Tule minevikku!

Igapäevane võitlus preeria pärast Põhjamaalased saabusid Ameerika Ühendriikidesse, lootes saada maad, ehitada maja ning rajada jõukas elu. Ümberasujad pidid aga tõdema, et ellujäämine preerias nõudis tõsist rassimist ja võitlust elu eest. © North Wind Picture Archives / Imageselect BENJAMIN CHRISTENSEN, ANDREAS ABILDGAARD & JENS-PETER FAGE MADSEN 1. DETSEMBER 2020 3 min read Tollel 1865. aasta suvepäeval küpsetas päike Nebraska kohal halastamatult. Pikk kolonn vankreid roomas aeglaselt üle preeria, sõitjaiks põhjamaised mormoonid. „Kolonn jõudis viimaks oja äärde, mida ümbritsesid tihedad põõsad ja kus peitis end rühm indiaanlasi,“ meenutas taanlane Frands Christian Grundtvig hiljem. „Indiaanlased tulid tormijooksuga verejanuliste huilete saatel meie poole ja hakkasid minu pihta laskma, samal ajal kui teised võtsid mu naise, viskasid ta hobuse selga ning ratsutasid temaga minema. Mind tabas viis või kuus noolt, üks neist puusa. Indiaanlased arvasid, et ma olen surnud.“ Rünnak oli mormoonidele tõsine löök. „Seitse meie seltskonnast said haavata. Nooled läbistasid haavatute kaela, näo, õlad ja selja,“ tegi kokkuvõtte rühma teine liige Peter Anthon Nielsen. Varitsuse ohvriks sattumises polnud neil aastail midagi erakorralist. Minnesota ja Nebraska osariikides ja Dakota territooriumil ründasid indiaanlased 1860. aastail mõrvarliku täpsusega üht väikest uusasunike asulat teise järel. Sõdalased tapsid mehi ja lohistasid naised endaga vangidena kaasa. „Indiaanlased hakkasid ründama talupoegi. Nad olid tapnud suure hulga inimesi ning paljusid oli koheldud kõige julmemal moel. Tomahoogid ja noad on juba palju ohvreid nõudnud,“ kirjutas ellujäänud Norra asunik Minnesotast koju oma perele. Skandinaavlased, kes olid kanda kinnitanud kaugetes preeriakülades või alles liikusid oma veovankritega läbi preeria, olid vaenulikele indiaanihõimudele lihtne röövsaak. Võikad uudised ei peletanud skandinaavlasi Ameerikas õnne otsimast. Neid kõiki ühendas see, et nad olid saabunud suurde ja võõrasse riiki, kus nad pidid kohanema ning looma endale uue tuleviku. Mõni muutus nii ameerikalikuks kui võimalik, ent teised püüdsid kinni hoida oma põhjamaistest juurtest. Unistus uuest elust peibutas Põhjuseid, miks skandinaavlased sadade tuhandete kaupa Ameerikasse läksid, oli sama palju nagu emigrante. Oli seiklushimulisi ning oli ka neid, kes jooksid minema võlgade või karistuste eest, aga enamik otsis õnne, kuna kodumaal olid haljale oksale jõudmise väljavaated kesised. 19. sajandi keskel oli Skandinaavia rahvaarv järjekindlalt kasvanud ja kõigile ei jätkunud tööd põllumajanduses ega linnades. Maaomanikud olid raske käega. Suurele osale skandinaavlastele algas reis Ameerika Ühendriikidesse Liverpoolist. Sealt suundusid reisilaevad üle Atlandi ookeani. © Smithsonian / National Museum of American History Näiteks August Rasmussen, kes teenis 12 aastat ühes Taani maavalduses, on meenutanud: „Ma andsin oma selja härrade rookepile ja oma särgi ülemleitnandi terale ning oma põsenukid ülemuse kõrvakiiludele. Peksmised, löögid ja hoobid olid keelatud, kuid ülemad peksid alamaid ometigi. Nad teadsid, et meil pole õigusi.“ Niipea, kui Augustil avanes võimalus, pages ta Ameerikasse. Endine parlamendiliige Rasmus Sørensen, kes oli ise Ameerikasse emigreerunud, kirjutas 1855. aastal avaliku kirja oma kaasmaalastele Taanis. Selles võrdles ta Taani tingimusi USAga: „Erinevus seisneb sellest, et mees oma puuhütis on iseenda kuningas ja iseenda isand. Mets, mida ta kütteks raiub, tarastab ja mille eest hoolitseb, on tema enda oma ning linnud ja loomad, keda laseb, kuuluvad tema enda lauale.“ Põhjamaade ajalehed kirjutasid samuti õhinal võimalustest teisel pool Atlandi ookeani: „Ameerikas ei ole palju inimesi, seal on ruumi.“ Lahkunud kaasmaalaste kirjad kodustele meelitasid paljusid Ühendriikides õnne proovima. Ameerika oli hirmutav Sadam, kuhu enamik immigrante Ameerikas saabus, asus New Yorgis. „Mäletan, kui ma nägin Vabadussammast – me olime kogu hingest vapustatud,“ meenutas tollal 10aastane rootslanna Elsie Odmark oma New Yorki saabumist 1915. aastal. Uude Maailma jõudmine oli muidugi vapustav ja hirmutav. Teiste immigrantidega koos maabus väike Elsie Ellise saarel, kus arstid ja võimuesindajad uurisid saabunute tervist ja ka seda, kas neil olid vajalikud dokumendid ja natuke stardikapitali. „Ma mäletan, kuidas nad meie juustes sobrasid. Mul hakkas sellest halb. Seda tehti selleks, et näha, kas meil on täisid,“ arvan ma,“ kirjeldas Elsie. Talle ja tema viiele õele-vennale, kes olid reisinud üksinda Ameerikasse, et liituda seal oma isa ja vanema vennaga, keelduti alguses sissepääsu andmast.Alles siis, kui nende perekond Ühendriikides oli saatnud allkirjad ja avaldused selle kohta, et keegi neid seal tõepoolest ootab ja nende eest hoolt kannab, lubati Elsiel ja ta õdedel-vendadel riiki siseneda. Õnneks laabus paberitöö mõne päevaga ja siis said õed-vennad edasi liikuda. Rikkale Ameerika perele meeldis, kui teenindav personal koosnes Põhjamaade naistest. © Wisconsin Historical Society / Getty Images Põhjamaa majapidajad olid parimad Ameerika Ühendriikide jõukad linnapered muretsesid kodutööde tegemiseks meelsasti ühe või mitu teenijat. Kui orjapidamine 1865. aastal lõppes, hakkasid mustanahalistelt seda ametit üle võtma Põhjamaade naised. „Neile meeldivad Soomest pärit tüdrukud,“ selgitas soomlanna Hanna Sippala, kes rändas USAsse 1916. aastal 19aastasena, „sest me olime töökad ja töötasime kõvasti.“ Paljude ameeriklaste hulgas peeti valge Skandinaavia tüdruku mustanahalise asemel majja toomist staatusesümboliks, seda just eriti põhjaosariikides, kus palgati tunduvalt vähem endisi orje. Põhjamaade naisteenijad olid oma töökuse poolest tuntud ning peale prii toidu ja majutuse maksti neile veel sama suurt palka kui heale töömehele. Näita rohkem Paljude meritsi New Yorki saabunud sisserännanute reis jätkus mööda maad ning nad sõitsid rongiga edasi läände. Seda tegid ka Elsie Odmarki ja tema õed-vennad, kes läksid Nebraska osariiki Omaha linna. Lapsed oskasid ainult väheseid ingliskeelseid sõnu ja neid oli hoiatatud, et nad hoiaksid eemale võõrastest, keda nad kohtavad. Kuuldused rääkisid, et reisimarsruudil püüdsid kurjategijad uustulnukaid endi juurde meelitada, et neid röövida või neist sunnitöölisi teha. Seetõttu oli see üks kamp hirmunud lapsi, kes pärast päevi kestnud reisi läbi USA viimaks Omahas Union Stationis rongilt maha astus. Isa ja vanemat venda polnud seal aga näha! Laste õnneks oskas üks Rootsi-Ameerika proua politseiniku abiga neile teed juhatada, nii et nad taasühinesid oma perekonnaga. Rootsist vaestest tingimustest pärit lastele oli saabumine hästi toimivasse farmi Kesk-Läänes tohutu pööre paremuse poole. Järgmise päeva söögiajal olid lapsed suures hämmingus rikkaliku toidulaua üle. „Svend, kas me oleme taevasse saabunud?“ küsis Elsie oma vennalt. „Ei, ma ei arva, et oleksime, Elsie. See ei ole taevas, kuid see on paremuselt järgmine koht,“ vastas vend. See, et Elsie ja tema õed-vennad said abi täiesti võõralt rootslannalt, polnud sugugi haruldane. Varem immigreerunud skandinaavlased tegid kõik, mis suutsid, et uustulnukaid edasi aidata. Sageli olid läände suundunud immigrandid sunnitud toetuma teistele skandinaavlastele, keda nad polnud kunagi varem kohanud. Üks selline oli ka norralanna Ida Apelseth, kes sai USAsse saabudes abi ühelt seal elanud rootslaselt: „Sa lihtsalt pead kedagi usaldama ja tema rääkis meie keelt – mina sain aru rootsi keelest ja tema norra keelest.“ Skandinaavlased koondusid Keeleoskus kujutas endast ka probleemi. Vähesed skandinaavlased, kes soovisid minna USAsse, teadsid rohkem kui mõnd ingliskeelset sõna. Laevareisil üle Atlandi sellest piisas, aga niipea, kui immigrandid olid USAs maabunud, pidid nad omapäi hakkama saama. Paljud võtsid seetõttu kaasa vestmikud, väikesed raamatukesed kõige tähtsamate sõnade ja lihtsate lausetega. Need raamatud aitasid neil paluda juhatust raudteejaama, üürida tuba, kus ööbida, ning küsida süüa. Et vabaneda keeleraskustest, koondusid paljud immigrandid küladesse, kus elasid ees nende kaasmaalased. Norrakas Goodman Norwick, sündinud Gudmund Joakim Naavik, meenutas, kui skandinaavialik tundus see piirkond, kust ta leidis 1909. aastal USAsse saabudes eest oma isa: „Seal, kus isa elas, oli norrakate asundus ja ma ei kuulnud peaaegu kunagi seal kõneldavat inglise keelt.“ Rootslased jätsid Chicagosse oma jälje. Paljud neist seadsid end seal sisse hakkajate kaupmeestena. © Släkthistoria Chicago oli rootslaste arvu poolest teine linn Kui väljaränne Põhjamaadest Põhja-Ameerikasse suurenes, kasvas rootslaste kogukond Chicago linnas. Kui enamik taanlasi läks läände farmi pidama, siis rootslased eelistasid elu suurlinnas. 1900. aastal elas Kesk-Lääne suurimas linnas Chicagos üle 100 000 rootslase, kellest 63 000 olid sündinud Rootsis. Metropol oli seega rootslaste arvukuse poolest maailma teine linn, mida ületas ainult Stockholm. Rootslased olid Chicagos elanud linna asutamisest saadik ja nende kirjad koju meelitasid sinna veel rohkem kaasmaalasi – esmalt vähe, kuid 1880. aastail kasvas rootslastest elanikkond linnas plahvatuslikult. Uustulnukaist rootslased asusid elama peamiselt Swede Towni (ingl Rootsi linn) nimelisse linnaossa. 