Harkivi-lähedane lastekodu kubises 1933. aastal ala­toidetud Ukraina lastest. Kõigil neil olid kõhud paistes ja nad karjusid südantlõhestavalt, kuna nende haavanditega kaetud kehad valutasid. Ühel päeval jäi maja kahtlaselt vaikseks.

Muretsedes läksid kaks lastekodus tööta­nud vabatahtlikku vaatama, mis oli juhtunud. Rühm lapsi oli kogunenud ühe poisi ümber.

„Teised lapsed sõid väikest Petrust. Nad rebisid tema küljest tükikesi ja sõid neid. Väike Petrus tegi sedasama. Ta rebis enda küljest tükke ja sõi neid. Teised lapsed surusid oma huuled tema haavade vastu ja jõid tema verd. Me viisime lapse näljaste suude juurest eemale, ise nuttes,“ meenutas üks vabatahtlikest.