Jõuka eestlase autorõõmud
Suur osa eestlasi tutvus autoga 20. sajandi esimesel kümnendil. Esmakohtumine oli sageli ehmatav, mõnikord isegi traagiline, kuid juba kümmekonna aasta pärast oli hirmus põrgumasin edukalt kodustatud.
© ERM
RIHO PARAMONOV
1. MÄRTS 2020
Mait Metsanurga romaanis „Ennäe inimest“ on edasi antud Esimese maailmasõja aegset olustikku. Peategelane, peadpööritava tõusu läbi teinud rahatuus Andreas Martens, ilmub lugeja ette niimoodi: „Läbi Kolme Kuninga uulitsa, mis viib kesklinna kaudu puiestiku poole, veereb pärastlõuna tunnil must läikiv kergelt vetruv lahtine vanker, kaarnakarva rõngaskaelne hobune ees, mustas kuues, musta kübaraga kutsar pukis.“ Niisiis sõidab peaaegu piiramatute võimalustega mees uhkelt hobusõidukil.
See ongi viimane aeg, mil sellist pilti kohata võis: 1920. aastate algul eelistasid uusrikkad juba kindlalt autot ning romaani arenedes leiab ka Martens tee autoni. 1930. aastaiks oli hobusõidukite arv linnas märkimisväärselt vähenenud, kahehobuvoorimehi enam peaaegu polnudki. Saabunud oli autoajastu.
Kohanemine autoga
Uus tehnoloogia vajab alati harjumist. Auto puhul oli see eriti tähtis, sest inimesed olid sajandeid liikunud üksnes oma või hobuse jalgade jõul ning ka teed ja tänavad ei vastanud üldse mootorsõiduki vajadustele. Ülimalt keeruline oli leida uudsele automobiilile kohta valitsevas väärtussüsteemis.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
