurbritannias.“

Hetk hiljem oli Gruško ukse taga. Puperdava südamega lasi Gordijevski ennast hoonest välja autosse juhtida. Pärast pooletunnist sõitu peatus autojuht taraga piiratud maja juures.

Suures napi, kuid elegantse mööbliga ruumis ootasid teda kaks meest: KGB kindralid, kes olid spetsialiseerunud ülekuulamistele.

Pärast pehmesse tugitooli istumist manas Gruško esile ühe pudeli. „Armeenia brändi,“ selgitas ukrainlane rõõmsameelselt, kui ta kõigile välja valas.

Oleg tühjendas mitu klaasi ja tundis peagi alkoholi mõju – ruum pöörles ja kõik libises tema silme ees kokku. Olegi üllatas, et ta nii purju jäi. Lõppude lõpuks oli ta ju nüüdseks nädalaid kõvasti joonud ja tal oli tekkinud märkimisväärne taluvus.

Ajakirjandusel lubati pildistada õnnelikku Leila Gordijevskajat koos tütardega, kui nad 1991. aastal Londonisse saabusid.

Spiooni naine jäi kuueks aastaks koduaresti Otsuse lääne heaks spioneerida võttis Oleg Gordijevski vastu üksinda, kaasamata oma abikaasat Leilat. Sellegipoolest pidid naine ja lapsed Olegi töö eest topeltagendina maksma ränka hinda.

Oleg Gordijevski põgenemine oli suur alandus KGB-le, sest see jättis sellest asutusest mulje kui ebakompetentsest luureteenistusest.

Nõukogude Liit ei lubanud Olegi naisel ja tütardel riigist lahkuda, kuigi Leila Gordijevskaja jäi ülekuulamistel selle juurde, et ei teadnud midagi abikaasa topeltelust.

Leila elas vanemate rahalisel toel koduarestis, sest ta jäi töökohast ilma ja teda ei võetud enam kuhugi ametissse.

KGB konfiskeeris kogu abikaasadevahelise kirjavahetuse ja fabritseeris selle asemel valeinformatsiooni, sh kumu, et Oleg elab Inglismaal ühe noore sekretäriga.

Britid püüdsid küll visalt ning kõigi vahenditega Leilat ja kaht tütart vabastada, kuid isegi peaminister Margaret Thatcher jäi alandatud ja solvunud Nõukogude võimudega hätta. Alles siis, kui Mihhail Gorbatšov määras 1989. aastal uueks KGB juhiks reformisõbraliku Vadim Bakatini, said Leila ja tütred taas Olegiga ühineda.

1991. aasta septembris maandusid nad Heathrow’ lennuväljal, kust helikopter viis nad Fort Moncktoni, kus Oleg turvatult elas. Abielu oli siiski saanud liiga suure haava ning paar lahutas 1993. aastal. Tütred õppisid Suurbritannia ülikoolides ja turvariski tõttu ei kanna nad enam Gordijevski nime.

Näita rohkem Äkki jõudis tõde talle kohale: Gruško oli klaasi pannud tõeseerumit! Peagi pärast seda hakkasid kahe spetsialisti suust Olegi pihta sadama süüdistused. „Me teame, et te olete Briti agent! Meil on ümberlükkamatud tõendid – tunnistage üles!“

Iiveldus tabas higist Gordijevskit, kes komberdas vannituppa ja oksendas vanni. Järgmistel tundidel libises ta vaheldumisi teadvuselolekust teadvusetusesse. Vastupidi kõigile ootustele suutis ta eitada kahtlusi ja tõendeid, mida KGB oli tema vastu kogunud, ilmselt info põhjal, mille nad olid Amesilt saanud. Enne kui Gordijevski lõpuks minestas, püüdis ta meeleheitlikult õigesse kohta tabada: „Te pole paremad kui Stalini timukad, kes süütud inimesed öösel kinni võtsid ja mõrvasid.“

Vihje diktaatori verisele puhastustööle 1930. aastail sai Olegi päästerõngaks, kuna KGB agentidele oli nende au kallis. Seda, et nad likvideerivad inimesi ilma korralike tõenditeta, ei tohtinud enam kunagi juhtuda. Ja nad olid veendunud, et Oleg ilmselt murdub. Aega oli neil piisavalt. Keegi ei pääsenud KGB küünte vahelt.

