Tule minevikku!

Hundikoobas - elu punkris murdis Hitleri Soisesse ja sääskedest kihavasse metsa rajasid sakslased 1940. aastal füüreri salajase peakorteri Hundikoopa. Seal veetis Hitler Teise maailmasõja ajal üle 800 päeva, hoides oma kindraleid lühikese lõa otsas ja juhtides isiklikult pealetungi Nõukogude Liidu vastu. Elu Hundikoopas mõjus Hitlerile aga rängalt ning peagi hakkas ta vaenlasi nägema kõikjal.

JEPPE NYBYE & JANNIK PETERSEN

1. NOVEMBER 2019

3 min read Kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel oli 1944. aasta juulis teel Saksamaa kõige idapoolsemasse nurka. Nagu alati, kui see Hitleri lähim sõjaline nõuandja Hundikoopasse lendas, vaatas ta lennukiaknast välja ja lasi pilgul libiseda üle all paistva maapinna.

Temast allpool laius metsavaip nii kaugele, kui silm ulatus. Feldmarssal ei nautinud aga sugugi puutumatu looduse vaadet. Selle asemel lõi ta aega surnuks, püüdes leida Hitleri punkrit.

Erinevalt vaenlase luurelennukite meeskondadest teadis kindralfeldmarssal, kuhu vaadata: Hundikoobas asus Ida-Preisimaa Rastenburgi linnast 8 kilomeetrit idas metsa sees.

Relvastuse ja laskemoona minister Todt kasutas paljude Hitleri peakorterite püstitamiseks orjatööjõudu.

Punkrid ennustasid invasioone Hitler pidas end militaargeeniuseks ja tahtis isiklikult oma vägesid juhtida. Seetõttu püstitati enne kõiki suuri pealetunge uus füüreri peakorter.

Esimese maailmasõja ajal oli Saksa keiser Wilhelm jätnud lahinguvälja oma kindralitele. Adolf Hitleri hinnangul põhjustas see alandava lüüasaamise. Füürer vandus, et säärane viga ei tohi korduda.

Ta andis korralduse ehitada moodne füüreri peakorter enne igat suuremat sõjakäiku, et ta saaks olla pidevalt rinde lähedal ja oma diviise juhtida. Peakorterid püstitati suurima saladuskatte all ning need koosnesid peamiselt varjenditest. Paljud neist olid väikesed ja füürer ise ei võtnud neid kunagi kasutusele, jättes need kindralitele.

Näita rohkem Tohutuid betoonpunkreid, teid ja rongiperrooni on tavaliselt raske peita, ometi ei silmanud Keitel Hitleri peakorterit õhust ka seekord.

Kusagil kindralfeldmarssali lennuki all uitas rahutult oma Hundikoopas ringi Hitler, samal ajal kui suvekuumus, sääsed ja ebaõnn lämmatasid aeglaselt füüreri elusädet. Rohkem kui 800 Hundikoopas veedetud päevaga moondus Natsi-Saksamaa juht karismaatilisest ja inspireerivast liidrist murtud ja ilma illusioonideta hullumeelseks.

Betoonpunkrid metsas Sõja algusest saadik oli Adolf Hitleri usaldamatus Saksa armee kindralite vastu nii sügav, et ta otsustas oma sõjaväge isiklikult juhtida. Selleks pidi ta viibima rinde läheduses. Pärast Prantsusmaa vallutamist andis füürer korralduse ehitada Ida-Preisimaale ajakohane peakorter, et ta saaks sealt juhtida sissetungi Nõukogude Liitu. Sissetungi kavandati välksõjana, mis sai tingliku nime Barbarossa plaan.

Uus peakorter pidi olema Hitleri suurim ning selle kavandamise ülesanne anti Fritz Todtile, insenerile, kes 1930. aastail oli rajanud Saksamaa maanteevõrgustiku. Ida-Preisimaal mitu kuud õiget kohta otsinud Todt soovitas lõpuks rajada peakorter Rastenburgi (tänapäeval Kętrzyn Ida-Poolas) linnast itta jäävasse kohta. Masuuria metsade puukroonide alla saanuks peita üsna suure laagri ning see olnuks hõlpsasti kaitstav maavägede rünnaku eest. Piirkonna arvukad järved ja sood koos tiheda metsaga blokeerinuks soomukite edasiliikumise. Hitler kiitis ettepaneku heaks ja ehitustööd algasid 1940. aasta lõpus.

Hundikoopa esimesed punkrid oli väikesed. Hiljem nõudis Hitler hiiglaslike varjendite rajamist.

Ettevõtmise salastatus oli niivõrd suur, et ainult Hitleri siseringile avaldati, milleks laagrit kasutama hakatakse. Ehitustöölised tundsid seda kohta tahtlikult eksitavate nimedega Anlage Nord (ehitus Nord) ja Chemische Werke Askania (keemiavabrik Askania). Ehitus edenes kiiresti. Kirkade ja labidatega oli hõivatud 5000 töölist, kellest paljud olid natside koonduslaagrite vangid. Töölised rajasid märja metsa sisse esmalt teedevõrgu, seejärel hakkasid nad püstitama massiivseid betoonpunkreid ja arvukaid väiksemaid hooneid. Varjendid, koosoleku- ja eluruumid ehitati maapinnale, sest sügavusse sukeldumiseks oli aluspinnas liiga märg.

Objekti kiire lõpetamise nimel jätkus töö isegi öösiti, mil metsa valgustati prožektoritega. Peagi võtsidki ligi 100 hoonet kuju. Täis ehitati peaaegu 22 jalgpalliväljaku suurune ala, mis piirati okastraadiga.

Pärast seitsme kuu pikkust intensiivset ehitustegevust saabusid inseneriväed maskeerimisvõrku paigaldama ja betoonhooneid värvima, et kõik metsaga ühte sulaks. Füüreri ülisalajase laagri ehitamine lõpetati ajaks, mil pidi algama sõjakäik Nõukogude Liidu vastu.

Hundikoobas nimetati Hitleri järgi Berliini kohal lasus lämmatav kuumus, kui Hitler 23. juunil 1941 oma isikliku rongi peale astus ning Ida-Preisimaale suundus. Päev varem oli ta saatnud Saksamaa väeüksused Stalini Nõukogude Liidu kallale. Nüüd reisis ka Hitler ise rindele lähemale.

Täis ootust näha viimaks ometi oma uut Führerhauptquartier ’it (sks „füüreri peakorter“), kuulutas Hitler, et laagri nimeks saab Wolfsschanze ehk Hundikoobas.

„Miks Wolf?“ küsis üks füüreri sekretäridest, Christa Schroeder, kui rong itta kihutas.

„Wolf oli minu varjunimi raskeil aastail,“ selgitas Hitler, viidates sellega 1920. aastaile, mil tulevane füürer oli vangis istunud.

Õige pea pärast keskööd sisenes rong Rastenburgi raudteevõrgu manööverdusteele, mille olid rajanud Todti töölised. Ehitustööde ajal oli mööda samu rööpaid transporditud ehitusmaterjale Hundikoopasse, nüüd aga pidi neid mööda peakorterisse saabuma Hitleri rong.

Militaarsõidukite kolonn ootas Hitlerit ning sõidutas ta viimased mõnisada meetrit Hundikoopa sisemisse turvatsooni, kust Hitler kavatses juhtida sõjakäiku itta. Erinevalt füüreri väikestest peakorteritest invasiooni ajal Hollandisse, Belgiasse ja Prantsusmaale võis Hundikoopast aru saada, et ta eeldas endal seal ees seismas pikemaajalist kohalviibimist.

Nii Hitleri privaatpunker kui ka peakorteri teised hooned olid sisustatud nii mugavasti kui üldse võimalik. Ohvitseride mugavuse huvides olid seinad kaetud rõõmsavärviliste puitpaneelidega. Betoonpunkritesse olid sisse ehitatud sobivas suuruses kambrid riidekappide tarvis ja vannitubadesse olid paigaldatud emailitud vannid. Niiskete Ida-Preisimaa suvekuude lämmatava kuumuse vähendamiseks olid suuremad hooned varustatud mõistagi õhukonditsioneeriga.

Ungari riigihoidja Miklós Horthy (vasakul) oli üks paljudest, kelle Hitler Hundikoopa perroonil vastu võttis.

Soomusrong veeres otse ukse ette Hundikoobas pidi asuma raudtee lähedal, sest Hitler eelistas reisida eritellimusel ehitatud luksussoomusrongis.

Kui Natsi-Saksamaa 1939. aastal Poolasse tungis, juhtis Hitler pealetungi endale kohandatud rongist Führersonderzug .

Rong sisaldas kõike, mida Hitler vajas: lahinguväljakaartidega operatiivvagunit, raadio- ja teleksiaparaatidega sidevagunit, füüreri eravagunit ja kaht vagunit, kus olid õhutõrjekahurid katusel.

Rong osutus aga liiga väikeseks, et võtta kaasa ka armee juhtkonda, ja seetõttu kohtus Hitler Poola vallutamise ajal tippkindralitega üksnes mõnel korral. Seepärast otsustas füürer enne igat invasiooni lasta ehitada moodsad peakorterid.

Eelistatud sõiduvahendina kasutas Hitler aga ikka rongi. Selle varjamiseks ehitati Poolasse salatunnelid, mis said nimedeks Anlage Mitte ja Anlage Süd. Seal sai Hitleri erirong peituda vaenlase lennukite eest.

Hundikoobas rajati nii, et Hitler saaks sõita rongijaama peakorteri piiril ning minna sealt viimased mõnisada meetrit oma punkrisse peakorteri südames.

Näita rohkem Kaunid puulõiked ja värsked värvitoonid ei suutnud siiski varjata asjaolu, et Hitleri peakorter asus keset märga soist metsa.

Üks meestest, kes saabus Hundikoopasse koos Hitleri ja armee ülemjuhatajaga, oli stenografist Helmuth Greiner. Kui ta rongilt maha astus, hakkas tal higi kohe mööda laupa voolama. Greiner vaatas üles ja nägi puuoksi õrnalt tuules kõikumas, kuid jahe tuul ei tunginud metsa alla ega värskendanud õhku.

Peale kuumuse ja niiskuse tervitas Greinerit ka Hundikoopa kolmas piin – sääsed. Kusagil ei leidnud ta rahu nende pininast, sest soiseid veeauke ja seisva veega järvi oli 6,5 ruutkilomeetri suurusel alal rohkesti.

