Oli 10. mai 1969. Rongide ja autodega viidi 30 000 ameeriklast Utah’ osariigis asuvasse paika, mille nimi on Promontory Summit. Sealses kõrbes, kuhu oli sada aastat varem paigaldatud üle kogu mandri ulatuva raudtee viimane rööbas, seisid nad nüüd ja higistasid, tähistades raudtee aasta­päeva. Raudtee, mis ühendab Ameerika Ühendriikide idarannikut lääne­ranniku Californiaga, oli olnud noore rahva üks suurimaid pingutusi ning vääris seega tähistamist, nagu ütles transpordiminister John Volpe.

Kõne­puldist esitas ta retoorilisi küsimusi: „Kes teised kui ameeriklased suutsid puurida 10 tunnelit mägedesse, mis olid maetud 10 meetri lume alla? Kes teised kui ameeriklased suutsid raiuda läbi kilomeetritest kivikõvast graniidist? Kes teised kui ameeriklased suutsid panna maha 16 kilomeetrit rööpaid kõigest 12 tunniga?“

Publiku seas teadis nii mõnigi vastuseid ministri küsimustele. Kui neid oleks pidupäeval kõnelema lastud, öelnuks nad, et seda kõike suutnuks korda saata nende hiinlastest esivanemad. Vaesed hiinlased rügasid end surnuks või surid õnnetustes, et rajada raudteed, mida USA meeleheitlikult vajas. Oma pingutuste eest ei kuulnud nad tänusõnu ei 19. sajandi riigijuhtidelt ega transpordiminister Volpelt. Hiina immigrantide nimed ja saatus ei leidnud kaua teed ajalooraamatuisse. Üksnes nende otsesed järeltulijad teadsid tõde sellest, kuidas transkontinentaalset raudteed ehitati.