Naine ja lapsed jäeti Nõukogude Liitu Kui KGB käskis 1985. aasta mai lõpus Gordijevski naisel Leilal ja tema kahel tütrel koju Moskvasse tulla, kohtusid nad isa ja abikaasaga, kellest oli saanud inimvare.

See, et tema perekond oli nüüd seespool raudset eesriiet, tõmbas silmuse piinatud spiooni kaela ümber veelgi rohkem koomale. Ta ei rääkinud kunagi Leilale oma topeltelust, kuna kartis sügaval sisimas, et naine annab ta üles. „Minu vastu peetakse vandenõu,“ valetas ta oma mures naisele, „inimesed on kadedad, kuna mind edutati. Ma olen süütu, ära usu midagi, mida sa minu kohta kuuled.“

Gordijevski armastas oma naist ja otsus põgeneda ilma temata oli raskeim tema elus. Oma lootusetus meeleseisundis saatis ta Leila ja tütred 16. juulil suvepuhkusele äia datšasse (suvemajja) Aserbaidžaanis, olles hästi teadlik, et ei pruugi neid enam kunagi näha. Seejärel naasis ta oma tühja korterisse, leidis halli mütsi ning ühe Safeway supermarketi kilekoti ning astus Kutuzovski prospekti leivakaupluse ette.

Tema välimus järgis topeltkrüpteeritud telegrammi Briti agentidelt Moskvas MI6 Londonis 17. juuli õhtul: „PIMLICO algatatud. Ulatuslik jälgimine. Tagasikutsumine toimumas.“ Briti hinnaline spioon tuli välja tuua, kuid MI6 ei teadnud, et ta on täiesti üksinda. Seetõttu olid nad valmistunud terve perekonna väljaviimiseks.

Aldrich Ames sai süüdistuse sovettidele topeltagentide kohta info müümises.

Võlgades ameeriklane osutas topeltagendile 1985. aasta jaanuaris andis CIA 43aastase agendile Aldrich Amesile ülesande paljastada MI6 salajase allika identiteet KGBs. Mitmesugust infot üle kontrollides lahendas Ames ülesande, mis andis ta käsutusse väärtusliku informatsiooni.

Samal ajal oli Ames rahahädas. Hinnalised kingid naisele ja alkoholi kuritarvitamine tähendasid, et tal oli kogunenud 47 000 dollarit võlga. Agent müüs seetõttu oma teadmised 50 000 dollari eest KGB-le. 1994. aastal Ames vahistati ning mõisteti eluks ajaks vangi.

Näita rohkem Põgenemisplaan, mille koodnimi oli PIMLICO, viidi ellu Soome kaudu ning MI6-t Helsingis hoiatati. Nõukogude lennujaamu jälgis KGB, nii et pere ei saanud välja lennata. Selle asemel pidid kaks autot perekonna üle Soome piiri viima. MI6 agendid Moskvas vajasid kattelugu, et etendada näitemängu juhul, kui alati pealtkuulav KGB tegutsema asub.

Arthur Gee naine Rachel teeskles seljavalu ning paar otsustas konsulteerida spetsialistiga Helsingis. Tema hea sõber Caroline tundis talle kaasa.

„Miks me ei võiks sinuga kaasa sõita ning Helsingis nädalavahetust veeta?“ ütles ta valjusti KGB peidetud kõrvadele seinas.

Caroline ja tema abikaasa Roy Ascot, kes oli MI6 rühma juht Moskvas, valmistusid seega samuti nädalalõpureisiks Soome pealinna.

Lääne diplomaadid Moskvas läksid sageli Soome ostureisile ning KGBs ei kahtlustanud keegi, kui Ascot pöördus spetsiaalsesse KGB autoremonditöökotta, kus pidi pandama tema Saabile ja Gee Ford Sierrale vajalikud diplomaatilised numbrimärgid.

19. juuli pärastlõunal olid autod valmis ja tühja pakiruumiga veeresid neli MI6 inimest Moskvast välja, tavapärased KGB-lased Ladaga nende järel.

Sõjavägi aitas Oleg Gordijevski pidi peale võetama ühe Viiburi-lähedase metsa puhkealal Soome piiri ääres. Määratud päeval, napilt kolm päeva pärast märguannet leivapoe ees, lahkus ta kell 4 pärastlõunal oma korterist, jooksis läbi pargi ning laskus Moskva metroosse.

Terve järgmise tunni astus Gordijevski vastassuunalistest rongidest sisse-välja, sõitis eskalaatoriga üles maapinnale, ületas tänavaid ja prospekte ning varjus mõnda aega ühe kooli fuajees, enne kui taas metroosügavustesse sukeldus.

