Ühed Ameerika põliselanikud elasid pikkmajades, teised kasvatasid kõrvitsaid ja kolmandad püüdsid vaalu. Põhja-Ameerika indiaanlaste elu oli paljuski hoopis teistsugune kui asunike stereotüüpne ettekujutus hobuste seljas sõdalastest, kes vibu abil piisoneid küttisid. Indiaanlasi oli erinevaid, alates lambakarjustest kuni romantiliste flöödimängijateni.
© Peter Newark American Pictures / Bridgeman Images
BJØRN BOJESEN
1. MÄRTS 2020
Hopid kasutasid oma majade kõrgele paigutatud ustest sisenemiseks redeleid.
© Library of Congress
Hispaania sõdurite silmad läksid imestusest pärani, kui nad 16. sajandil jõudsid kõrbetesse, mis ulatuvad läbi tänapäeva Texase ja New Mexico osariikide. Piki Colorado jõge ja Rio Grandet nägid nad kuni kuuekorruseliste majadega asulaid. Hispaania keeles nimetati suuremat küla sõnaga pueblo ning seetõttu hakati neis asulais elavaid inimesi nimetama puebloindiaanlasteks. Hispaanlased ei teadnud,
et indiaanlased olid mitut päritolu. Nii sunjid kui ka hopid ja kevad rajasid oma kodud poorsest liivakivist või kasutasid linnade loomiseks muda ja õlgede segu. Kaitseks vaenulike rünnakute eest olid neil majad, mille alumisel korrusel olid ainult väikesed aknad, ent puudus uks. Selle asemel käisid elanikud sisse-välja katuseaugu kaudu, milleni pääses pikka redelit mööda.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud