„Hitleril on kalduvus sattuda nututujju“

Eesti erootikaajakiri avaldas 1938. aastal Ameerika ajakirjaniku John Guntheri teravapilgulise psühholoogilise portree Saksamaa juhist Adolf Hitlerist. Seda on huvitav lugeda tänapäevalgi.

© Shutterstock

ALO LÕHMUS

6. OKTOOBER 2023

John Gunther oli Ameerika ajakirjanik ja kirjanik, kes sai tuntuks oma raamatuseeriaga „Inside“. 1936. aastal ilmus selle esimene köide „Inside Europe“, milles kirjeldati toonast totalitarismi vajuvat Euroopat ja selle juhte. Gunther külastas oma raamatute jaoks materjali kogudes piirkondi, mida ta kirjeldas, ning intervjueeris nii juhtivaid tegelasi kui ka tavainimesi.

Eesti keeles ilmus Guntheri teos 1939. aastal pealkirja all „Nüüdse Euroopa juhid“ (tõlkijad Leo Anvelt ja Livia Oras). Ent juba aasta varem nägi maakeeles trükivalgust Hitlerit puudutav peatükk.

See ilmus ajakirja „Vallatu Magasin“ 1938. aasta 7. numbris. „Vallatu Magasin“ oli pühendunud põnevus- ja erootikajuttudele ning igas ajakirjas ilmus loodusfotode kõrval ka mõne ujeda palja kaunitari foto.

Kui suur osa ajakirja materjalist on tänaseks oma väärtuse kaotanud, siis Guntheri teravapilgulisi tähelepanekuid Hitleri natuurist on huvitav lugeda ka praegu. Lisaks aitab see kirjatükk mõista, millisena tajuti enne Teist maailmasõda Hitlerit ja tema poolt Saksamaal loodud režiimi.

Alljärgnevalt avaldame peatükist mõned katkendid.

Hitleri ebaintellektuaalsus

„Ta kujutlusvõime on puhtpoliitiline. Nägin ta varajasi joonistusi, mida ta poisikesena oli valmistanud Viini kunstiakadeemiale. Need olid proosalised, täiesti rütmitud, värvitud, tundetud ning vaimse kujutlusvõimeta. Need olid arhitekti piinlikult pedantsed skitsid, muud midagi. Pole ime, et Viini professor soovitas tal minna ehituskunstikooli ning loobuda puhtast kunstist.

Adolf Hitleri joonistus Müncheni õllekeldrist (Hofbräuhaus am Platzl).

© Adolf Hitler / Wikimedia Commons

Ta kooliaeg oli väga lühikene. Ta pole kaugeltki nii haritud ega huvitatud intellektuaalsetest sfääridest nagu näiteks Mussolini. Ta ei loe peaaegu midagi. Versailles´ leping oli arvatavasti tema elu ainukeseks mõjutajaks, kuid on kaheldav, kas ta üldse kunagi on lugenud seda põhjalikult. Ta ei salli intellektuaalseid inimesi. Ta pole kunagi olnud väljaspool Saksamaad, välja arvatud tema noorusaeg Austrias, tema sõjakogemused Flandrias ja 1934. aastal lühiajaline külaskäik Mussolinile Veneetsiasse.“

Hitleri iseloom

„Ta pole kaalukas. Tal on raske teha kiireid otsuseid, kuna kiire otsustusvõime oleneb sisemisest harmooniast, mis tal puudub. Ta pole „võimas, vaikiv mees“.

Välismaalased, eriti inglise ja ameerika ajakirjanikud, võivad leida ta südamlikuna ja just otsekohesena, kuid harva on neil võimalust teda küsitleda. Hitler traavib. Ta peab kõnet. Ta on ülimal määral emotsionaalne. Kord ütles grupile imestunud ajakirjanikele, et nad võivad ta risti lüüa, kui ta ei pea oma lubadusi. Ta ei vasta kunagi küsimustele. Ta räägib teile, nagu oleks ta avalikul koosolekul, kusjuures miski ei suuda peatada ta sõnade sadu.“

Hitler 1942. aasta 4. juunil Soomes marssal Mannerheimi 75. sünnipäeval. 

© Soome armee / SA-kuva

„Kord arvati üldiselt, et Hitleri parim omadus on lojaalsus. Ta ei jätaks kunagi, nagu mainib nali, kolme asja: juute, oma sõpru ja Austriat.

Keegi ei teeks seda nalja aga enam tänapäeval, millal kapten Röhm on surnud. (Hitler laskis oma kunagise lähedase võitluskaaslase, paramilitaarse Sturmabteilungi (SA) asutaja Ernst Röhmi mõrvata 1934. aasta juulis korraldatud nn pikkade nugade ööl – toim.)

Üksteise järel on ta kõrvaldanud neid, kes aitasid teda karjäärile: Dreksler, Feder, Gregor Strasser. (Anton Drexler oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei asutaja, kuid kaotas pärast Hitleri esiletõusu igasuguse poliitilise mõju; Gottfried Feder oli varase natsipartei üks võtmefiguure, just tema loengut kuulama tulles sattus parteiga kontakti ka Hitler; Gregor Strasser pani koos oma venna Ottoga aluse nn strasserismile ehk natsipartei vasaktiivale, mõrvati pikkade nugade ööl – toim.)

On õige, et ta on olnud lojaalne mõne kolleegi vastu, nende vastu, kes pole kunagi talle vastu rääkinud, kes olid absoluutselt sõnalkuulelikud, näiteks Streicher ja mõned teised kolleegid. (Julius Streicher oli antisemiitliku ajalehe Der Stürmer asutaja, millest kujunes natside propagandamasina üks keskseid organeid; mõisteti Nürnbergi kohtuprotsessil surma – toim.)

Ta füüsiline julgus on kahtlane. Kui ta mehi tulistati 1923. a. Müncheni mässu ajal, viskus ta säärase õhinaga tänavale. et ta õlg murdus. Natsid seletavad seda kahel viisil. Esiteks, et tihedasti tema kõrval sammuvat meest tulistati, mistõttu Hitler paisati teadvusetult asfaldile. Teiseks, et ta käitus vana kogenud liinisõduri teguviisi kohaselt, see tähendab, viskus pikali, kui kuulid tulid.“

Hitleri füüsis

Hitler neljakümnekuue-aastasena pole esmajärgulise füüsilise konstruktsiooniga. Möödunud aastal ta võttis umbes kaksteist naela juurde, mida näitab tema kukal ja kõhukas kogu. Tema füüsiline konstruktsioon on alati olnud keskpärane. Poisikesena kannatas ta kopsuhaiguse all, sõjas pimestati ta mürkgaasi läbi.

1935. a. augustis selgus järsku, et juht on mõne kuu eest läbi teinud väikese operatsiooni, et kõrvaldada häälepaelte polüüpi – pikkade aastate jooksul peetud kõnede tagajärg. Operatsioon oli edukas.

Järgmisel kuul Hitler kohutas oma kaaslasi Nürnbergis, vihjates oma võimalikule peatsele surmale. „Ma ei tea, kunas ma pean lõplikult sulgema oma silmad,“ ütles ta, „kuid ma tean, et partei jätkub ja valitseb, juhid tulevad ja juhid surevad, kuid Saksamaa elab… Sõjavägi peab säilitama jõu, mis on antud Saksamaale, ja valvama selle üle.“ See kõne tekitas kuuldusi (täiesti ebakindlaid), et kasvaja Hitleri kurgus oli pahaloomuline ja et tal oli vähk.

Ta ei spordi.“

Hitler kui melomaan

„Ta ainsaks tähtsaks puhkuseks – kuigi ta hiljuti hakkas harrastama meresõite – on muusika. Ta on väga musikaalne. Peamiselt Wagner on mõjutanud ta elu. Ta on vallutatud Wagnerist. Ta käib ooperites nii sagelu kui võimalik.

25. juulil 1934. a. tegi ta kaasa Bayreuthi pidustused, kui natside mässajad tapsid Austria kantsleri Dollfussi. (Austria kantsler Engelbert Dollfuss mõrvati Viinis 25. juulil 1934 natsionaalsotsialistide ebaõnnestunud riigipöördekatse käigus – toim.)

Riigipäeva istungid lõpevad mõnikord Wagneri ooperite täieliku ettekandega (milline igavus ebamusikaalsetele inimestele!).

Kui ta on õhtul liiga väsinud, tuleb ta sõber Hanfstengel, et teda magama mängida, mõnikord Schumanni või Verdiga, sagedamini aga Beethoveni ja Wagneriga, sest Hitler vajab muusikat nagu uimastusvahendit.“ (Saksa ja Ameerika segapäritolu ärimees Ernst Hanfstaengl oli 1920. ja 1930. aastatel Hitleri usaldusalune – toim.)

Luksuslik asketism

„Hitler ei hooli midagi raamatutest, midagi rõivastest. Ta kannab harva muud kui tavalist pruuni särkmundrit või kerget riidest kahe reaga sinist ülikonda, mille juurde kuuluvad tingimata vihmamantel ja pehme, silmadele langev kübar.

Jaak Vausi kostüümikavand Ugala teatri lavastusele “Vennad Lautensackid” aastast 1985.

© Jaak Vaus / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Ta ei hooli midagi sõpradest, midagi söögist ega joogist. Ta ei suitseta ega joo kunagi, ta ei luba kellelgi suitsetada enda läheduses. Ta on tegelikult taimetoitlane.

Pidusöögil, mille Mussolini korraldas talle, ta sõi ainult kahekordse portsjoni munarooga. Ta joob kohvi juhuslikult, kuid mitte sageli. Kord või kaks nädalas käib ta Kaiserhof-hotellis. Istub seal ja rüüpab – šokolaadi.

Hitler ja tema elukaaslane Eva Braun einet võtmas. 

© Shutterstock

See paneb paljusid inimesi rääkima Hitleri „asketismist“, kuigi asketism pole täiesti sobiv sõna. Ta on küll piiratud esteetilistes huvides, kuid ta pole endapiinaja või erak. Hitleris on väga vähe askeetlikku. Ta sööb ainult aedvilja, kuid see on valmistatud eeskujulikult kompetentse koka poolt. Ta elab „lihtsalt“, kuid ta kodu Münchenis on hoovkonna luksuslikkuse viimane sõna.“

„Hitlerile ei meeldi Berliin. Ta lahkub pealinnast igal võimalikul juhul, eelistades Münchenit või Berchtesgadenit, küla Lõuna-Bavaarias, kus tal on kõrge puumaja, Haus Wachenfeld. (Pärast ümberehitust tuntud kui Berghofi residents – toim. ) See mäeküljel asetsev talle armas pelgupaik pole kaugel Austria piirist – suure tähendusega psühholoogiline fakt. Sealt saab ta peaaegu näha oma kodumaad, mille järele ta igatseb, aga milline ta ära tõukas.“

Üksildane Hitler

„Inimese sõprade järele võime tunda seda inimest. Kuid Hitleril pole ühtegi sõpra. Inimene, kes on praegu lähedasim Hitlerile, millal kapten Ernst Röhm, S. A. (Sturm Abteilung – Pruunisärgilised, autori märkus) leiutaja, on surnud, on tema ihukaitsja leitnant Brückner. (Wilhelm Brückner oli Hitleri ülemadjudant – toim.)

Üksildane Hitler dateerimata fotol mägivaatega aknal mingit dokumenti lugemas.

© DPA / Scanpix

Ainsad kaks inimest, kes võivad temaga kokku saada igal ajal ette teatamata, on välisminister Ribbentrop ja Riigipanga president Schacht. (Hjalmar Schacht oli Saksamaa riigipanga president ja majandusminister – toim.) Tema tähtsamad kindlad ametnikud, nagu Otto Dietrich, üleriiklik pressiülem, saavad näha teda igapäev, niisamuti Hess, juhi asetäitja, kuigi Hess pole ta intiimseid sõpru. Ei Goering ega Goebbels saa kokku Hitleriga ettemääramatult.“

Hitleri pisarad

„Hitleril on kalduvus sattuda nututujju. Rasketes võitlustes kompenseerib ta oma nõrkust naiselikkude pisaratega. Näiteks, kui ta veetis kogu öö, püüdes mõjutada konfliktis olevat juhti, Otto Strasserit, et ta ei loobuks parteist, puhkes ta kolm korda pisaratesse. (Nn. strasserismi üks rajajaid Otto Strasser visati natsiparteist 1930. aastal välja. Pärast katset rajada konkureeriv, kuid vasakpoolsemate vaadetega natsipartei suundus Strasser 1934. aastal eksiili – toim.)

Oma varajastel päevadel nuttis ta sageli, kui ta ettevõtted ebaõnnestusid.
Hitler ei taha seda nõrkust liiga teatavaks teha ja ta on harjunud oma alamaid hoidma tetavas kauguses. Nad austavad teda, kuid nad ei tunne teda hästi. Nad võivad teda näha igapäev, aastast-aastasse, kuid nad ei julge kunagi muutuda familiaarseks.“

Aseksuaalne Hitler

„Ta pole absoluutselt huvitatud naistest, lähtudes seksuaalsest vaatepunktist. Ta mõtleb nendest kui kodustest naistest ja emadest või võimalikkudest emadest, kes kasvatavad poegi võitlusväljakute jaoks.

„Meie inimeste elu peab vaba olema moodsa erootika lämbumis-lõhnast,“ ütleb ta oma autobiograafilises raamatus „Mein Kampf“. Tema isiklik elu kehastab seda eeskirja kõige täiuslikumalt.

Ta pole naistevihkaja, kuid ta hoidub naistest. Tema maneerid on ettevaatliku kavaleri maneerid, mis piirduvad ainult käesuudlusega. Paljud naised leidsid temas seksuaalset külgetõmbejõudu, kuid nad pidid jätma seiramise.

Proua Goebbels korraldas varemalt õhtuid, kuhu ta kutsus ilusaid ning eelistatud naisi temaga kohtama, kuid ta polnud kunagi võimeline arranžeerima Hitleri abiellumist.

Mõni aeg kestis kuuldus, et häbelik juht on kihlatud Richard Wagneri miniaga. See oli mõttetus. On täiesti võimalik, et Hitler pole oma elus kunagi tegelnud ühegi naisega.

Juhuslikult noored inglise või ameerika tüdrukud, hõõguvad aarialased, tulid teda vaatama, ja mõnikord võeti neid ka vastu. Kuid Hitler pidas neile ainult piduliku kõne. Kõne lõpul rääkis ta poliitikast ja mõne aja pärast vaikis, nagu oleks ta väsinud ja nõrkenud.

Isegi need juhud pole tête-à-tête. Sest Hitlerile meeldib väga dr. Goebbelsi väike tütar, kes on – nii imelik kui see näib – sageli seal, istudes mõnikord juhi põlvedel.

Saksa naine ja Hitler.

© Shutterstock

Ka pole ta, nagu arvatakse laialdaselt, homoseksualist. Mitmed saksa ajakirjanikud raiskasid palju aega ja energiat, kui säärane uurimus oli võimalik, kontrollides iga korterit Münchenis, kus Hitler oli maganud. Nad küsitlesid õllebaaride omanikke, kohvikupidajaid, perenaisi, öövahte. Ei leitud ühtki tõendit, et Hitler olnuks intiimses vahekorras kellegagi mingisugusest soost mingisugusel ajal.

Ema mõju ja lapsepõlve-ümbrus, mida meie käsitleme veidi hiljem, aitasid mõnikord kaasa ta puutumatusele.

Enamik neist saksa kirjanikest ja uurijaist, kes evivad Hitleri suhtes parimaid andmeid, arvavad, et Hitler on süütu.“

(Hitleri kultiveeris teadlikult kuvandit enesest kui tsölibaadis elavast pühendunud rahvajuhist. Tema suhe Eva Brauniga oli alanud juba 1929. aastal, kuid seda hoiti kiivalt saladuses. Hitleril oli olnud põgusamaid, ehkki segasevõitu naissuhteid ka varem. Tänapäeval on enamik ajaloolasi arvamusel, et Hitler ei olnud aseksuaal ega homoseksuaal ning et tema suhe Brauniga ulatus kaugemale platoonilisest armastusest – toim.)

Usuvaenulik Hitler

„Ta on sündinud ja kasvanud katoliiklasena. Kuid ta kaotas varakult usu ega võtnud osa mitte mingisugust liiki jumalateenistusest. Temas ei leidu teed pihtimise lohutusele. Olles kujunenud, algas ta valitsus otsekohe ägedat ususõda katoliiklaste, protestantide ja juutide vastu.

Miks? Võib-olla see põhjus polnud põhiliselt usuline, vaid poliitiline. /-/ Paavstivalitsus on sügavalt internatsionaalne (tähendab mitte-saksa) organism. Seepärast – välja sellega.

Hitlerismi erilisemaid jooni seisneb selles, et ta püüab uskumatult tõsiselt ja drastiliselt kõrvaldada Saksamaast mitte-saksa elemente, luua sajaprotsendilisest Saksamaast sajaprotsendilisi sakslasi. Ta ei salli pankureid ja kaubamaju, sest need esindavad mitte-saksa, internatsionaalset rahanduslikku ja kaubanduslikku võimu. Ta põlgab sotsialiste ja kommuniste, sest need on ühenduses maailma gruppidega, püüdes internatsionaliseerida tööd. Kõige vastikumad on talle aga rahuarmastajad, sest need sõjavastased on internatsionalistid.

Eriti kardetavaks võistlevaks jõuks peab Hitler katoliku usku, kuna see nõuab inimeselt kahe isanda teenimist. Kaks isandat on aga midagi, mida Hitler ei saa tunnustada. Seepärast alati sõjakäiku „mustade muttide“ vastu, nagu natsid nimetavad preestreid. /-/

Ametlikult “mandunuks” tituleeritud maalikunstnik Paul Thalheimer lõi aastail 1938-1939 Bad Dürkheimi katoliikliku kiriku jaoks ristilöömist kujutava maali. Üks röövlitest, kes on Kristuse kõrval risti löödud, on kahtlaselt Adolf Hitleri nägu.

© Paul Thalheimer / Wikimedia Commons

Üks Hitleri jumalavihkamise põhjusist on fakt, et Jeesus oli juut. Teine aga jälle natsionaalse iseloomuga. Natside revolutsiooni aluseks oli Saksamaa kaotus sõjas. Seepärast peab usk natsistuma, sest jumal, kes lubab prantsuse ja teistel „alamatel“ rahvastel võita sõja, ei saa olla rahuldavaks jumalaks Saksamaale.

Hitleri püüe ühendada usku Saksamaal võib viia hädaohuni. Hitler ise võib saada jumalaks. Jumalad peavad tegema aga imesid.

Hitleri juudiviha

Elavalt jutustab Hitler „Mein Kampfis“ loo oma esimesest kohtumisest juudiga. Ta oli seitsmeteistkümne-aastane poiss, üksinda Viinis, ja ta polnud veel kunagi oma elus näinud juuti. Rahvusrõivais juut, külaline Poolast või Ukrainast, riivas noorusliku Hitleri õrna, vastuvõtlikku hinge. „Kas see olevus võib olla juut?“ küsis ta eneselt. Siis tekkis temas järsku teine küsimus: „Kas ta võiks olla sakslane?“

See varajane kogemus mõjutas teda tugevasti, moodustades temas juutide-vastase viha. Hiljem ta „ratsionaliseeris“ oma viha ökonoomilisel ja poliitilisel pinnal. Juudid, tähendas ta, võtavad sakslastelt töö; juudid valitsevad Berliini ajakirjandust, teatrit, kunste; seal on liiga palju juudi advokaate, doktoreid, professorideid; juudid on „katk, halvem kui must surm.“ /-/

Kaua enne seda, kui ta sai kantsleriks, ei rääkinud ta juutidega isegi läbi telefoni. Tekib huvitav küsimus: kas Hitler on tegelikult kunagi olnud juudi seltskonnas, kunagi kõnetanud mõnda neist? Arvatavasti mitte.“

Hitleri voorused

„Järgnevalt vaatleme Hitleri positiivseid omadusi. Esmajoones mainime ta otsekohesust ja püsivat sammumist eesmärgi poole. Ta taktika võib muutuda, ta strateegia võib muutuda, ta eesmärk aga mitte kunagi. Ta eesmärk on luua tugev rahvuslik Saksamaa – temaga eesotsas.

Hitleri peamiseks positiivseks omaduseks on vastupidavus. Kõikidel diktaatoritel on vastupidavust, nad vajavad seda. Hitleri füüsiline vastupidavus on märkimisväärne. Tean intervjueerijaid, kes kõnelesid Hitleriga enne valimisi, peale seda, kui ta oli pidanud mitmeid kõnesid päevas kogu Saksamaal terve nädal läbi; nad leidsid ta värskena ja rahulikuna. „Kui mul on üks suur missioon täita, peab mul olema selleks jõudu,“ ütles ta.

Hitleril pole, nagu enamikul diktaatoreist, eriti näiteks Stalinil, suuri võimeid tööks, tööstuslikuks ettevõtteks. Ta pole väga täpne. Ta laual lebavad dokumentide virnad, mis nõuavad ta otsustusi, millised ta jätab hooletusse. Ta vihkab otsustamist. Ta käsud on sageli kõikuvad ja vasturääkivad.“

Hitler istumas oma töölaual, mille ta on nähtavasti fotograafi tuleku puhul ära kraaminud. 

© Bundesarchiv / Wikimedia Commons

„Enamik Hitleri otsuseid baseerub intuitsioonil, mis toob talle kasu. 1932. a. kevadel tema võimukaimad pooldajad, peamiselt Röhm, ässitasid teda mässule. Hitler keeldus, tundes täiesti õieti, et ta pääseb seaduslikult võimule.“

„Teine Hitleri võimuallikas on isikupäratusetus, nagu mainib Frances Gunther (John Guntheri abikaasa – toim.) Ta edevus on suur, kuid imelikult viisil mitte isikupärane. Ta pole ennast täis. /-/ Ta on saksa rahva tahte tööriist, või nii ta vähemalt väljendab end.“

„Hitleri meel pole pole vähimalgi määral ratsionaalne: ta on kire-, instinkti-, kuid mitte mõistuseinimene. Tema „intellekt“ on kameeleoni intellekt, kes teab, kunas oma värvi muuta; ta „loogika“ on panteri loogika, kes on näljane – ja seepärast otsib toitu. Ta ise on ütelnud uhkelt, et ta on „somnambulist“ (kuutõbine – toim.).

Temas põleb kiretuli ja sellel kirel on säärane omadus, et ta on otsekohe märgatav ja äratuntav nagu teemant liival. Tal on väga vähe huvisid. Religioon ja ökonoomia ei tähenda talle muud kui õppetundi natsionalismi tarvis.“

Hitleri kõnekunst

„Ja siis kõnekunst. See on arvatavasti peamine väline Hitleri tõusu seletus. Ta rääkis end võimsaks. Imelik on seejuures, et Hitler on halb kõneleja. Ta kriiskab, ta kõnelemisviis on kohmakas. Ta hääl katkeb iga kõne lõpul. Ta ei tea kunagi, kunas peatuda. Goebbels on kaugelt parem ja täiuslikum kõneleja, kuigi Hitler, kelle magnetism väikesele kuulajaskonnale rääkides on peaaegu null, võib viia suure kuulajaskonna marru.

Ta teab, loomulikult, kõik trikid. Ühel perioodil tal oli kombeks väga laialdaselt tarvitada väljendeid, nagu „meil sakslastel oli“ või „meil ei ole“, või „meie tahtsime teha“, või „meie ei saanud teha“. Sõna „wir“ tungis kuulajaskonda pneumaatilise puurimismasina rütmilise metsikusega.

Paljudes mälestustes on nenditud, et Hitler oskas kõnet pidades täpselt häälestuda vastavalt kuulajaskonna suurusele, meelsusele ja intellektile.

© Bundesarhciv / Wikimedia Commons

Hiljuti Hitler seletas ühele prantsuse intervjueerijale varajasest kõnekunsti-trikist ja võidutsemisest viisteist aastat tagasi kommunistlikus kindluses Bavaarias. Teda sõimati metsikult. „Ühel momendil nad oleksid minu aknast välja visanud, eriti kui nad tõid esile ühe pimeda sõjainvaliidi, kes hakkas vastu rääkima kõikidele asjadele, mis olid minule pühad. Ja siis ma ütlesin nendele inimestele: „Ma tean, mida see mees tunneb. Ma olin veel metsikum kui tema kord – kuid ma sain taas nägijaks!“

Mehed, kuulates teda kord, on tema omad kogu eluks – näiteks Goebbels, Brückner, Goering, Hess.

Hitler kui terrorist

„Hitler ei taandu kunagi terrori kasulikkusest ja terror mängib võimsat osa natside riigi loomisel. Ainus lausa rõõmus peatükk „Mein Kampfis“ on kirjeldus tema esimesest suurest rahvakoosolekust, kus vastselt organiseeritud SA mehed tagusid rusikatega vahelesegajad veriseks. SA tegevus oli toores: esiteks toores „korra“ säilitamisel avalikkudel koosolekutel; teiseks toores tänavatel terroriseerides ja tappes kommuniste.

Ta andis kohti, suuri kohti tuntud terroristidele ja mõrtsukatele nagu Heines. (Edmund Heines oli SA asejuht, mõrvati pikkade nugade ööl – toim.)

Kui üks kommunist tapeti Potempas Silveesias eriti eemaletõukavalt ja brutaalselt, näitas Hitler avalikult oma poolehoidu mõrvaritele. (1932. aasta 9. augustil tapsid viis SA liiget Potempa külas ( tänapäeva Poolas) kohaliku kommunistliku meelsusega kaevuri ja ametiühingutegelase Konrad Pietrzuchi. Mõrv sooritati ohvri ema silme all. Mõrvarid said algul küll surmanuhtluse, kuid see muudeti ümber eluaegseks vanglakaristuseks ning pärast Hitleri võimuletulekut said nad amnesta – toim.)

Kui 1932. a. augustis ta arvas, et Hindenburg võib teda kantsleriks määrata, palus ta kolm päeva aega, mille jooksul SA võis metsikult joosta tänavail ja kätte maksta oma vaenlastele.“

Hitleri juhiprintsiip

„Üks Hitleri poliitilise teooria teguritest on juhiprintsiip. See tähendab lühidalt täielikku võimu, põhjalikku sõnakuulelikkust, demokaatliku valitsusteooria ümberlükkamist. /-/

Ja siis, sakslastele meeldib olla valitsetud. Natside noorukid karjusid tänavail: „Meie sülgame vabadusele.“ Sakslane tunneb end alasti, kuni ta pole mundris. Juhiprintsiip mitte ainult ei kasuta seda tunnet, muutes sakslase juhitavuse passiivset karakterit, sakslase sõnakuulelikkust aktiivseks väärtuseks, vaid see annab ka väljenduse sõnakuulelikkuse kahepalgelisele loomusele, nimelt et enamik mehi – just sakslasi – ühendab sooviga olla valitsetud ka varjatud tahet – ise valitseda. Juhiprintsiip loob sadasid, tuhandeid all-juhte, väikesi Hitlereid, kuni madalaima mässutrupi juhini.“

Hitler vestlemas Soome marssali Mannerheimiga.

© Soome armee / SA-kuva

Hitleri emakompleks

„Noor Adolf põlgas oma isa ja armastas ema. See raske perekondlik olukord oli ilmselt peamiseks teguriks Hitleri iseloomu kujunemisel. Tal on väga suur Oedipuse kompleks (Oedipus tappis oma isa ja abiellus emaga – autori märkus).

Hitleri isa oli toores, häbematu ja elav olevus. Ta suri pudeli veini juures kõrtsis rabanduse tagajärjel. Isa arvas, et Adolf on nõrgake ja väärtusetu laiskvorst ning unistaja. Ta nimetas teda kuutõbiseks ning hirmutas ja peksis.

Isa Alois Hitler, väike Adolf ning ema Klara. 

© Wikimedia Commons

Noor Hitler identifitseeris end emaga, vastandina isale. Ta armukadedus isa vastu arendas ta iseloomus vastandäärmuse. Vana Hitler oli joodik, noor Hitler ei puudutanud kunagi alkoholi. Vana Hitler abiellus kolm korda kiires järjekorras, noorel Hitleril pole kunagi olnud armuromaani. Vana Hitler oli hullunud himurusest, noor Hitler kartis seda.

Adolf armastas kirglikult oma ema. Kui ta oli kuueaastane, hakkas emal vähk kasvama, mis kestis peaaegu kümme aastat, kuni ta suri. Emalt sai ta oma impulsi auahnuseks, oma ajaloolise missiooni-meele, sest ka ema tahtis, et ta oleks erinev isast.“

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress