Ühel 1582. aasta suveööl sõitis kasakate juht Jermak Uurali mäestikust idas kulge­val Tura jõel, kui korraga äratas miski tema tähelepanu. Sosinal andis ta oma meestele korralduse suunata pargas kaldale ja minna seal maale. Kuuvalgel oli Jermak märganud mõnd puutüve, mis eespool jõevoolu blokeerisid. Kaval kasakas haistis lõksu ja ta ei kavatsenud oma väesalka ohverdada vaenulikele tatarlastele, kes seni Siberit valitsesid ning olid nüüd eespool valmis varitsusrünnakuks.

Kaldal lasi Jermak meestel oksad inimesesarnasteks kujudeks siduda, need rõivastada ja pargastele asetada. Seejärel lükati alused jõevoolus liikuma nagu sööt.

Samal ajal hiilisid Jermak ja ta mehed poolpaljastena läbi kaasiku, et rünnata vaenlast selja tagant. Kui päike tõusis, kõlas lask ja Jermaki kasakad tormasid oma laetud arkebuuside ehk hark­püssidega vaenlasele peale. Tatarlaste juht Mametkul põgenes kuulide eest.