20. sajandi alguses sai Chicago kurikuulsaks USA gangsterilinna ja maffiaboss Al Capone koduna, kuid tegelikult majutas linn ka rootslaste jõuke, kes valitsesid karmi käega oma osa linnast. Linnadesse asusid elama vähesed taanlased (1910) Chicago: 11 484 New York: 7997 San Francisco: 3119 Omaha: 2652 Minneapolis: 2030 Seattle: 1879 Oakland: 1461 St. Paul: 1412 Portland, Oregon: 1196 Philadelphia: 1119 Näita rohkem Nendele, kes ei asunud Põhjamaade kogukondadesse elama, võis elu uuel maal olla märksa keerulisem. „Ma ei saanud kunagi suud lahti teha ja rääkida, ilma et keegi minu üle naernuks,“ meenutas Anders Johansson. Kõlasid hüüded „Sina neetud rootslane, käi tagasi sinna, kust sa tulid!“ ja „Te rumalad rootslased!“. Skandinaavlased pidasid seetõttu tähtsaks õppida inglise keel selgeks nii ruttu kui võimalik, et nad saaksid tööle hakata. Põhjamaade kogukondadesse rajati koolid, kus õpetati nii lastele kui ka täiskasvanutele inglise keelt, hoides ära ka emakeelt rooste minemast. Kontaktid võimaldasid töökohti Kõige lihtsam oli neil skandinaavlastel, kellel olid Ameerikas ees sugulased või sõbrad – nende kaudu oli kergem töökohta leida. Immigrantidel, kes tulid teise ja kolmanda lainega, oli suhteliselt lihtne end Ameerikas sisse seada. Paljud KeskLäände elama asunud Põhjamaade farmeritest suhtusid kodumaalt tulnutesse hästi ning aitasid neid nende teekonnal töökohta saada ja võib-olla isegi väikese taskurahaga. Farmerite lahkuse taga ei olnud aga ainult ühtekuuluvustunne skandinaavlastega, nagu Gustav Simonson märkis: „Nad palkasid heameelega uustulnuka kodumaalt, kuna teadsid, et too töötab tublisti.“ Nende immigrantide õnneks, kellel polnud Ühendriikides peret ega sõpru, valitses läänes sageli puudus tööjõust. Preeriasse kerkinud farmid, saeveskid, raudteed ja väikelinnad vajasid töökäsi. Paljudel, kes saabusid Skandinaaviast, oli maatükk või töökoht juba enne kodust lahkumist ees ootamas. Tööandjaks oli sellistel puhkudel kõige sagedamini mõni USA raudteekompanii, mis 19. sajandi keskel oli alustanud raudteede ehitamist risti ja põiki läbi kontinendi. Ameerika kodusõjas osalenud Wisconsini norrakatest rügemendi sõdurid 1880. aastal kokkutulekul. © Wisconsin Historical Society / Getty Images Põhjamaadest sisserännanud võitlesid orjuse vastu Tuhanded immigrandid Põhjamaadest osalesid aastail 1861–1865 Ameerikas toimunud kodusõjas. Enamik võitles küll põhjaosariikide poolel, kuigi üldine tendents paljude esimese põlvkonna immigrantide seas USAs oli toetada lõunaosariikide vaateid. Põhipõhjuse, miks Põhjamaadest pärit inimesed võitlesid peamiselt põhjaosariikide poolel, leiab sellest, et enamasti tegutsesid nad põllumajanduses. Seetõttu oli neil isiklik huvi peatada konkurents, mida pakkusid orjapidajate majandid. Põhjamaade immigrandid elasid enamasti põhjas, kus astumine põhjaosariikide armeesse oli asjade loomulik käik. Paljudele oli selles veel üks eelis, nimelt pakuti meestele, niipea kui nad armeesse astusid, kodakondsust. Tavaliselt kestis kodakondsuse saamise protsess mitu aastat. Ameerika Ühendriikide saatkonnad Põhjamaades algatasid värbamiskampaania. Nad pakkusid Põhjamaade peredele Ameerika reisi kinnimaksmist, kui mehed teenivad vastutasuks armees. Ainuüksi Rootsis liitus vabatahtlikult mõne kuuga 2000 meest. Näita rohkem Piki raudteed omandasid kompaniid maad, mida nad seejärel asunikele rentisid. Raudteekompaniid olid eriti huvitatud skandinaavlaste rentnikeks saamisest, kuna neid peeti hoolsateks ja töökateks. Kompaniid reklaamisid seetõttu end Skandinaavias innukalt ning pakkusid sageli toetusi peredele, kes soovisid tulla Ameerika Ühendriikidesse, et harida raudtee-äärset maad. USA valitsus püüdis samuti soodustada preeriasse elama asumist ning selle üles harimist. 1862. aastal võeti vastu „Homestead Act“, mis andis asunikele õiguse saada Kesk-Läänes enda valdusesse 160 aakrit (65 hektarit) maad. Kingitusega kaasnesid taanlase Carl Martin Peterseni sõnul siiski ka teatud nõudmised. „Minust on saanud farmer, ei midagi vähemat, ja 160 aakri maa uhke omanik,“ kirjutas ta 1880. aastal koju perekonnale. „See on homestead („asundustalu“ – toim) ja see läks mulle maksma kokku 17,5 dollarit. Nõudmised on, et maale tuleb ehitada maja, seal elada ja vähemalt 10 aakrit üles harida. Kaheksa aasta pärast on see minu oma ja siis võin ma teha, mida tahan.“ Preeria tuli üles harida „Ei ole lihtne harida talumaad tühjas preerias ilma kapitalita. See nõuab kogu jõu ja aja ning hõlpsasti ka elu,“ kirjutas taanlane Johanne Frederiksen. Asunikele, kes samamoodi nagu Johanne ja ta pere pidid esimesena preeria üles töötama, olid ajad sageli rasked. Maa oli käes küll tasuta, kuid selle harimiseks ettevalmistamine oli tüütu töö. Säärased karmid elutingimused tervitasid 19. sajandi keskel esimesi Põhjamaade asunikke Minnesotas ja Dakotas.Maalapp, mis neile anti, polnud iialgi atra ega kõblast tunda saanud. Asunikud käärisid käised üles ja hakkasid ehitama maja ning valmistasid maapinda ette külviks. Üks tollane ameeriklasest pealtnägija kirjeldas seda rasket tööd: „Kogu selle maa, kuhu nad külvasid ja istutasid, olid naised oma kõblastega üles harinud.“ Esimestena külvati maisi ja köögivilju. Elu preerias oli ränkraske ning polnud sugugi haruldane, et esimestel Põhjamaade asunikel tuli kannatada ka nälga. Hoolimata suurest pingutusest kulus tegelikult mitu aastat, enne kui maapind hakkas andma nii palju saaki, et sellega sai peret toita. Inglise sekt algatas emigratsiooni Vagad usklikud ja näljased iirlased ning ahned kullakaevajad otsisid helget tulevikku Ameerikas. Miljonid vaesed ja tagakiusatud kolisid ümber Uude Maailma. 1620© Pictorial Press Ltd / ImageselectPuritaanid unistasid vagast ühiskonnast<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/1-4.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/1-4.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/1-4-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/1-4-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/1-4-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> 1620. aasta hilissuvel seilas Mayflower välja Inglismaalt Plymouthi sadamast. Ameerikasse suunduva laeva pardal oli 102 emigranti. 41 neist olid puritaanid, anglikaani (Inglise) kirikust lahku löönud rühm. Puritaanid harrastasid lihtsat eluviisi, näiteks ei pidanud nad jõule. Nad hoidsid eemale ilmlikest lõbustustest, nagu tants, kaardimängud ja teatriskäigud. Religioosne sekt oli püüdnud muuta anglikaani kirikut seestpoolt, kuid edutult. Osa puritaane ei näinud seega teist võimalust kui emigreeruda. 66 päeva pärast heitis Mayflower ankru Põhja-Ameerika idarannikul. Koha nimeks panid nad New England. Uue ühiskonna ülesehitamine võis alata. 1630© Granger / ImageselectVäljaränne saab tuule tiibadesse<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/2-5.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/2-5.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/2-5-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/2-5-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/2-5-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> 1630. aasta kevadel seilas Ameerikasse 11 laeva kuni 1000 reisijaga pardal, enamik neist puritaanid. Üht suurt rühma juhtis advokaat John Winthrop ning reisi sihtkoht oli uusasukate asula tänapäeva Bostoni lähedal. Koloonia lõi 1629. aastal puritaanide Massachusetts Bay Company. Inglise kuninga Charles I-ga (valitses aastail 1625–1649) tehtud lepinguga kindlustas asula endale autonoomia ning elanikud said ainuõiguse koloniseerida Ameerika idarannik. John Winthropist sai asula esimene kuberner ja tema juhtimisel hakkas rahvaarv kasvama. 1640. aastail elas koloonias umbes 20 000 inimest. Edasistel aastatel järgnesid puritaanidele teised Euroopa usuvähemused, sh kveekerid, presbüterlased ja kalvinistid. Samamoodi nagu puritaanid panid nemadki rõhku jumalakartlikule eluviisile. 1790© Mim Friday / Imageselect & ShutterstockIndiaanlastest ei tohtinud saada ameeriklasi<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/3-6.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/3-6.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/3-6-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/3-6-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/3-6-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> Pärast emotsionaalset debatti võttis Ameerika kongress 1790. aastal vastu seaduse, kus määrati, kes võib saada Ameerika kodakondsuse. Seadust nimetati ametlikult „The Naturalization Act“, kuid rahvasuus jäi see kodakondsusseaduseks. Seaduse kohaselt võis kodakondsuse saada iga sisserännanu, kes oli valge ja vaba, juhul kui ta oli Ameerikas viibinud vähemalt kaks aastat. USA kodakondsuse pälvinud isiku lastest said automaatselt USA kodanikud. Tegelikkuses tähendas seadus, et indiaanlased nagu ka kõik teised värvilised inimesed ning orjad ei saanud kunagi kodakondsust taotleda. Seadus muutis allasurutud ja vaestele eurooplastele Ameerikasse emigreerumise atraktiivsemaks. Aastail 1790–1820 saabus hinnangute järgi USAsse u 60 000 uusasunikku 10 aasta kohta. Seadus jäi mõne muudatusega jõusse kuni 1922. aastani. 1845© ShutterstockKartuli-lehemädanik põhjustas näljahäda<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/4-3.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/4-3.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/4-3-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/4-3-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/4-3-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> 19. sajandil oli Lõuna-Ameerikast pärit kartulist saanud Iirimaal peamine toiduaine. Saak ikaldus aga aastail 1845–1847, kuna kartulitaimi ründas seenhaigus, mis pani need mädanema. Selle tagajärjel tabas Iiri ühiskonda näljahäda. Ekspertide hinnangu järgi suri kuni miljon iirlast nälga ja sama suur arv riigi elanikke emigreerus. Enamik reisis USAsse ja asus elama idarannikule. Seal õnnestus neil mitmes linnas saavutada suur poliitiline mõjuvõim. Ometi ei meeldinud iirlased USAs paljudele – osalt seetõttu, et nad olid katoliiklased, ent osalt seetõttu, et neid peeti palkade kahandajaks. Paljudes töökuulutustes oli seepärast märgitud: „Vajatakse abi. Iirlased ärgu kandideerigu.“ 1848© Imageselect Kuldsed kamakad vallandasid kullapalaviku<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/5-2.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/5-2.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/5-2-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/5-2-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/5-2-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> „Kuhu tahes sa ei pööraks, on seal kuld, millega võid sa oma peod täita.“ Need sõnad pärinevad Rootsi emigrantidelt ja kullakaevuritelt Californias. Kullapalavik pani paljud eurooplased sõitma üle Atlandi ja suunduma Californiasse. Kullapalavik sai alguse, kui puusepp James W. Marshall läks 24. jaanuaril 1848 kontrollima kanaleid, mis juhtisid vett tema tööandja saeveskisse Californias Coloma asunduses. Töötades märkas ta midagi kanali põhjas helkimas. Kuld! Mõne aasta jooksul tormas üle 300 000 inimese Californiasse, kuid rikkaks said vähesed. 1862© ShutterstockTasuta maa meelitas ligi asunikke<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/6-1.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/6-1.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/6-1-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/6-1-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/6-1-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> 1862. aasta seadusega „Homestead Act“ said nii USA kodanikud kui ka immigrandid riigilt õiguse 160 aakrile (65 hektarile) tasuta maale. Maatud eurooplased said nüüd USAs maa, millest nad olid alati unistanud. Kui nad jäänuksid koju Euroopasse, ei oleks see unistus enamikul neist iial täide läinud. Ainus, mille eest nad maksma pidid, oli lõiv maa kohta akti väljaandmise eest. USA valitsus nõudis ka, et uus omanik asuks maatükile elama ja hariks maad vähemalt viis aastat. Järgmistel aastatel emigreerus USAsse sadu tuhandeid inimesi. Aastal 1870 olid üle 20 protsendi USA mitme osariigi ja territooriumi elanikest esimese põlvkonna emigrandid. 1882© ShutterstockUsinad hiinlased hirmutasid ameeriklasi<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/7.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/7.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/7-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/7-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/7-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> Ajavahemikul 1850–1870 saabus Ühendriikidesse sadu tuhandeid hiinlasi, et põgeneda vaesuse ja nälja eest kodumaal. Hiinlased leidsid tööd paljudel ametikohtadel, sh raudtee-ehitustel ja üksikettevõtjatena. Ameeriklased kartsid uusi usinaid konkurente ja 1870. aastail kannatas üha enam hiinlasi rassismi all. 6. mail 1882 allkirjastas president Chester A. Arthur (1829–1886) seaduse „Chinese Exclusion Act“, mis sulges USA hiinlaste immigratsioonile 10 aastaks. Seadust laiendati aastail 1893 ja 1902. 1892© ShutterstockEllise saar võttis vastu sisserändajaid<img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/8.jpg" sizes="(max-width: 300px) 100vw, 300px" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/8.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/8-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/8-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/8-75x75.jpg 75w" alt="" width="300" height="300" /> 1880. aastail saabus igal aastal New Yorgi sadamasse kuni 500 000 immigranti. Võimudel oli raskusi uustulnukate registreerimisega ja suur osa neis langes pettuse ohvriks. Inimestelt nõuti raha sisenemisloa eest ja naised pidid vahel tasuma seksiga. Probleemi lahendamiseks rajati vastuvõtupunkt Ellise saarele mõneminutise laevasõidu kaugusel Manhattanist. Kõik immigrantide laevad pidid silduma seal. Pärast põhjalikku kontrolli, sh arstlikku, otsustasid võimud, kas sisserännanud võetakse vastu. Valdav osa pääses sisse, tagasi lükati ainult 1–2 protsenti. Tingimused olid samasugused selleski preeria osas, mis asus teisel pool piiri Kanadas. Sinna rajas uue kodu ka taanlane Johanne Frederiksen. Ta elas koos abikaasaga väikeses turbahütis, hoides kokku, et tõelist maja ehitada. Kuna paljud mehed töötasid naaberfarmides, et raha teenida, seisis Johanne hea nende oma maatüki harimise eest. „Hommikul olid kõik mu oma kodutööd ootel. Ma pidin minema põllule, kus seisis ader, ajama härjad kokku – nood olid ju täiesti lahti – ja ette rakendama. Me läksime läbi jäise veega raba, mis soolajärve ümbritseb, kõrgemale põllule. Märjana nagu jahikoer tulin ma koju ning vahetasin rõivad ja ajasin seejärel lapsed üles sööma nende armastatud kaerahelbeputru, meie parimat söögikorda.“ Pärast hommikueinet jätkus raske päev maad kaevates, sest nende väikese hüti juurde oli samuti vaja rajada mõni peenar ja köögiviljaaed. „Kõrge, tihedasti läbi kasvanud rohi. Mäkrade, koopaoravate ja skunkide maa-alused käigud ja kaevatud augud olid nii sügavad, et mõnda neist võis laps peitu minna – ja neid oli sadu. Lisaks väikesed pajud ja kibuvitsapõõsad – kõigest sellest tuli jagu saada.“ Asunikud kartsid indiaanlasi Peale kurnava põllutöö varitses väga konkreetne oht elule. Skandinaavlased olid elama asunud indiaanlaste maale ning indiaanlased olid asunike suhtes seetõttu sageli vaenulikud. Paljudel juhtudel puhkesid indiaanihõimude ja asunike vahel, keda toetas USA armee, vihased sõjad. 1862. aasta augustis ründasid dakota hõimu liikmed mitut põhjamaalaste asundust Minnesotas ja tapsid umbes 500 valget, kes olid peamiselt tsiviil- elanikud. Norra farmerinaine Guri Endresen Rossland oli alles neli aastat hiljem suuteline oma kogemustest koju kirjutama. „Ma ei suutnud mõelda muust, kui et need kohutavad paganad tapvad mind koos kogu mu perekonnaga,“ meenutas vananev naine. Elu preerias võis olla üksildane. Suur hulk asunikke sattus isegi niivõrd ränka masendusse, et võttis endilt elu. © Willard Drake Johnson & Shutterstock Preeria võis asunikud hulluks ajada Põllul rügamise kõrval võitlesid Põhjamaade perekonnad paljude teiste raskustega, mis tegid elu Põhja-Ameerikas hädaohtlikuks. Preeriahullus võis lõppeda enesetapuga Põhjamaadest pärit inimesed olid harjunud loodusega, mis koosnes metsadest, orgudest, jõgedest ja rannikust. See loodus, millega nad kohtusid Ameerika preerias, oli silmatorkavalt teistsugune. Nii kaugele, kui silm ulatas, oli kõik tasane ja ilma kontuurideta. Avar vaade näis mõnd vabastavat, samas aga läksid teised monotoonsest maastikust hulluks. „Ehmataval arvul hullumisjuhtumeid levib uutes preeriaosariikides farmerite ja nende naiste seas,“ märkis kirjanik Eugene Virgil Smalley 1893. aastal. Halvimal juhul lõppes see fataalselt. Täielik isolatsioon ja inimkontaktide puudus pani paljusid asunikke enesetappu sooritama. Keeleoskamatus tõi surmanuhtluse Mõnikord võis kehv keeleoskus olla lausa eluohtlik. Nii juhtus taanlase Peter Mathiaseniga, kelle sõber suri 1906. aastal jahiõnnetuse tõttu. Mathiasen sunniti alla kirjutama avaldusele, et ta oli sõbra tapnud. Taanlasel polnud aga aimugi, millele ta alla kirjutas. Tõde tuli hiljem siiski välja ja Mathiaseni surmaotsus tühistati. Selle asemel sai taanlane eluaegse vanglakaristuse, süüdistatuna surnukeha varjamises ja sõbra raha varastamises. Päike tappis Texases kogu lootuse Paljud põhjamaalased asusid elama USA põhjaossa, kus kliima meenutas nende kodumaa oma. Seal said nad kasvatada ka neid vilju, millega nad olid harjunud. Raskem oli neil Põhjamaadest tulnud maaharijatel, kes rändasid lõunasse. Kui üle 100 taanlase rajas 1895. aastal Texases Danevangi asula, tervitas neid seal kuumus, mida nad polnud kunagi varem kogenud. Viljad jäid kängu, kariloomad surid tundmatute haiguste kätte ning malaaria võttis paljude inimeste elu. Enamik andis alla ja liikus edasi, kui nad olid kaotanud kõik oma säästud. Need, kes jäid, nutsid ennast kohaliku preestri sõnade kohaselt viimsel kui ühel ööl magama. Näita rohkem „Mind sunniti vaatama, kuidas nad lasid maha mu armastatud abikaasa ja ma nägin, et minu armastatud poega Olet tulistati läbi õla,“ meenutas ta oma kirjas. Metsikud indiaanlased röövisid kaks Guri tütart, kuid „neile anti võimalus järgmisel päeval minema joosta. Kolme päeva pärast leidsid mõned ameeriklased nad preeriast. Me leidsime ka minu vanima poja Endre, tapetuna püssilasust“, pihtis ema. „Ma ise kõndisin koos noorima tütrega sihitult oma maatükil ringi. Ma jäin sinna neljaks päevaks, tulvil hirmu ja lootust ning hullumise veerel, enne kui leidsin oma haavatud poja (poeg Ole – toim) ja kohtasin teisi, vigastamata inimesi, kes aitasid meid ohutumasse kohta.“ Raske oli ka taanlasest mormoonil Frands Christian Grundtvigil, kes kaotas 1865. aastal retkel läbi preeria oma naise. Ta jõudis mormoonide tugipunkti Salt Lake City’sse Utah’ osariigis, kuid ei toibunud kaotusest kunagi. „Ma seisin sageli oma treipingi juures, pisarad põskedelt alla voolamas,“ tunnistas ta hiljem. Paljud varased Põhjamaade farmerid tundsid enam-vähem iga päev kartust indiaanlaste rünnakute ees. Alles siis, kui indiaanlased aeti kaugemale läände ja paigutati reservaatidesse, kadus hirm. Taanlanna Johanne Frederiksen kirjeldas ümber asustatavate indiaanlaste kolonni, mis möödus perekonna farmi lähedalt oma teekonnal läände: „Kogu see kerjuste summ oli haletsusväärne vaatepilt.“ Suur osa skandinaavlastest leidis tööd ja teenistust siiski mujal kui preerias. Paljud noored mehed Norrast ja Põhja-Rootsist olid harjunud kirvest ja saage käsitsema ning suundusid seetõttu Põhja- ja Lääne-Ameerika metsadesse. Seal leidsid nad tööd metsatööstusest. Mehed rabasid nädal otsa ja läksid seejärel lähimatesse linnadesse oma raskesti teenitud raha laiaks lööma. Metsatööliste elu polnud kaugeltki kadestusväärne, vähemasti kui uskuda norrakat Marie Berglundi, kes töötas loodes asuvas linnas ühes kõrtsis: „Oli raske näha kõiki neid noori mehi Norrast – nad olid olnud väljas ja langetanud puid. Nad said oma palga ja tulid siis oma laagrist, tekk seljas, räpased, pesemata, vaesed sellid. Mõnel neist oli selline koduigatsus, et neist hakkas hale.“ Norrakas Anton Isaksen töötas ühes saeveskis. „See oli raske töö, kohutavalt raske,“ kirjeldas ta. Ja ohtlik, kui suured puidutükid sageli lennates masinavärgist välja paiskusid: „Minu partner sai pihta. Suur puutükk tabas teda kanna pihta; ta ei suutnud sellele isegi toetuda. Siis viidi ta haiglasse ja ma sain uue partneri.“ Reis läbi Ameerika toimus kaetud preeriavankritega. © Vintage Image / Imageselect & shutterstock Taanlased otsisid teisi taanlasi Kui emigrandid Taanist Ameerika Ühendriikidesse saabusid, otsis enamik neist oma kunagise kodulinna inimeste seltsi. Selle tulemusena koondusid taanlased nagu teisedki immigrandid suurtesse rahvuslikesse enklaavidesse. Kesk-Lääs Suurem osa taanlasi jõudis Kesk-Läände, kus nad asusid elama farmeritena preeriasse. Utah 1850ndail hakkasid mormoonid Utah’st saabuma Taani misjonitööle. Seal kogusid nad 17 000 järgijat, kes reisisid üle Atlandi ookeani elama koos oma uute usukaaslastega. California Suur rühm taanlasi läks läände, et panna end proovile kullakaevuritena. Näita rohkem Tööjõust polnud kunagi puudus – uued inimesed olid alati valmis ja n-ö värava taga ootel. Kui vigastatud töölisel polnud peret või sõpru, kes teda aidanuks, kuni ta taas terve oli, riskis ta lõpetada tänaval kerjamisega. Kesk-Lääne paljudes skandinaavlaste kirikutes ja palvemajades koguti sageli raha, et aidata neid, kes olid vigastatud ega suutnud enam töötada. Neile, kes oma põhjamaisest kodumaast puudust tundsid, andsid tuge ka spetsiaalsete Skandinaavia kaupadega äride kerkimine ja ajalehed, kus avaldati uudiseid Euroopast. Paljud skandinaavlased ka abiellusid üksteisega ja polnud haruldane, et Ameerika kodudes räägiti ainult taani, rootsi, norra või soome keelt. Üldiselt integreerusid skandinaavlaste kogukonnad siiski aegamööda Ameerika ühiskonda. Mõnel algas samastumisprotsess juba New Yorki saabumisel. „Minu nimi Anders Johansson muudeti immigratsioonidokumentides,“ selgitas Rootsi immigrant, kelle aktsenti pidevalt solvangutega tervitati. „Mulle öeldi, et ma nimetaksin ennast Andrew’ks ja muudaksin Johanssoni Johnsoniks – ma ei tea, miks.“ Spetsiifilised põhjamaised nüansid kadusid kiiresti enamikus kodudes. Paljud lapsed ja lapselapsed ei õppinud isegi oma vanemate ja vanavanemate emakeelt. See oli tingitud sellest, et Ameerika skandinaavlased hakkasid alates umbes 1900. aastast abielluma väljapoole oma etnilisi rühmi. Elsie Odmark, kes saabus Ameerikasse lapsena, pidi tõdema, et tema lapsed unustasid oma Rootsi tausta hämmastavalt kiiresti. „Minu oma lapsed ei oska rääkida rootsi keelt ning see ei ole hea,“ tunnistas ta nördimusega. Ameerikast sai õnnemaa Kuigi paljudele skandinaavlastele oli enda sisseseadmine Ameerikas raske ja vaevarikas, õnnestus see lõpuks siiski enamikul. Märkamatult harjusid nad ka võõramaise kultuuri ja uue keelega. Kodu rajamine ja igapäevaelu USAs oli nõudnud ohvreid ja rasket tööd, kuid nende jaoks, kes olid edukad, olid raskused enamasti seda pingutust väärt. Inimesed, kes ei näinud tulevikku oma sünnipärasel kodumaal, leidsid USAst võimaluse luua endale uus ja parem eksistents. Seal võisid nad saada oma maja peremeheks ja pakkuda oma lastele paremat tulevikku, kui neid oodanuks kodus Euroopas. Ja pärast esimesi väsitavaid aastaid hakkas elu tavaliselt minema ülesmäge. Üks edukaid immigrante oli taanlane Johanne Frederiksen, kes koos abikaasaga suutis lõpuks oma maa üles harida ning rajada keset preeriat viljaka ja tulutoova farmi. Chris Madsen jahtis näiteks Daltoni vendi. © Library of Congress & Shutterstock Petturist taanlane võitis president Roosevelti usalduse Maa põles Taani Fyni saare elaniku Chris Madseni jalge all, kui ta 1876. aastal kiirustades USAsse emigreerus. Kodus Taanis oli ta petnud paljusid inimesi ja olnud korduvalt kohtulikult karistatud. Niipea kui Chris laevalt maha sai, astus ta USA armeesse. Jultunult kinnitas ta, et on 1864. aastal võidelnud Taani-Saksa sõjas, 1870. aastal Saksa-Prantsuse sõjas ning Prantsuse Võõrleegionis. Kuigi kõik oli vale, tegi Chris välgukiirusel karjääri USA armees, kus ta võitles ka koos Buffalo Billiga. Hispaania-Ameerika sõja ajal 1898. aastal liitus ta Theodore Roosevelti rügemendiga Rough Riders ning sai hilisema presidendiga sõbraks. Pärast seda sai Chrisist ametimees, kes hoolitses seaduskuulekuse eest Oklahomas. Näita rohkem Johanne väitis filosoofiliselt: „Ma läksin talvele vastu nagu inimene, kes pimeduse saabudes siseneb hämarasse metsa, mis on täis metsloomi. Nüüd oleme tihedaimast metsast läbi pääsenud ja näeme, et teisel pool läheb valgemaks. Miski pole meid vigastanud.“ Rootslane Elsie Odmark võttis põhjamaalaste pingutused USAs edu saavutamiseks kokku selliste sõnadega: „Me hoolitsesime üksteise eest, ükskõik kui kõvasti me selle nimel töötama pidime.“ Esimesed eestlaste maa-asundused Ameerikas tekkisid 19. ja 20. sajandi vahetusel. Eanamasti rändasid Uude Maailma edasi need eestlased, kes esmalt olid Eestist suundunud Venemaale, kihutatuna paljuski samalaadsetest motiividest nagu Ameerikasse läinud põhjamaalased. Enne Esimest maailmasõda elas Põhja-Ameerikas 15 000 eestlast. Loe lisaks Ole Sønnichsen Rejsen til Amerika – jagten på lykken, Gyldendal, 2015 Janet E. Rasmussen New Land New Lives, Uni. of Washington Press, 1998 Related Posts edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Emigrante meelitati imedemaale Ameerikasse" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/pre-2-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/pre-2-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/pre-2-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ameerika Emigrante meelitati imedemaale Ameerikasse Emigrante meelitati imedemaale Ameerikasse 19. sajandi keskpaigas elas enamik skandinaavlasi vaesuses. Seetõttu lasi üle kahe miljoni inimese end veenda, kui... by Troels Ussing 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Leiti 1000 aastat peidus olnud nekropol" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/NEK-PRE-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/NEK-PRE-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/NEK-PRE-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Leiti 1000 aastat peidus olnud nekropol Leiti 1000 aastat peidus olnud nekropol Tänu kiirtee ehitustöödele said Hispaania arheoloogid võimaluse tutvuda unustatud matmispaigaga.© EFEJANNIK PETERSEN1. DETSEMBER 2020... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Jaan Tõnisson tunnistati vaeseks" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/ton-pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/ton-pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/ton-pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Jaan Tõnisson tunnistati vaeseks Jaan Tõnisson tunnistati vaeseks Jaan Tõnisson 1908. aastal koduses miljöös. Selleks ajaks oli ta juba tuntud poliitik.© Aleksander Jakob Peeter... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Kütid kasvatasid terrassidel banaane" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/BANAAN-PRE-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/BANAAN-PRE-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/BANAAN-PRE-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Kütid kasvatasid terrassidel banaane Kütid kasvatasid terrassidel banaane Austraalia pärismaalastest kütid-korilased kasvatasid endile banaane magustoiduks.© ShutterstockJANNIK PETERSEN1. DETSEMBER 2020 3 min read Austraalia pärismaalased... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Inkade ohvriand kannab verist saladust" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/UUS-PRE-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/UUS-PRE-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/UUS-PRE-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Inkade ohvriand kannab verist saladust Inkade ohvriand kannab verist saladust Kivist konteiner on 40 cm pikk ja 30 cm lai ning see toodi veepinnale väga... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 edit post <img src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Detektorist leidis pronksiaarde" width="350" height="250" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/kivi-pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/kivi-pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/02/kivi-pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Arheoloogia Detektorist leidis pronksiaarde Detektorist leidis pronksiaarde Pronksiaegsete luksuslike hoburakmete ehisdetailid.© Cara SuliemanJANNIK PETERSEN1. DETSEMBER 2020 3 min read Šoti harrastusdetektorist Mariusz Stepien hakkas... by Jannik Petersen 1. dets. 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Igapäevane võitlus preeria pärast

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool