Kolm aastat pärast Berliini müüri langemist istus Wolf­gang Welsch rahutult ja ootusärevalt ühes Berliini hallis arhiivisaalis. Hetke pärast pidi ta näha saama salajaseks tembel­datud dokumente, mida Ida-Saksa poliitiline politsei Stasi oli tema kohta kogunud ajal, kui teda nimetati Flucht­helfer’iks (põgenemise abistajaks – toim).

Welsch vaatas imestusega, kuidas üks ametnik väljus Stasi peakorteri arhiivist toimikuid täis käruga. Ettevaatlikult libistas ta virnad Welschi lauale. Paberimägi oli nii kõrge, et Welsch ei näinud sellest üle.

„Ma ei kujutanud ette, et neil on minu kohta nii palju dokumente. Kõige varasemad aktid pärinevad 1974. aastast ja kannavad koodnime Scorpio. Mul kulus kõige läbilugemiseks kolm päeva, ja kui ma jõudsin visandini, mis paljastas, et Stasi teadis isegi seda, millises tugitoolis ma armastasin kodus istuda, hakkas mul halb ja ma pidin välja minema ja külma vett näole pritsima,“ rääkis Welsch oma mälestustes.