Alles siis, kui ta oli kindlalt veendunud, et on KGB jälitusmeeskonna enda kannult maha raputanud, sõitis ta metrooliiniga nr 1 Leningradi raudteejaama Moskvas. Seal istus ta öisele rongile Zelenogorskisse 50 kilomeetrit Soome piirist kagus. Seal pidi ta istuma Viiburisse suunduvasse bussi.

Kui Gordijevski sõitis rongi ja bussiga kokkulepitud puhkeala poole, mis asus Viiburi maantee kilomeetriposti 338 juures, lähenesid ka MI6 inimesed oma autodega kokkusaamiskohale.

Kuigi nad olid sõitnud vahetpidamata kogu öö, järgnes nende KGB agentidest saba neile ustavalt. Selleks, et Gordijevski varjatult peale võtta, pidid nad oma saatjaskonnast vabanema. Täiuslik võimalus selleks tekkis mõni kilomeeter kohtumispaigast eemal, kui venelaste sõjaväekonvoi, mis oli teel piiriõppustele, äkki tee blokeeris.

MI6 ja KGB autode protsessioon pidi viisakalt peatuma ja ootama seni, kuni militaarsõidukid teed ületavad.

Kui konvoi tagumine ots oli möödunud, vajutasid britid kohe oma võimsate lääne autode gaasi põhja ja kihutasid ööpimedusse. KGB Ladad ei suutnud sammu pidada ja venelased raputati maha. Puhkealal sõitsid Gee ja Ascot oma autodega peidupaika platsi ümbritsevate puude taga. Teel vurasid neli Ladat neist mööda.

Soisest metsaalusest kerkis mudane kuju – Oleg Gordijevski. Seejärel avas Gee auto tagaluugi ja räpane spioon peitis end sinna. Mõni tund hiljem pani Gee automakis mängima Sibeliuse „Finlandia“. See oli Gordijevskile märgiks, et piir on ületatud ja ta on päästetud.

Loe lisaks Oleg Gordijevski Järgmine peatus: mahalaskmine, Olion, 2005

Ben MacIntyre The Spy and the Traitor, Penguin Books, 2019

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Moodne Eesti perenaine" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Moodne Eesti perenaine Moodne Eesti perenaine 1920. ja 1930. aastail tõusis au sisse teadlik perenaine, kes oli kodumajanduskunsti õppinud spetsiaalsetel kursustel. Oma majapidamises...

by Anu Kannike 1. sept. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Milline funktsioon oli kaliifil?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/5pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kultuur Milline funktsioon oli kaliifil? Milline funktsioon oli kaliifil? Abdülmecit II oli 1924. aastal viimane osmanite kaliif. © Billedbyline EMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN 1.AUGUST...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Milline vintpüss muutus esimesena automaatrelvaks?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/3pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/3pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/3pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Milline vintpüss muutus esimesena automaatrelvaks? Milline vintpüss muutus esimesena automaatrelvaks? Cei-Rigottist sai tulistada üksiklasu, aga ka valangu. © Billedbyline EMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN 1.AUGUST...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Hobune: inimese tähtsaim sõber" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-9-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-9-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-9-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Hobune: inimese tähtsaim sõber Hobune: inimese tähtsaim sõber Koer on tõenäoliselt inimese parim sõber, kuid kaugeltki mitte tähtsaim. Porgandit mäluvad hobused tirisid talupoegade atru,...

by Else Christensen and1 others 1. juuli 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Adolf Hitler pidi katastroofi mõistma: sõda on kaotatud" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-8-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-8-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-8-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Adolf Hitler pidi katastroofi mõistma: sõda on kaotatud Adolf Hitler pidi katastroofi mõistma: sõda on kaotatud 1945. aasta 22. aprillil kella kolme paiku sai Hitler enda punkris raevuataki....

by Esben Mønster-Kjær 1. juuli 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Jää paljastab meie mineviku" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-7-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-7-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/04/pre-7-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Jää paljastab meie mineviku Jää paljastab meie mineviku Viimaste aastate kliimamuutus tähendab, et Norra liustikud sulavad veel kiiremini. Seetõttu tulevad nähtavale arvukad arheoloogilised leiud....

by Cesilie Steinaa and1 others 1. juuli 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Vene luuraja, kes alandas KGBd

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool