Noor siuu indiaanlane astus nõidarsti ette. Tema ülakeha oli paljas, nägu emotsioonitu. Nõid tõi kuuldavale kumeda pomina, mis valjenes äreva trummipõrina taktis.

Kogu hõim oli kogunenud iga-aastasele suvisele päikesetantsule, ühele preeria­indiaanlaste pühamatest rituaalidest. Kiire­te liigutustega lõikas nõidarst kaks sälku noore sõdalase rinda. Ta avas haavad ja tiris lihased tangidega välja. Paljastatud lihast vormus kaks verist aasa. Kummagi aasa külge seoti kindlalt nöör. Kui rind oli kinnitatud telgi keskvaia külge, hakkas noor mees oma keha ägedate nõksatustega edasi-tagasi liigutama.

Nöörid tõmbusid pingule, kuid noor siuu jätkas. Alles siis, kui lihased rebenesid ja nöörid koos lihasetükikestega vastu posti laksatasid, vajus ta maapinnale, tegemata mingit häält.

Seejärel „kiideti teda kui väga vaprat sõdalast“. Nõnda kirjutas üks Ameerika Ühendriikide ohvitser, kes oli USA põhja­poolses preerias selle siuude verise tantsu tunnistajaks.