„Raske olnuks valida hullemat kohta kui see,“ kirjutas Greiner oma naisele, kui ta kurnatuna punkrisse vajus.

Stenografisti ööund segas aga konditsioneeride ärritav sumin ja seetõttu oli ta järgmise kirja kirjutamise ajaks veelgi halvemas tujus.

„Me ärkame igal hommikul peavaluga ning meie aluspesu ja mundrid on kogu aeg niisked ja külmad,“ kurtis ta.

Kõigele lisaks paiknes Hundikoobas niivõrd eraldatud ja asulaist kaugele jäävas kohas, et isegi laagri Türgi saun, tillukesed teemajad, kino ja suurepärane söökla ei suutnud kuidagi vältida seda, et laagrit asustanud 2000 mehel ja vähestel naistel tekkis tunne, just nagu oleksid nad sattunud lõksu.

Võidud erutasid füürerit Paljud lohutasid ennast sellega, et õnneks ei pea nad Hundikoopas viibima pikka aega. Sõda idarindel edenes paremini, kui oli eeldatud, ja kuu aja pärast tähistas Saksa armee arvukaid triumfe. Saksa väeosad olid tunginud sügavale Nõukogude Liitu.

Hitler ise jälgis toimunut teraselt. Igal hommikul, pärastlõunal ja õhtul käis koos sõjanõukogu, millel osales Hitleri kõrval ka tema lähim sõjaline nõuandja kindralfeldmarssal Keitel. Kahe või kolme pineva tunni jooksul vaadati üheskoos staabiohvitseridega üle maa-, õhu- ja mereväelt saabunud raportid. Kaardi üle, millel kujutati Saksa väeosade liikumist, arutleti innukalt ja tuju muutus eufooriliseks.

Hitlergi oli heas tujus ja sageli nähti teda kiirustamata lonkimas Hundikoopa sisemises turvatsoonis, kus ta vestles sõbralikult meistrimeestega, kes ikka veel kaevasid, haamerdasid ja muul moel laagrit viimistlesid. Sama heas tujus olid kindralid, kes võistlesid õiguse eest igapäevase kolme söögikorra ajal füüreriga ühe laua taha istuda.

Triumfid idarindel ei parandanud siiski Hundikoopa kliimat. 1941. aasta augusti algul koges Hitler seda eriti teravalt ja pidi mõneks päevaks loobuma sõjanõukogudel osalemisest.

Hundikoopa kaardiruumis võttis Hitler vastu nii mõnegi oma kõige fataalsema otsuse.

Hitleri neli halvimat käsku Hundikoopast Taandumine oli keelatud 1941. aasta detsembris keelas Hitler igasuguse taandumise idarindel. Punaarmee rünnak tuli peatada iga hinna eest. Korraldus osutus saatuslikuks Saksa armeele, kes järgmistel aastatel kannatas ebavajalike kaotuste all. Hitlerile olid vastumeelsed isegi väikesed ja strateegiliselt põhjendatud taganemised.

Stalin oli vaja naftast ära lõigata 1942. aasta märtsis hakkas Hitler Hundikoopas kindralitega kavandama Fall Blaud. Rünnaku eesmärk oli vallutada Stalingrad, et Nõukogude Liit oleks ära lõigatud Kaukaasia rikkalikest naftaväljadest. Fall Blau algas 1942. aasta juuni lõpus ja lõppes seitse kuud hiljem katastroofilise lüüasaamisega Stalingradi all. Koos liitlastega kaotati üle 600 000 mehe, 1600 lennukit ja 3000 lahingumasinat.

Nõukogude Liitu tuli Lüüa Kurski juures 1943. aasta suvise pealetungi eesmärk oli tuua pööre sõja käiku idarindel, kuid Hitleri kõhklus hävitas Saksa armee üllatusrünnaku võimalused Kurski juures. Füürer soovis armeed tugevdada uute tankidega Panther ja Tiger. Vahepeal jõudis Nõukogude pool aga ehitada kaitserajatisi, kus nad said sakslasi varitsustesse meelitada. Kurski all liikusid Hitleri väed lõksu, mis murdis Saksa soomusdiviiside selgroo. Suvine pealetung jäigi sakslastele idarindel viimaseks.

Soov Rannikule läbi murda Mõni päev pärast seda, kui liitlased olid vabastanud Belgia Antwerpeni, vandus Hitler, et vallutab tähtsa sadamalinna tagasi ägeda vasturünnakuga. 12. septembril 1944 hämmastas Hitler oma kindraleid Hundikoopas plaanidega pealetungiks Ardennides. Kui operatsioon detsembris algas, takerdus see kiiresti ja ammendas sakslaste viimased reservid. Sellega oli Saksamaa täielikult avatud liitlaste rünnakule läänest.

Näita rohkem „Ma tunnen end halvemini kui kunagi varem. Hetk tagasi hakkas mul pea pööritama ja mul pole aimugi, mis see on,“ usaldas füürer oma ihuarstile. Doktor Theodor Morell asetas Hitleri kõrvadele kaane – too aitavat peapöörituse vastu – ja hoiatas füürerit liiga pikaks ajaks Hundikoopasse jäämise eest.

„Punker on niiske ja ebatervislik ning temperatuur ideaalne seente kasvatamiseks. Meenutasin talle, et olen talle soovitanud sagedasi ringreise, viiepäevast rongireisi või õhuvahetust kõrgemates õhukihtides. Füüreri sõnul polnud see võimalik, kuna kõik raadioseadmed (sõnumite vastuvõtmiseks rindelt – toim) asusid seal,“ märkis doktor Morell oma päevikus.

Arst pani kangekaelse patsiendi rangele dieedile, mille õhtusöök koosnes ühest keedetud munast, kartulipudrust ja maasikatest. Füürer paranes tasapisi.

Ebaõnn muutis Hitleri pööraseks Sakslaste pealetung näis 1941. aasta sügisel peatamatu, juba jõudsid Hitleri väed Moskva alla. Kui aga saabus Vene talv, sõjaõnn pöördus. Nõukogude Liidu pealinna ründamine peatus ja detsembris hakkas Punaarmee sakslasi isegi tagasi suruma.

Hitleri meeleolu halvenes järsult ja ta raevutses oma „saamatute kindralite“ üle, nagu ta neid nimetas. Kaardilaual Hundikoopas oli rindejoon läbistatud punaste nooltega, mis osutasid Hitlerile vales suunas ning näitasid Punaarmee edasiliikumist.

Sõjanõukogus selgitasid Saksa kindralid, et Venemaa auklikud teed olid kas mudalompideks muutunud või paksu lume alla maetud. Kindralid kaebasid ka, et varustusliinid olid ülekoormatud, nii et väeosadel oli rindel puudus laskemoonast ja sõidukite kütusest. Hoolimata lõputuna näiva hulga Nõukogude sõdurite vangistamisest oli Punaarmees ikka veel üle miljoni mehe ja tuhandeid tanke Moskva kaitsmiseks.

Kindral Franz Halder oli armee ülemjuhatuses ja pidi iga päev kuulama Hitleri raevupurskeid. Halderi sõnul ei avaldanud selgitused pealetungi läbikukkumise kohta füürerile mingit mõju.

„Ta keeldus kategooriliselt vaenlase arvukust ja jõudu arvesse võtmast ning kinnitas, et suur hulk sõjavange, keda me võtnud oleme, tõendavad meie ülimuslikkust,“ märkis Halder oma päevikus. Saksa armee enda teadaannete järgi oli pealetungi esimesel viiel kuul alla andnud vähemalt 3,5 miljonit Nõukogude sõdurit. Saksa armee kindralite hinnangul polnud aga Stalini kaotus nii katastroofiline, nagu füürer sellel kõlada lasi. Nõukogude Liidul paistis olevat lõputult noori mehi, keda sõtta saata. Berliinis veedetud nädala jooksul kaalutles Hitler järgmist käiku.

16. detsembril 1941 Hundikoopasse tagasi tulles plahvatas füürer aga raevust, kuna armee ülemjuhatus oli ta äraolekul andnud sõjaväele korralduse tõmbuda tagasi Okaa jõeni 140 kilomeetrit Moskvast edelas. Jõge vallikraavina kasutades suutnuks sõdurid karmis Vene talves vaenasele paremini vastu seista. Hitler tühistas taandumise ning keelas igasuguse taganemise. Seejärel vallandas ta maaväe ülemjuhataja, kindralfeldmarssal Walter von Brauchitschi, ja võttis ise juhtimise üle.

Kindralid ja feldmarssalid, kes püüdsid igati Hitlerit keelitada strateegilise taandumisega nõustuma, karjus füürer maha: „Mu head härrad, kuhu jumala nimel te soovitate meil taanduda? Kas soovite väed 50 kilomeetrit tagasi tõmmata? Kas te arvate, et seal ei ole nii külm?“

Üks Hitleri sekretäre, Traudl Junge, märkas tühja ilmet kindralite nägudel, kui nad rusutult lahkusid kaardiruumist, kus oli koos istunud sõjanõukogu.

Waffen-SSi sõduritest valveüksuste kõrval kaitsesid Hundikoobast ka Saksa langevarjurite üksused, mis majutati 70 km kaugusel asuvatesse barakkidesse.

Sakslaste nähtamatu peakorter Hundikoobas võinuks liitlaste pommitajatele olla magus sihtmärk ja Hitler kartis kogu aeg võimast õhurünnakut. Parim kaitse oli muuta peakorter õhust nähtamatuks.

Kuidas peita 2000 sõdurit, 9–10 meetrit kõrged betoonpunkrid ja paljud sõidukid vaenlase luurelennukite eest? See ülikeeruline ülesanne usaldati natside töökorpusele Organisation Todt, mis rajas näiteks ka Atlandi valli. Oskuslike inseneride ja oritööliste abiga kadus Hundikoobas jäljetult 6,5 km2 suurusesse piirkonda Masuuria metsas Rastenburgi (tänapäeval Poola linn Kętrzyn) linnast idas.

Peakorteri alale jäeti kasvama võimalikult palju puid, kuid neid tuli täiendada tehispuulatvadega. Nende valmistamiseks taoti maasse vaiad, mille otsas oli samasugune kolmeharuline karkass nagu päevavarjudel. Selle peale tõmmati maskeerimisvõrk, nii et rajatis sarnanes puuvõraga.

Kõigile Hundikoopa punkrite katustele istutati murumättad. Katused varustati raudkonksudega, nii et nende vahele sai tõmmata maskeerimisvõrgu. Moodsad radarisüsteemid avastasid vaenlase lennuki Hundikoopast 100 kilomeetri kauguselt ja andsid häiret, et Hitler võiks oma punkris ohutusse kohta jõuda.

Näita rohkem „Kuigi nad kõik olid tugevamad, nutikamad ja kogenumad kui mina, läks asi nõnda. Laitmatute argumentidega varustatuna astusid nad füüreri ette, et selgitada talle tema käsu võimatust. Füürer aga katkestas nad enne, kui nad rääkimise olid lõpetanud, ja nende vastuväited haihtusid ja osutusid füüreri teooriate valguses mõttetuks. Nad teadsid, et tema teooria ei pea paika, kuid ei leidnud jalgealust vastuvõitlemiseks. Lootusetuna lahkusid nad tema juurest ebakindla ja peaaegu hüpnotiseerituna,“ kirjutas Traudl Junge oma mälestustes.

Isegi sõjakangelane Heinz Guderian vaidles asjatult taandumiskeelu vastu. Ta lendas rindelt 1100 kilomeetri kaugusele Hundikoopasse, et panna Hitler teisiti otsustama, kuid nii nagu paljud teised kutsuti temagi korrale.

„Sõdurid peavad kaevuma ja kaitsma iga ruutmeetrit maad, mille me oleme vallutanud,“ nõudis Hitler.

„Kaevuda on aga võimatu, sest maapind on viie jala sügavuselt täiesti külmunud,“ protestis Guderian.

„Siis peavad nad kahuritega augud maapinda laskma. Seda tegime me Esimese maailmasõja ajal Flandrias,“ karjus füürer, kes kunagi ei jätnud kasutamata võimalust teistele meenutada, et ka tema ise on sõdurina rindel teeninud.

Guderian loobus Hitlerile selgitamast, et mustad mürsuaugud valges lumes tõmbavad ruttu vaenlase tähelepanu ja põhjustavad halvava suurtükitule avamist. Seeasemel väitis kindral, et pealetung pole kaotusi väärt. Sakslased olid kaotanud 100 000 meest, püüdes Moskvat ümber piirata, ja iga järgmise päevaga raisataks veel inimelusid.

Hitler vastas: „Ma tean, et te pole end säästnud. Selle kiituse olete ära teeninud. Te näete aga asju vales perspektiivis. Sõdurite kannatused on teid mõjutanud liiga palju ning te tunnete seetõttu neile üleliia kaasa. Te peate sammu kaugemale astuma –inimene näeb asju distantsilt palju selgemini.“

Guderian lendas pettunult tagasi rindele, kus ta järgmistel päevadel ignoreeris Hitleri korraldust ja lubas oma soomusväel taanduda parematele positsioonidele. Viivitamatult tagandati ta ta 2. Soomusarmee komandöri kohalt. Hitleri silmis kujutasid kindralid võidule idas suurimat ohtu ja samal põhjusel oli ta sellest ajast väga tõrges Hundikoopast pikemaks ajaks lahkumise suhtes. Füürer kartis, et ilma tema juhtimiseta põgenevad väed kogu idarindelt.

„Mul on surmahirm ainsaks päevaks või kõigest viieks tunniks minema sõitmise ees, kuna ei või iial teada, mis juhtuda võib,“ sisistas ta Keitelile.

Töökoormus oli suur Töölaviin, mille idarindel võitlevate Saksa diviiside igapäevane juhtimine endaga kaasa tõi, kurnas füürerit rängalt. 1942. aasta jooksul muutus ta üha suletumaks ja pinevamaks ning tõmbus kühmu.

Idarinde lahinguväljadel õnnestus peatada Punaarmee vasturünnak ja füürer nägi võimalust vallutada naftarikas Kaukaasia, et halvata venelased ning tagada sakslastele rikkalikud varud. Rünnakut küll alustati, kuigi peale tungivatel Saksa soomusdiviisidel oli äärmiselt suur puudus kütusest.

Peale nafta seadis Hitleri suureks sihtmärgiks Stalingradi linna, mille kohta füürer ise ennustas, et selle nimel peetavad võitlused kujunevad „sõja otsustavateks nädalateks“. Mõlemad operatsioonid arenesid katastroofiliselt. Novembris oli üle 300 000 Saksa sõduri Stalingradis ümber piiratud, sest Hitler oli keelanud neil tagasi tõmbuda. Samal ajal muutusid üha rohkemad Saksa suurlinnad Briti pommituslennukite lauspommitamise sihtmärkideks.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/6-1-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> Hitleri räbaldunud pükse ja purustatud kaardiruumi näidati kui tõendeid ebaõnnestunud rünnakust.

Julgeolek vääratas üksnes korra Kuni 1944. aasta suveni elas Hitler Hundikoopas turvaliselt, kuid 20. juulil muutus kõik.

Saksa ooberst ja sõjakangelane Claus von Stauffenberg smugeldas pommi Hitleri kaardiruumi, kus füürer iga päev sõjainfot vaagis. Von Stauffenberg tõi 2 kilogrammi lõhkeainet kaasa kohvris ning läbis SS-laste kontrolli ilma mingisuguse probleemita. Kellelgi ei tulnud pähe Saksa ohvitseri läbi otsida.

„Seda võimalust ei kaalutud kunagi, et üks ohvitser sellise kuriteoga seotud oleks,“ nenditi hiljem riikliku julgeolekuteenistuse SD raportis.

Pomm plahvatas 2 meetri kaugusel Hitlerist, kuid võimas lauajalg ja käputäis ohvitsere seisid lööklaine teel, nii et füürer pääses üksnes väikeste kriimustustega. Kolm ohvitseri ja stenografist hukkusid. Sestpeale otsiti kõik külalised läbi ja Hitler kaalus isegi nende röntgeniga läbivalgustamist.

Näita rohkem Raevunult isoleeris füürer end Hundikoopas kindralitest ja kontakteerus nendega vastumeelselt isegi igapäevastel kohtumistel kaardiruumis. Ta läks aina hiljem voodisse ja sõi nüüdsest ainult oma sekretäride seltskonnas.

Kui sõja alguses oli Hitler paistnud sõbraliku ja galantsena ning pajatanud meelsasti lugusid noorusest ja suurest armastusest Eva Braunist, siis nüüd näis Hitler külma ja eemalolevana.

„Laua ääres ei rääkinud Hitler sõjast ja poliitikast, kuid ta ei suutnud enam oma muresid varjata. Kõige sagedamini rääkis ta sihitult – enamasti omaette – ja tema näol oli kibestunud ilme. Ootamatult võis ta hüüatada, et ta peaks tegema nagu Stalin ja kõik ohvitserid armeest välja rookima, kuid tajus siis äkki, et on ümbritsetud daamidest, kes sellest midagi ei mõistnud,“ kirjutas sekretär Traudl Junge.

Pärast rasket päeva kaardiruumis ja spartalikku õhtusööki kutsus Hitler tavaliselt oma neli sekretäri koos Martin Bormanni ja veel mõne ustava parteiliikmega teejoomisele füüreri punkris. Ka seal oli meeleolu rusuv. Hitler vajus tunde kestvatesse monoloogidesse, nagu sekretär Christa Schroeder oma päevikus kirjeldas.

„Hitler ei kuula enam muusikat, nii pidime me igal õhtul selle asemel tema monolooge kuulama. Need olid nüüd sama läbi kedratud nagu ta grammofoniplaadid. Sündmusi maailmas ja rindel ei maininud ta kordagi. Kõik, millel oli tegemist sõjaga, oli tabu.“

Jäigastavad süstid Hitleri tervis halvenes pärast lüüasaamist Stalingradi all 1943. aasta veebruaris ning ta ihuarst tegi talle iga päev 20 süsti vaheldumisi rahustavate ja ergutavate ravimitega, et füürerit jalgel hoida. Hundikoopasse lennutati üks Austria dietoloog valmistama Hitlerile toitvat taimetoitu ja ravima ta kõhuvalu.

Kui kindral Guderianile 1943. aasta märtsis armu anti ja ta Hundikoopasse naasis, vapustas teda vaatepilt Hitlerist.

„Tema käitumine oli ebakindlam kui varem ja tema kõne kõhklev. Ta vasak käsi värises, tema selg oli kühmus, tema pilk kindel, kuid silmad liikumatud ja neis puudus nende endine sära,“ kirjutas ta hiljem.

Ühes taktis idarindelt saabunud uudiste halvenemisega kasvas Hitleri põlgus kindralite vastu. Ta ei usaldanud nüüd ühtki sõna, mida nood ütlesid, ja süüdistas neid salajase info lekitamises. Kui üks ettekanne teatas, et rindesõdurid ei usu enam Saksamaa võitu, süüdistas Hitler kindraleid armees argpükslikkuse levitamises.

Hirm vandenõu ees sundis Hitlerit 1943. aasta septembri lõpus veelgi suurendama oma Hundikoopa turvalisust. Nüüd lubati peakorteri kõige sisemisse turvatsooni sõita ainult ministrite ja kindralfeldmarssalite sõidukeil. Kindralid peeti väljas kinni ja eskorditi relvastatud valvurite saatel füüreri punkrisse või kaardiruumi. Saksa suurlinnade pommitamine liitlaste poolt pani Hitleri kartma ka õhurünnakuid Hundikoopale.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/11/7-1-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> Hundikoopas viibitud rohkem kui 800 päeva kestel olid füüreri lemmikajaviideteks koogid ja koer Blondi.

Hitleri monotoonne argipäev laagris Hundikoopas elas Hitler kindla päevakorra järgi, mis tagas rutiini ja andis talle meelerahu rohkete otsuste tegemiseks, mida tema ainuvalitsejalik juhtimisstiil nõudis. Kui suhted kindralitega halvenesid, isoleeris Hitler ennast armee juhtkonnast, kes nägi teda ainult seoses igapäevaste infotundidega kaardiruumis. Selle asemel armastas Hitler rääkida tühiasjadest oma nelja naissekretäriga ja kooki süüa. Monotoonsus katkes ainult siis, kui füürerit külastasid riigipead või natsipartei ladvik.

10.30 Hitler tõuseb hilja, rõivastub ja jalutab oma lambakoeraga turvatsoonis I.

11.45 Hitler sööb üksinda oma punkris hommikust.

12.30 Keiteli punkri kaardiruumis informeerib armee ülemjuhatus Hitlerit sõja käigust.

14.00 Kuni lüüasaamiseni Stalingradi all sööb Hitler lõunat kindral Jodli, kindralfeldmarssal Keiteli ja Martin Bormanniga. Pärast Stalingradi eelistas ta süüa üksinda oma punkris.

15–17 Hitler juhib koosolekuid või võtab vastu väliskülalisi, nagu Bulgaaria tsaar Boris III, Ungari riigihoidja Miklós Horthy ja Soome marssal Carl Mannerheim.

17.00 Hitler kutsub kaks sekretäri kooki sööma ning kiidab seda, kes kõige rohkem sööb.

18.00 Päeva teine sõjanõukogu Keiteli punkris. Kuumadel suvepäevadel viiakse kohtumine üle parema ventilatsiooniga hoonesse.

19.30 Taimtoiduline Hitler sööb oma privaatpunkris õhtusööki, milleks on sageli porgandisupp ja kartulipuder. Kaks sekretäri on tema ainsad seltsilised.

22.00 Kaardiruumis toimub päeva viimane sõjainfo värskendamine.

01–03 Hitler joob teed, tüüdates sekretäre, Bormanni ja teisi alluvaid oma tundidepikkuste monoloogidega.

Näita rohkem „Nemad teavad täpselt, kus me asume. Ühel päeval nad tulevad ja purustavad kõik oma pommidega. Rünnak võib toimuda igal ajal,“ hoiatas ta.

Füürer andis korralduse Hundikoopa tugevdamiseks 5 meetri raudbetooniga ja lahkus oma peakorterist 1944. aasta veebruaris. Tagasi pöördus ta alles poole aasta pärast.

Viibimine koduses Alpi idüllis Berghofis Baierimaal polnud siiski Hitlerit märkimisväärselt aidanud. Lisaks olid raskused kõigil rinnetel muutunud liiga kaalukaiks. Pärast liitlaste randumist Normandias ähvardati Saksamaad nüüd ka läänest.

Kuumus ja suur õhuniiskus jäid Hundikoopas nuhtluseks ja mõlemad kurnasid füürerit. Ühel päeval ärritas üks kõrva ääres pinisenud sääsk Hitlerit niivõrd, et ta tegi oma SSi adjutandile peapesu, kuna too polnud sääske maha löönud. Mõni tund hiljem oli adjutant vallandatud ja istus rongile, mis suundus idarindele.

Kõigest kaks päeva hiljem plahvatas pomm ajutises kaardiruumis, kuhu igapäevane sõjanõukogu oli kolinud. Mitu Saksa armee ohvitseri olid välja haudunud plaani füüreri tapmiseks, võimu haaramiseks ja rahu sõlmimiseks. Pomm ei tapnud Hitlerit. Vastupidi, see sündmus pani ta särama. Kui sekretär Christa Schroeder mõni minut pärast rünnakut füürerit tema punkris kohtas, oli too taas endine.

„Uskuge mind, see on pöördepunkt Saksamaa jaoks. Ma olen rõõmus, et sead lasid maskidel langeda,“ sisistas Hitler.

Rünnakud tõid depressiooni Vandenõulased hukati järgmistel päevadel, kuid füüreri rõõm rünnakust pääsemise üle kestis lühikest aega. Sõja katastroofiline areng jätkus: Punaarmee oli tungimas Ida-Preisimaale ja liitlased vabastasid Pariisi. Septembri alguses murdus Hitler täielikult. Mitu päeva lamas füürer punkris oma voodis lakke põrnitsedes.

Peale arstide oli Hitleri isiklik adjutant Otto Günsche ainus, kellel oli lubatud Hitlerit sellises seisukorras näha. Traudl Jungele selgitas adjutant: „Füürer on täiesti apaatne. Meil pole aimugi, mida teha. Isegi olukord idarindel ei huvita teda enam.“

Hitleri ihuarst, kes ise oli haiguslehel ja Saksamaale naasnud, andis oma juhtnööre telefoni teel. Alles pärast arvutuid süste hakkas füüreril pisut parem. Ta hakkas rääkima ja küsis idarinde olukorra ettekandeid.

Uut superpunkrit kasutati vaevu Hitler kolis Hundikoopas uude superpunkrisse. Suurusega 36 x 36 meetrit oli see peakorteri vägevaim ja peitis viie meetri paksuste seinte vahel koridoride rägastikku.

Hitleri magamistoa, kontori ja vannitoa kõrval leidus seal ka ruum tema isiklikule adjutandile. Dietoloog sai punkris oma väikese köögi, kus valmistada füürerile eriroogi järjest sagedasemate õhuhäirete saatel. Pea iga päev lendasid Nõukogude luurelennukid üle metsa ja päästsid Hundikoopas valla õhuhäire. SS-sõdurid paljude punkrite katustel laadisid oma suurtükid ja ootasid käsklusi. Ühtegi lasku siiski kunagi ei tehtud.

Kuigi sakslased toppisid 8 tonni lõhkeainet TNT Hundikoopa suurimatesse punkritesse, hävitas plahvatus need ainult osaliselt.

Kui mõni Vene lennuk lendas üle füüreri peakorteri öösel, kustutati valgus ja kõigil kästi varjenditesse minna. Nende leidmine oli siiski keeruline. Kuigi puutüvedel olid valge triibud teede tähistamiseks, oli kottpimedas metsas raske varjendisse jõuda.

Hoolimata vaenlase lennukite ülelendudest ei heidetud Hundikoopale, mis jäi kogu sõja ajaks puulatvade ja maskeerimisvõrgu all hästi hoitud saladuseks, ühtegi pommi. 1944. aasta novembri lõpus otsustas Hitler oma peakorterist siiski põgeneda. Punaarmee lähenes kiiresti Rastenburgile ja USA väed olid läänest tunginud üle Saksamaa piiri. 20. novembril astus Hitler seetõttu oma erirongile, et pealinna lahkuda.

Põgenemine Hundikoopast Haige, nõrga ja pettununa heitis füürer viimase pilgu Hundikoopale, enne kui ta jalgu lohistades vagunisalongi ilmus, värisev vasak käsi seljal. Kuigi päike säras pilvitus taevas, laskis Hitler vaguniakendele kardinad ette tõmmata. Hämarus muutis salongi mausoleumisarnaseks, nagu meenutas Traudl Junge. „Õhkkond vagunis oli äärmiselt masendav. Ma pole iial varem Hitlerit niivõrd rõhutuna ja äraolevana näinud,“ kirjutas ta. „Ta ainult sosistas ja vaatas alla oma taldrikule või põrnitses valget laudlina.“

Kuni 1945. aasta jaanuarini pidas Hitler plaani Hundikoopasse naasta ning juhtida otsustavat vasturünnakut. Alles siis, kui ta sai teate, et Punaarmee asub mõne kilomeetri kaugusel peakorterit ümbritsenud traataiast, andis ta korralduse Hundikoobas õhku lasta.

26. jaanuaril mineeriti kõik hooned ja lasti õhku, misjärel viimased Saksa väeosad kiirelt taandusid.

Loe lisaks I. Baxter Wolf’s Lair: Inside Hitler’s East Prussia HQ, The History Press, 2009

Traudl Junge Kuni viimse tunnini: Hitleri sekretär räägib oma elust, Olion, 2005

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Rasked detsembrilahingud Narva rindel" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/PRE-7-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/PRE-7-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/PRE-7-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Rasked detsembrilahingud Narva rindel Rasked detsembrilahingud Narva rindel Detsembris jätkusid Narva rindel rasked lahingud. Kuna novembri lõpus olid Punaarmee katsed tungida Jamburgi-Narva suunal Eesti...

by Urmas Salo 1. dets. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Mosaiik näitas teed Jeruusalemma" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-6-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-6-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-6-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Mosaiik näitas teed Jeruusalemma Mosaiik näitas teed Jeruusalemma 1884. aastal hakkasid kristlikud põgenikud ehitama maju hilisantiikaja linna Mādabā varemeile Jordaanias. Peagi sattusid nad kaunitele...

by Poul Siersbaek and1 others 1. dets. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Tuumarakett plahvatas keset USA-d" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-5-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-5-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-5-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Katastroofid Tuumarakett plahvatas keset USA-d Tuumarakett plahvatas keset USA-d Sel sügispäeval valitseb Arkansase raketikompleksis täielik rahu. Juhtimisruumis käib lõbus vestlus, samal ajal kui kaks tehnikut...

by Troels Ussing & Andreas Abildgaard 1. dets. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kes olid piktid?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/5PRE-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/5PRE-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/5PRE-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Kes olid piktid? Kes olid piktid? Piktidest, rahvast, kes kadus ajalukku 9. sajandil, ei teata palju.© Florilegius/Alamy/ImageselectNIELS-PETER GRANZOW BUSCH1.NOVEMBER 2019 3 min read...

by Niels-Peter Granzow Busch 1. nov. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Maa-alune kirik tuvastati keeruka tehnika abil" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/4PRE-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/4PRE-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/4PRE-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Maa-alune kirik tuvastati keeruka tehnika abil Maa-alune kirik tuvastati keeruka tehnika abil Mõistatuslik rajatis maapinnale ulatuvast avatud kuplist vaadatuna.© Nust MisisBUE KINDTLER-NIELSEN1.NOVEMBER 2019 3 min read...

by Bue Kindtler-Nielsen 1. nov. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Viikingid võtsid kanepi Ameerikasse kaasa" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/3PRE-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/3PRE-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/3PRE-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Viikingid võtsid kanepi Ameerikasse kaasa Viikingid võtsid kanepi Ameerikasse kaasa Kanepitaime kasvatamisega tegelesid näiteks Norras elavad viikingid.© ShutterstockBUE KINDTLER-NIELSEN1.NOVEMBER 2019 3 min read Rahvusvaheline teadlaste...

by Bue Kindtler-Nielsen 1. nov. 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Hundikoobas - elu punkris murdis Hitleri

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool