Esimesed viikingid saabusid Gröönimaale 980. aastail ja elasid seal ligi 400 aastat. Sellest aja­järgust on saarele jäänud arheoloogilisi jälgi, mis kõnelevad Põhjala inimeste elutegevusest. 1400. aasta paiku kadusid viikingid saarelt ning see juhtus üsna lühikese ajaga.

Nüüd püstitas Harvardi teadlane üllatava hüpoteesi selle kohta, miks viikingid Gröönimaalt lahkusid. Ajajärku 14. sajandist 19. sajandini tuntakse väikese jääajana, mida iseloomustasid rängad külmad ja pikad talved. Näiteks Läänemeri külmus täielikult kinni ning samuti jäätusid Hollandi kanalid. Sageli olid toona ka suved jahedad. Iseäranis tõsiselt mõjutas see külma­periood Gröönimaad. Viikingid olid oma asulad rajanud Gröönimaa madalatele rannikualadele, kus oli võimalik vilja kasvatada ja loomi karjatada.

Harvardi ülikooli maa- ja planetaar­teaduste doktori Marisa Julia Borregine’i hinnangu kohaselt ei saanud väikesel jääajal nendel aladel enam elada. Borregine’i arvuti­simulatsioonid näitavad, et selle põhjuseks oli külma­perioodiga kaasnenud üleujutus. Teadlase sõnul kasvas Gröönimaa jää­kilp niivõrd raskeks, et surus enda all olnud maapinda madalamale, nii et tekkis üleujutusoht. Mandrijää kilbi ja ookeani jäämassi vaheline gravitatsioon surus viljakatele ranna­aladele veel rohkem merevett, nii et need jäid kuni viie meetri paksuse veekihi alla. Inimesed olid sunnitud lahkuma, sest polnud enam põlde ja karjamaid.