Imematerjal oli geniaalne ja mürgine

Asbest on mineraal, mis talub kuumust. Seetõttu hakati seda tööstuses kasutama kõikjal, alates röstritest kuni madratsiteni. Kui arstid avastasid, et peenekiuline asbest on eluohtlik, üritasid ettevõtted tõde varjata.

© Imageselect

NATASJA BROSTRÖM JA ANDREAS ABILDGAARD

1. VEEBRUAR 2023

Mees süütas reklaamis sigareti ja naine tema kõrval naeratas magusasti. „Sigaretid Kent,“ laulis naishääl taustaks, sellal kui paar purskkaevu juures patseeris. „Micronite’i filtriga, mis kaotab põlemishaisu ja parandab maitset,“ hõiskas reklaami juures olev tekst.

Mida aga Inglise-USA päritolu sigareti Kent reklaamis ei öeldud, oli see, et Micronite’i filter oli valmistatud asbestikiududest. Isegi kui 1950. aastate suitsetajad oleksid seda teadnud, poleks nad osanud selle teadmisega midagi peale hakata. Asbesti peeti toona kahjutuks imemineraaliks.

„Laske maagilisel mineraalil asbestil kaitsta oma kodu hooneid,“ meelitas reklaamides maailma suurim asbestist katusekattematerjalide tootja Johns-Manville.

Maakoores leiduv asbest ei lõhna, on happekindel ja talub üle 2000kraadist kuumust. Alates 19. sajandist kasutati asbesti nii ehituses kui ka tarbekaupades. Koduperenaised ostsid pliite, mille siseseinad olid vooderdatud asbestiga. Kui pärast Teist maailmasõda algas plastide võidu­käik, siis hakati asbestikiude sulatama tuletõrjujatele mõeldud plastist kaitse­maskidesse.

Isegi kui arstidele hakkas selgeks saama, et kopsudesse sattunud asbestikiud tekitasid vähki ja inimesed surid lämbumissurma, varjasid nutikad reklaamid inimeste eest asbestiga kokkupuute tagajärgi. Kui asbesti mõjud 1980ndail lõpuks üles tunnistati, olid juba miljonid inimesed surnud asbestoosi ehk kopsutolmumustõppe, mida rahvasuus kutsuti kivikopsudeks.

Imemineraal oli tulekindel

Asbesti teati juba vanaajal ja seda kasutati õlilampide tahis. Umbes 5. sajandil eKr kooti mineraali kleepuvad kiud Kreeka sõjalaevade purjedesse, et vaenlase tulenooled neid ei süütaks. Keskajal heideti piiratavale kindlustusele heitemasinatega asbestiga vooderdatud kangakotte, mis sisaldasid keevat tõrva ja hõõguvaid söetükke. Tänu asbestikiududele ei põlenud kangakotid ära enne, kui süütav koorem oli sihtkohas maandunud.

Asbesti kaevandamine sai globaalseks tööstuseks alles 19. sajandil, kui uudsete masinate ehitamisel läks vaja materjali, mis taluks auru mitmesajakraadist kuumust või ülekuumenenud masinaõli. Nii rongide kui ka aurulaevade veetorud ja katlad vooderdati asbestiga ning sõja­laevade vahelaed ja seinad töödeldi asbestiga tulekindlaks.

„Selle mittesüttivus ja vähene soojus­juhtivus teevad asbestist parima kaitse tule vastu,“ kirjutas 1897. aastal ilmunud raamatus „Asbest ja asbestiliigid“ vaimustunult Inglise geoloog Robert Jones.

Alates 19. sajandist on tööstus teeninud asbesti abil terveid varandusi. Puhas asbest talub tohutut kuumust ja on samas kergesti vormitav ja väga kulumiskindel.

© Shutterstock

Imematerjal kõlbas kõigeks

Asbest on silikaatne mineraal, mida leidub Maa pealmises kihis ehk maakoores. Asbesti on kokku kuut liiki, kuid valge krüsotiilasbest on neist levinuim. Kuna krüsotiilasbest on looduses kõige sagedasem ja sel on mitmesuguseid praktikas edukalt kasutatavaid omadusi, siis muutus see tööstuses ruttu väga populaarseks.

Mineraali koostises on ränioksiid, mille sulamistemperatuur on 1400 kraadi. Krüsotiilasbesti paindlikud ja siidised peened kiud on kuumusele väga vastupidavad. Krüsotiilasbesti kasutati eriti palju ehitusmaterjalides, näiteks katusekatteks tarvitatud eterniit­plaatides, mis olid asbest­tsemendist. Paljud kodud said endale asbestiga isoleeritud elektrijuhtmed, mis hoidsid ära lühised.

Amfiboolasbest ehk amosiit, mida selle värvuse järgi nimetatakse ka pruuniks asbestiks, on happekindlam ja tugevate kiududega, mistõttu seda ei saa kangasse kududa. Amosiiti kasutati pulbri kujul näiteks plaatimissegudes. Amfiboolasbest on samuti halb elektrijuht ja seepärast tarvitati seda isoleermaterjalina, näiteks patareide kestades.

Näita rohkem

Teedele ilmunud automobiilide kered olid kaetud asbestiga ja kodudes kasutatavad triikrauad said kuumakindlad asbestist käepidemed.

„Kaunis ja mugav. Külm käepide – tuline triikraud,“ kuulutas Ameerika Ühendriikide tootja Dover Company 1906. aasta reklaam.

Asbestiprogress toimus aga nende inimeste arvelt, kellel oli vaevu vara kõiki neid uusi tooteid osta. Kanadast Venemaani tagusid kaevurid kaljude küljest asbesti lahti kas kirkaga või lõhkasid dünamiidiga. See töö täitis õhu asbestipuruga ja asbestitolm kleepus nagu paks hallvalge kasukas inimeste tööriietele. USAs kutsuti asbestitöölisi seetõttu jälkideks lumememmedeks.

Arsti šokeerivat leidu eirati

Näiteks Briti ettevõte Turner Brothers Asbestos Company transportis vabrikutele asbesti nahkkottides nii rongide kui ka laevadega. Ettevõttel oli 20protsendine turuosa, mis tegi sellest 20. sajandi ühe suurima asbestitööstusettevõtte kogu maailmas. Vabrikutes aga rebisid nahkkotte lahti ja puistasid nende sisu põrandale alla kümneaastased lapsed, misjärel töölised kühveldasid asbesti kärudesse, millega see viidi töötlemisele. Näiteks kooti asbesti tuletõrjujate kaitseülikondadesse.

Keegi töölistest ei teadnud, millises ohus oli nende tervis siis, kui asbestipuru nende ümber õhus ringi lendles. Tegelikult oli juba Vana-Kreeka geograaf ja ajaloolane Strabon 2. sajandil eKr kirjeldanud asbesti kangasse kudunud orjadel esinenud kopsuhaigust. Antiikaja teadmised asbesti kahjulikkusest ja sellest, kui ohtlik on sisse hingata asbesti teravaid mikroskoopilisi kiudusid, olid vajunud unustusehõlma. Kuni ühes Londoni haiglas tehti hirmutav tähelepanek.

Londoni Charing Crossi haigla arst Hubert Montague Murray kuulas patsienti, kes oli surmavalt haige ja rääkis oma lugu. Mehel oli raske hingata ja ta köhis pidevalt. Ta kõneles, et on viimane elusolev mees nendest kümnest mehest, kes töötasid 14 aastat üheskoos asbesti­tehases. 1899. aastal, kõigest aasta hiljem, patsient suri, olles ainult 33aastane. Lahkamisel avastas Murray oma suureks ehmatuseks, et surnud mehe kopsud olid otsekui kivist, sest need olid tihedasti asbestikiudusid täis. Tööaastail sisse­hingatud asbestikiud olid mehe kopsu­koe jäigastanud ja mees suri lämbumissurma, sest tema kopsud ei olnud enam võimelised töötama.

Kopsud muutuvad kiviks

Asbestil on nii silmaga nähtavaid kui ka mikroskoopilisi väga teravaid kiudusid. Olenemata kujust ja suurusest on asbesti kiud peaaegu hävimatud. Kokkupuude asbestiga ja selle tolmu sissehingamine on võrdne pikaldase surmaga.

Kiud hingamisteedes

Kuni 0,01mikromeetrise läbimõõduga asbestikiud satuvad hingamisteedesse ja sealtkaudu kopsu sompudesse, mille läbimõõt on keskmiselt 3 mikromeetrit. Kiud ärritavad hingamisteid ja teevad hingamise raskeks.

Kopsud jäigastuvad

Kopsudesse sattunud asbestikiud lõikuvad kopsukoesse, mille taga­järjel tekib armkude ja lõpuks asbestoos, mida rahvakeeli kutsutakse kivikopsudeks. Tekkinud armkude kopsudes takistab verevarustust, mis tähendab, et kopsud tarnivad kehasse vähem hapnikku. Asbestoosi­haige võib õhupuudusest minestada.

Verine röga lämmatab

Kuiv köha, rõhumine rinnus ja isupuudus on raske asbestoosi nähud. Asbestoosihaiged köhivad ärritunud ja kahjustunud hingamisteedest verist röga. Asbestoos on ravimatu ja võib lõppeda kas kopsude ülesütlemise või südameseiskumisega.

Briti tervishoiuametnike seas võis samuti murelikkust täheldada. Aasta enne seda, kui Murray kohtus haige asbestitöölisega, olid riiklikud inspektorid märganud ja ka raportites kirjeldanud „asbesti halvaloomulist mõju“ ja selle „kergesti tõestatavat ohtlikkust“ inimese tervisele, sest asbestitöölised köhisid verist röga.

Võimud moodustasid komisjoni, mis pidi asja uurima, ning komisjon palus doktor Murrayl saata neile lahkamis­raporti. Sellest polnud küll mingit kasu, sest Murray raportit noore töölise kivistunud kopsudest – sellest sai esimene registreeritud asbestoosijuhtum – ignoree­riti.

Muinasjutt tekitas palju töökohti

Tõsiasi oli, et raha oli tähtsam kui tööliste tervis. Poliitikud teadsid, et asbesti­tööstus õitses ja andis kümnetele tuhandetele Briti meestele kindla palgaga tööd. Šotimaal Glasgow’ linnas valmistasid ehitustööstuse tarbeks asbestkangast koguni 52 vabrikut.

Asbestitööstus arenes ka teistes riikides jõudsalt. Kanadas oli 1890ndate jooksul asbesti aastane kaevandamine kasvanud 50 tonnilt 10 000 tonnile. Enne Esimese maailmasõja puhkemist tarvitati USAs üle 100 000 tonni asbesti aastas nii autoosade kui ka pajakinnaste tootmiseks.

Üle kogu maakera avati uusi kaevandusi, näiteks Soomes, Brasiilias ja paljudes kohtades Aafrikas. 1915. aastal lõpetas mitu Briti kaevanduseomanikku kulla kaevandamise koloniaalriigis Rodeesias (tänapäeva Zimbabwe) ja alustasid asbestikaevandamisega. Inglane Alfred Leonard Summers avaldas 1920. aastal raamatu „Asbest ja asbestitööstus – maailma kõige imelisem mineraal“.

Summers kirjutas selles raamatus, et üle kogu planeedi oli kümne aasta jooksul teatrites ja kinodes puhkenud tulekahjudes hukkunud 2216 inimest. Toona oli sagedane näiteks kinoprojektori ülekuumenemine ja tselluloidfilmi plah­vatuslik süttimine. Asbestist laed, seinad ja eesriided võinuksid need õnnetused ära hoida.

1960. aastail kasutati asbesti madratsite vooderdamiseks.

© Bridgeman images

„Kui nendes hoonetes olnuks tule­ohutus korralikult tagatud, siis saanuks vähemalt 75 protsenti, kui mitte 95 protsenti eludest päästa,“ väitis Summers oma raamatus.

Summers pani ette, et publiku rahustamiseks peaks teatri lava eesriidel või kinolinal olema selgesti kirjutatud sõna „asbest“. Raamatu eessõnast selgus, et Summers tegi tihedat koostööd asbestitööstusega.

Kui aga imemineraaliga kaasnevaid riske ka statistikaga täiendati, siis hakkas ülistuslaul asbestile kõlama õõnsalt. USA tööministeeriumi 1918. aastal avaldatud raportist selgus, et asbestiga töötanud inime­sed surid kui kärbsed astma, bronhiidi või kopsupõletiku tagajärjel. Teisel kohal olid 66 protsendiga müürsepad ja muud oma ametis tsemendiga kokku puutunud töölised. Nende valdkondade töölisi vaevasid ka kopsuhaigused, mida põhjustas tsemenditolm.

Tänapäeval teavad arstid, et asbestoosi tagajärjel võivad tekkida kopsuhaigused, kuid tollal ei tunnistanud teadus veel asbesti haigusi tekitavaid omadusi. Ühiskond hakkas asbesti surmavaid tagajärgi mõistma alles pärast ühe noore naise traagilist surma.

Kangur lõpetas vaestehauas

Manchesteri arst Walter Scott Joss mõistis kohe, milles asi, kui 1922. aastal tuli tema konsultatsioonile 31aastane Nellie Kershaw. Kangatööstuses töötanud Nellie selgitas, et ta oli juba neljateistkümne­aastaselt asunud ametisse linna asbestivabrikus. Doktor Joss oli näinud arvukalt selliseid juhtumeid ja diagnoosis kiiresti asbestimürgistuse. Surmavalt haige Nellie Kershaw lõpetas töötamise ning nõudis kompensatsiooni oma endiselt tööandjalt Turner & Newall – ettevõte oli varem tuntud kui Turner Brothers Asbestos Company. Ilma Nellie sissetulekuta tema perekond nälgis.

„Ma olen olnud kodus üheksa nädalat ja pole saanud pennigi,“ kurtis Nellie kirjas Turner & Newallile, kellelt ta ei saanudki kunagi vastust.

Briti haigekassa asus Nellie nimel kompensatsiooni nõudma, kuid ettevõte kaitses end sõnadega: „Asbestimürgistus pole mingi diagnoos.“

Ettevõtte advokaadid hoiatasid kahjuhüvitise väljamaksmise eest: „See loob pretsedendi ja ettevõte tunnistab enda vastutust, mida siiani pole tehtud.“

„Kui me raha maksame, tulevad kahtlemata ka järgmised nõuded,“ kirjutati Turner & Newalli ettevõttesiseses kirjas.

Ettevõttel õnnestus asjaga venitada seni, kuni Nellie Kershaw 1924. aastal suri ja maeti hauakivita vaestehauda.

Torude tootjad armastasid asbesti, sest see oli tugev ja suhteliselt odav materjal.

© Bridgeman images

Samal aastal hinnati Turner & Newalli ettevõtte väärtuseks ligemale 2,5 miljonit Inglise naela.

See juhtum ei vajunud siiski unustusehõlma. Nellie Kershaw’ surnukeha lahkamisel avastas doktor William Cooke mikroskoobi all naise kopsukude uurides midagi sellist, mida inimsilm polnud varem näinud. Naise kopsukude oli ämblikuvõrguna täis asbestikiudude tekitatud arme.

„Kopsust leitud osakesed pärinesid vaieldamatult asbestist – see oli peamine kopsufibroosi (armkoe – toim) ja seeläbi surma põhjus,“ kirjutas Cooke raportisse oma hinnangu.

Cooke kirjutas mitu artiklit tunnustatud erialaajakirjale British Medical Journal. Artiklites nimetati senitundmatut haigust „pulmonoloogiline asbestoos“ (pulmo­noloogia on hingamiselundeid uuriv meditsiiniharu).

Kuna asbestoos jäigastab inimese kopsud, siis hakkas rahvas kutsuma haigust kivikopsudeks.

Judy Garland puistati asbestiga üle

Artiklid äratasid meditsiinivaldkonnas suurt tähelepanu ja nende põhjal alustati uuringuid, millega USA arstid tuvastasid, et asbestoos avaldub juba üheksakuulise asbestitolmuga kokkupuutumise taga­järjel.

1931. aastal sätestati seadusega, et Briti asbestifirmad pidid takistama asbesti­tolmu õhku paiskamist, näiteks rajades ruumidesse, kus inimesed asbestiga töötasid, ventilatsioonisüsteemid.

Ettevõtted vältisid seda nõuet, lisades asbestile vett, mis sidus tolmu. Pealegi ei kehtinud ülalnimetatud nõue ehitus­valdkonnale, laevaehitusele ja tsemenditööstusele, kus asbesti lisati tsemendile, et seda tulekindlaks muuta.

Töölistele ei antud ikka veel kaitsemaske, kuid paljud neist olid ka ise ohu suhtes ükskõiksed. Nad võtsid tõe pähe asbestitootjate korrutatud väidet, et asbest ei ole ohtlik. Oli neid, kes heitsid kergeid villasarnaseid asbestikerasid üksteise pihta.

„See sarnanes ju lumega,“ meenutas üks töölistest hiljem.

Ükskõiksuse tõttu kasutati asbesti ka tehislume valmistamisel. Seda ostsid USA perekonnad värvikirevates pakendites ning sellega kaunistati kodudes jõulukuuski. Asbesti sisaldavat tehislund kasutati näiteks ka 1939. aasta filmis „Võlur Oz“ ja puistati langeva lumena peale näitlejannale Judy Garlandile.

Suruõhupritside turuletulek 1930ndail tegi asbesti veel populaarsemaks. Nüüd sai asbesti otse hoone seintele pritsida, mis oli lihtsam kui asbestkanga seintele kleepimine.

Teise maailmasõja ajal pritsiti Ameerika Ühendriikide ja Briti sõjalaevade siseseinad, laed ja kogu kere asbestiga üle, et muuta laeva tuleohutumaks. Selle tõhusa materjaliga pritsiti üle ka tankid, allveelaevad ja lennukid.

Asbestist valmistati igasuguseid tooteid

20. sajandil hiilis asbest inimeste igapäevaellu. Hoolimata arstide kriitikast kasutati asbesti kõiges alates föönidest kuni laste mänguasjadeni.

Pliidi mürgine hõõgus

1930ndail ostsid koduperenaised õlipliidi, mille seinad olid vooderdatud asbestiga. Asbesti tõttu põles õline taht aeglaselt ja kontrollitult, nii et toit ei kõrbenud põhja.

Kirurgid õmblesid asbestiga

Teise maailmasõja järel tarvitati tugevaid ja paindlikke asbestikiude niidis, millega kirurgid õmblesid kokku lõikushaavu, näiteks ka kopsuoperatsioonidel.

Triigi poole kiiremini

Sõjajärgne reklaam lubas, et kui triikida asbestiga vooderdatud triikimislaual, siis võtab triikimine poole vähem aega. Triikimislaua katte voodrisse lisatud asbestikiud soodustasid soojuse ühtlasemat jagunemist, mistõttu triigitav rõivas sai kiiremini siledaks.

Röstsai asbestiga

1950ndaist kuni 1970ndaini kasutati röstrite valmistamisel palju asbesti. Röstrite siseseinad ning ka juhe olid kaetud isoleeriva ja tulekindla asbestikihiga.

Föönid

Pahvaku asbestikiude sai iga mees ja naine, kes kuivatas 1970ndail juukseid fööniga. Ülekuumenemise kaitseks olid näiteks Gillette’i föönid vooderdatud asbestiga.

Pliiatsid kõrvaldati kaupluste riiulitelt

2018. aastal selgus, et asbestikiude kasutati sideainena lastele mõeldud meigivahendites ja värvipliiatsites. Nüüdseks on USA ettevõte Toys’R’Us asbestikahtlusega tooted kõrvaldanud.

Šoti laevaehitustehases John Brown & Company olid töölised asbesti oht­likkusest kuulnud ja nõudsid 1942. aastal palgalisa, kui pidid töötama suruõhupritsi käsitseva töölise läheduses. Oli aga sõda, laevaehitus käis täie auruga ja ettevõte summutas asja.

„Kogu see tüli tolmu pärast on põhjendamatu,“ lükkas juhatus tööliste nõudmised tagasi.

Vabriku masinasaalis oli oht tervisele reaalne. „Sa ei näinud läbi tolmu midagi. Asbest saabus kottides. Need lõigati lahti ja kogu see kraam lendas laiali,“ kirjeldas üks tööline hiljem. „Me ei näinud tolmu tõttu saali teist otsa ega ka kella seina peal,“ meenutas teine.

Meestel oli vaja perekonna toitmiseks raha teenida ja tavaliselt nõustuti lõpuks kõikide tingimustega.

Selline liberaalne suhtumine asbesti­käsitlemisse tõi sõja järel arstide oote­ruumidesse palju hingamisraskustega haigeid. Need ei olnud ainult asbestiga töötanud mehed, vaid nende hulgas olid ka sõdurid. Haigete uurimine kinnitas arstide hirme: asbestikiud tekitasid surmavat vähki.

Üks nendest, kes asbesti eluohtlikkuse paljastamise eest võitles, oli Briti arst Edward Merewether. Ta võttis vaatluse alla asbestitöölised ning avastas, et igal neljandal oli asbestoos ja 13 protsendil kujunes kopsuvähk. Ka sõjaveteranidel avaldusid asbestoosinähud. Paljud endised sõdurid ei suutnud 1920ndail hingeldamise tõttu sadat meetritki kõndida.

Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Saksamaa arstid andsid häiret, kui sõjaveteranide kopsudest tehtud röntgeni­pildid näitasid vähki.

Asbesti ja vähi võimalik seos ei pannud aga asbestitööstust muutuma. Vastupidi. Teise maailmasõja järgseil aastail kahekordistus globaalne asbestitoodang – see oli miljon tonni aastas.

Asbesti tarvitati värvides ja laminaat­põrandakatetes, kodudes ja töökohtades ning asbest tegi võidukäiku ka suur­poliitikas. Külma sõja lävel kasutati asbesti rakettide ventiilides ning tuumareaktorites nii idas kui ka läänes.

„Pole vast ühtegi valdkonda inimkonna edusammudes, milles JMi toodetel pole olnud rolli,“ praaliti asbestiettevõtte Johns-Manville Corporation 1948. aasta aastaaruandes. Ettevõtte juhid teadsid samal ajal hästi, kui eluohtlik asbest on.

21aastane ameeriklane pani aluse ühele maailma suurimatest asbestifirmadest – Johns-Manville’ile. Kui aga firma hakkas head tulu teenima, siis tabas Henry Ward Johnsi tagasilöök.

© Johns-Manville Inc.

Asbestihiiu kukutasid kivikopsud

1858. aastal rajas ettevõtja Henry Ward Johns New Yorgis asbesti­tööstuse. Firma keskendus asbestist katusekattematerjalide tootmisele. Pärast ühinemist Manville Covering Companyga 1901. aastal hakkas äri tõeliselt hästi minema. Johns-Manville arenes üheks maailma suurimaks asbesti tootjaks ja eksportijaks. Ettevõttel oli näiteks maailma suurim asbestikaevandus Jeffrey linnas Kanadas.

Ettevõtte asutaja Henry Ward ei näinud aga ettevõtete liitumisest saadud kasu, sest suri asbestiga kokkupuutumise tõttu 1898. aastal. Tema surmatunnistusel on surma põhjusena märgitud dust phthisis pneumonitis ehk tolmust tingitud põletikuline kopsutiisikus. Suure tõenäosusega oli tal asbestoos. See, et firma asutaja suri kopsu­tolmumuse tõttu, ei pannud siiski ette­võtet kurssi muutma.

Alles 1970. aastail toimunud mitme kohtuasja tagajärjel hakkas ettevõtte juhtkond viimaks oma tegevust kaaluma, sest kohtuasjad vähendasid kasumit.

„Sel päeval, kui asbest ei ole meile hea äri, lõpetame,“ ütles 1980. aastal ettevõtte üks juht. 1985. aastal müüdi Johns-Manville’i viimane asbesti­tehas.

Näita rohkem

Aasta varem oli arst Kenneth Smith hoiatanud Johns-Manville’i, kui seitsmel nende töötajal diagnoositi asbestoos. Tähelepanuväärne on asjaolu, et Smith soovitas seda teadmist saladuses hoida.

„Niikaua kui mees pole töövõimetu, ei peaks teda informeerima tema seisu­korrast, et ta saaks elada ja töötada rahus, ning ettevõte saaks kasutada töölise pikaajalist töökogemust,“ leidis Smith.

Mõni aasta hiljem sai Kenneth Smithist Johns-Manville’i terviseosakonna direktor.

Koostöö arstidega oli asbestitööstuse ettevõtetes levinud. Näiteks USA firmas Owens-Illinois, mis valmistas asbestist isoleermaterjale, pandi arstid tegema katseid merisigadega, et tõestada asbesti ohutust. Asbestifirma õnnetuseks selgus loomade kopsukude uurides vastupidine.

„Leidsime selgelt äratuntavaid jälgi asbestoosist,“ järeldasid arstid pärast kaks aastat kestnud loomkatseid. Ettevõte Owens-Illinois jättis raporti avaldamata ja jätkas tootmisega.

Ajapikku hakkas avalikkus mõistma asbesti ja vähi seost ning 1949. aastal hakkasid Johns-Manville’i Kanada kaevanduste 5000 töölist streikima. Iroonilise seigana toimus streik kaevandus­linnas, mis oli saanud nimeks Asbestos.

Peaaegu kogu Kanada asbestitööstus peatus. Ettevõte Johns-Manville kaotas miljoneid dollareid saamata jäänud kasumit, kuni töölised viie kuu pärast streigist loobusid ning jälle tööle asusid. Paljusid streikijaid „karistati“ sellega, et neile ei antud nende varasemat töökohta enam tagasi.

Asbestitööstuse probleemid hakkasid kuhjuma. 1950. aastail seostas Lõuna-Aafrikas töötav arst Christopher Wagner esimesena asbesti harva esineva kopsukelmepõletikuga.

Wagner tuvastas haiguse nii asbestitöölistel kui ka asbestikaevanduse läheduses elanud inimestel. Avastuse järel sai doktor Wagner mitu tapmisähvardust tundmatutelt isikutelt ning ta pages lõpuks Inglismaale.

Kahjunõuete laviin

Wagner polnud oma teadmistega üksi. USA arst Irving Selikoff tõestas asbestihaigete tunnistustele tuginedes, et ohus olid ka asbestitöölistega kokku puutunud isikud – asbestoosi olid haigestunud isegi nende abikaasad.

„Minu naine pidi ju igal õhtul minu tööriided tolmust puhtaks kloppima, enne kui ta neid pesta sai,“ selgitas küsitluse käigus üks Šoti päritolu asbesti­tehasetööline.

Ühel arstide konverentsil nimetas Johns-Manville’i juht Kenneth Smith Selikoffi „ambitsioonikaks ja südame­tunnistuseta inimeseks, kes püüab endale meditsiinivaldkonnas nime teha asbestitööstuse arvel“.

Tekstiilitööstuse liit (Asbestos Textile Institute) kirjutas Selikoffile kirja, milles nõudis, et ta ei suhtleks pressiga ega avaldaks „kahjustavat ja vääriti mõistetavat kõmuteavet“.

Tööstused väitsid edasi, et asbest on ohutu, ja tarvitasid seda endistviisi oma toodetes. Nende ohvriteks said süütud inimesed.

Nii ei teadnud värsked emad, et beebi peput Johnson & Johnsoni talgiga puuderdades seavad nad ohtu lapse tervise, sest see toode sisaldas asbesti.
1969. aastal pööras üks Ameerika Ühendriikides algatatud kohtuasi arvamuse ohutust asbestist pea peale.

Asbestikiududest kootud nööri tarvitati isoleermaterjalina näiteks elektrikeedu­kannudes ja soojapuhurites.

© Bridgeman images

Töötanud 30 aastat asbestiga, haigestus Clarence Borel kopsukelmepõletikku. Boreli sõnul oleksid tema varasemad tööandjad pidanud teda hoiatama asbestiga seotud ohtudest ja ta nõudis hüvitist, teiste seas ettevõttelt Johns-Manville. Kohtuasja võitmise korral raputanuks Boreli juhtum kogu tööstust.

Vähki haigestunud Clarence Borel võitu ei näinud. Ta suri enne, kui kohtuotsusega tema lesele 80 000dollarine hüvitis välja maksti.

Kohtuotsuse järel esitati ainuüksi USAs asbestifirmade vastu ligi 100 000 hagi. Samalaadseid kohtuasju algatati asbestitööstuse vastu ka Jaapanis, Itaalias, Taanis, Belgias ja Kanadas.

Johns-Manville maksis iga kuu ligi kaks miljonit dollarit advokaatidele, kes esindasid neid rohkem kui 16 000 kohtu­asjas. 1980. aastail ettevõte viimaks pankrotistus.

Owens-Illinois maksis kahjuhüvitisi üle viie miljoni dollari.

Euroopa Liidus on asbesti kasutamine keelatud, kuid teadlaste hinnangute kohaselt sureb ka praegu iga viie minuti järel üks inimene varasema asbestiga töötamise tagajärjel. Mõni neist puutus asbestiga kokku 50 aastat tagasi.

USAs, Venemaal, Kanadas ja Hiinas on asbesti kasutamine praegugi lubatud. Eestiski leidub ehitistes rohkesti asbesti sisaldavaid eterniitplaate ja muid materjale. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil sureb aastas 90 000 inimest, kuna on kokku puutunud asbestiga – mineraaliga, mida kunagi ülistati kui imematerjali.

Loe lisaks

Geoffrey Tweedale

Magic Mineral to Killer Dust: Turner & Newall and the Asbestos Hazard, Oxford University Press, 2001

Jock McCulloch & Geoffrey Tweedale

Defending the Indefensible: The Global Asbestos Industry and its Fight for Survival, Oxford University Press, 2008

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress