Sakslased jäid kuulatama, kui riigi­raadio laskis 1. mai õhtuprogrammis eetrisse matusemuusika. Siis katkestas diktor muusika. Kell oli 22.25 ja erutunud hääl sõnas: „Füüreri peakorterist teatati, et meie juht Adolf Hitler langes Saksamaa eest, võideldes bolševike vastu viimase hingetõmbeni. Esmaspäeval määras füürer enda järeltulijaks admiral Dönitzi. Meie uus juht räägib nüüd oma rahvaga.“

Dönitz ei vajanud pikemat tutvustamist. Iga sakslane teadis teda kui allveelaevastiku juhti, admirali, kes korraldas liitlasvägede vastu mitu edukat rünnakut. 1939. aastal sõidutati teda lahtises autos läbi Berliini ning linnarahvas juubeldas teda nähes. Sestsaadik olid ajalehed temast kir­jutanud kui kangelasest ning Hitler usaldas teda pimesi. Aastal 1943 sai Dönitz kogu mereväe ülemaks, ent nüüd seisis suuradmiral täiesti uues rollis mikrofoni ees.

„Saksa rahvas kummardab sügavaima leina ja austusega,“ alustas Dönitz austusavaldusega Hitlerile. „Varakult mõistis ta kohutavat bolševismiohtu ning pühendas oma elu võitluse­­le.“ Seejärel tutvustas Dönitz oma tulevikuplaani. „Minu kõige olulisem ülesanne on päästa sakslased hävingust bolševike käe läbi ning võitlus selle nimel jätkub,“ kuulu­tas ta.

Veendunud natsina ei saanud Dönitz alla anda, kui kapitulatsioon tähendanuks seda, et sakslased peavad jääma Punaarmee armu alla. Kui ta võinuks, oleks ta pööranud kohe kõik relvad itta, kuid Saksamaal leidus ka teisi vaenlasi.
„Niikaua kui ameeriklased ja britid meid meie eesmärgi saavutamises takistavad, kaitseme me end ka nende vastu. Selle saavuta­miseks vajan ma teie abi! Usaldage mind, sest teie tee on ka minu tee. Säilitagem kord ja distsipliin linnas ja maal!“ rääkis Saksamaa uus juht raadios sel hilisel õhtutunnil.