Indiaanlased lõid murdmatu koodi

Ainus kood, mida Teises maailmasõjas ei murtud, oli navahoindiaanlaste salajase üksuse looming. Ilma nende uhkete sõdalasteta võinuks Ameerika Ühendriikide sõda Vaiksel ookeanil lõppeda katastroofiga.

© ALPHA HISTORICA / IMAGESELECT

ESBEN MØNSTER-KJÆR

15. APRILL 2022

Jaapanlaste nägu väljendas siirast arusaamatust, kui nad uurisid sõnumit, mille oli 1942. aasta hilis­­suvel Vaikse ookeani Guadalcanali saarelt eetrisse andnud ameeriklaste radist Chester Nez.

„Anaai naatsosi beeldooh alhaa dildoni nishnaajigo nahdikadgo. Diiltaah,“ seisis mustvalgel. Tekst näis täiesti mõttetuna ning jaapanlastel polnud aimugi, kuidas seda dekodeerida.

Tavaliselt oli krüpteeritud sõnumite lahti murdmine lihtsalt aja küsimus. Selle sõnumi puhul ei andnud aga tulemust ükski koodimurdmise meetod.

Chester Nezi sõnum tugines nimelt Ameerika navahoindiaanlaste keelele. See oli täiesti mõistetamatu kõigile peale indiaanlaste endi.

Tšoktode keel oli koodiks

Nagu ajaloos sageli juhtub, oli see puhas juhus, et USAs elavate navahode keelest sai Teise maailmasõja turvalisim sõnumikodeerimise keel. Iseenesest ei olnud indiaanlaste keelte kodeerimiseks kasutamises midagi uut. Selle peale tuldi juba Esimese maailmaõja ajal, kui Ameerika Ühendriikide väed saabusid 1918. aastal läänerindele ja asusid Saksamaa liinide ette kaitsekraavidesse.

Toona oli kõige kiirem üksuste vahel informatsiooni vahetamise vahend väli­telefon. Ameeriklased aga avastasid peagi, et vaenlane oli võimeline telefonisidet pealt kuulama.

Tule minevikku!

Meie lugude täies mahus lugemiseks pead olema tellija.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Ainult digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress