Kui kristlikud palverändurid 13. sajandil Rooma jõudsid, olid nende ootused suured. Tollel ajal üsna populaarse reisi­juhi „Mira­bilia Urbis Romae“ („Rooma imed“) kohaselt asusid Igaveses Linnas kõige muinasjutulisemad Rooma impeeriumi ajast pärit ehitised.

„Colosseum oli päikesetempel, imeliselt grandioosne ja ilus, varustatud paljude võlvitud kambritega ja üleni kaetud kullatud messingist taevaga,“ kirjutas reisi­juhi autor, Rooma Peetri kiriku kanoonik.

Nii nagu kõik teised linnaelanikud, tundis ka kanoonik suurt uhkust antiikaegsete ehitiste üle, mida võis linnapildis kõikjal näha. 13. sajandiks polnud aga kellelgi enam aimu, mille jaoks oli hüljatud ehitisi kunagi kasutatud. Nende otstarve oli unustatud ja just seetõttu viidati reisijuhis Colossseumile kui „päikesetemplile“, mitte kui surmaareenile, kus gladiaatorid olid elu eest võidelnud ja lõvid vaeseid kristlasi nahka pannud. „Kullatud messingist“ katus oli samuti nonsenss.