Välk rebestas kirikuakendest paistva sünge taeva, kui preester Jón Steingrímsson hoiatas oma kogudust, et viimnepäev on lähedal. Juba nädalaid oli Klausturi küla ähvardanud hukk. Küla kõrval voolanud jõgi oli ära auranud, sest Islandi lõunarannikul avanenud lõhest purskus tuline laava. Mustad pilved varjasid päikese.

Pühapäeval, 20. juulil 1783 seisid Klausturi hirmunud talunikud ja talu­perenaised Steingrímssoni kirikus. Aeg-ajalt valgustasid nende kahvatuid palgeid välgusähvatused. Kuni preester jutlustas, lähenesid laavavood meeter meetri haaval kirikule. Õhk oli väävlist paks ja nii kõrvetavalt kuum, et hingamine muutus peagi võimatuks. Steingrímsson oli veendunud, et maailm hukub niipea, kui ta palvetamise lõpetab.

Juba kaheksa kuud olid Islandit rüüstanud ajaloo kõige hävitavamad vulkaanipursked. Sellest kõnelevad mitte ainult Steingrímssoni säilinud kirjutised, vaid ka paljudes maades tehtud vaatlused.